Sõjast… jälle või ikka veel?

Teise maailmasõja aeg meelelahutustööstuses on suuremalt jaolt ümber saanud. Erandiks ehk Vene filmitööstus, kus on viimasel ajal toodetud mitmeid selleteemalisi filme ja sarju. Kusjuures enamasti ei ole tegemist üldsegi halbade asjadega, eeldusel, et sa tead millele tähelepanu pöörata. Vaatamata Kremli propagandistlikule tellimusele, on üllatavalt avameelselt kujutatud Suure Isamaasõja vähem kangelaslikke episoode, näiteks trahvipataljone, NKVD “julgestusvägesid” oma üksuste tagalas, laagreid jne.

Teine suur filmiriik Ameerika on pööranud oma pilgud aga peamiselt lähiajaloo juurde, loomulikult samuti propaganda eesmärkidel, eriti nüüd, kus valimised on peaaegu ukse ees. Tegelikult ei olegi suures plaanis üldse oluline, kes saab järgmiseks Valge Maja üüriliseks, sõjategevus Iraagis hakkab vaikselt tuure maha võtma ja mingil hetkel saab üldse läbi. Afganistaniga on lugu mõnevõrra keerulisem.

Väga palju on räägitud, et Iraagi sõda on võimatu võita. Kui võtta võidu mõõdupuuks selline igapäevane arusaam, et võit on see kui kaks armeed sõjaväljal kohtuvad, üks osapool teise puruks lööb ja vastaspoole pealinna marsib, siis on selline asi juba toimunud 2003. aastal. See oli see lihtsam osa. Sealt edasi ei olegi relvajõududel tegelikult enam esimene viiul mängida, kuna need protsessid ei allu eriti konventsionaalsele sõjalisele loogikale. Kindralite käest võib küsida, kui kiiresti või kaugele ja mis suunas liiguvad vastase väeosad, kui suurt hulka sõdureid on vaja mingi maa-ala või positsiooni hõivamiseks, milline on vastase võimekus ühe või teise relvasüsteemi osas vms ja suure tõenäosusega annavad nad oma kogemuste ja olemasoleva informatsiooni põhjal vastuse, mis jääb vastuvõetava täpsuse piiridesse. Kui aga küsida, millal Iraagi rahvas lõpetab ära riigi tagant varastamise, poliitilise võimuvõitluse, omavahelise vägivalla ja võtab omaks lääneliku demokraatia põhimõtted, jääb isegi luureosakonnast laenatud kristallkuul vastuse võlgu.

Ma hakkasin eile mõtlema, et meie kodus on viimasel ajal Lähis-Idas toimuv pidevalt teemaks. Kui vähegi aega on, püüan ma jälgida rahvusvahelisi uudiseid, kus lisaks kriketile on sõjal peaaegu iga päev oma nurgake. Samuti on meie õhtusesse filmivalikusse sattunud sellised sarjad nagu “Generation Kill” ja “Army Wives”. Mulle meeldivad nad peamiselt seetõttu, et seal ei ole põhirõhk asetatud mitte asjade lõhkumisele, vaid inimestele. Kuna asju kujutatakse enam-vähem tõepäraselt, on sealt ikka üht-teist õpetlikku välja noppida. Samas muidugi on kordades huvitavam vaadata siis, kui tead tausta. Teisalt olen ma avastanud uue probleemi: ringist väljaspool oleva vaataja küsimused võtavad vahel päris tõsiselt mõtlema. Sest kuidas sa vastad lühidalt inimesele, kel ei ole sageli halli aimugi, millest sa räägid, asjade kohta, mille tähenduste või seoste mõistmine on sul endalgi vahel mitu aastat aega võtnud? Ühe lausekatke või situatsiooni selgitamine võib vahel võtta ka pool tundi.

Samas, kuskilt otsast peab ikkagi pihta hakkama, sest laiemalt võttes ei saa oma perekonda lõputult oma tegemiste ja mõttemaailma osas pimeduses hoida. Töö koju kaasa võtmist ei saa kahjuks vältida ning sõduriks olemine ei ole ka pelgalt töö, vaid see muutub osaks sinust, aja möödudes järjest rohkem. Seega konfliktide vältimiseks on parem kui sinu teine pool vähemalt uduseltki mõistab seda, mis paneb sind tiksuma.

Tegelikult muidugi on mehed elu lõpuni lapsed, lihtsalt nende mänguasjad lähevad järjest suuremaks ja kallimaks. Kuidas muidu seletada seda ehedat lapselikku rõõmu, mis eelmisel nädalal suurema osa meie kursuse võitlejate silmis säras. Loomulikult ei juhtu seda iga päev, et õnnestub soomukiga sõita, vähemalt roolis mitte. Samas, kui peaks 10-12 tundi iga päev seda tegema, oleks asja võlu ilmselt ruttu otsas. Tornis olles tuli mulle väga ehedalt meelde kui väga nüri see palava ilmaga tegelikult on. Ja mida päev edasi, seda valusamad on kõik need kohad, mille sa vastu soomust ära oled löönud. Aga vahel harva on täitsa tore, eriti kuna minu Opel ei ole juba kaks kuud maastikul käinud.