Kultuuritusminister

Sõltumata ametist lammutab Rein Lang oma tuntud headuses. Tähelepanelik kodanik on juba ammu märganud teatud ebakõla tema kutsetegevuses (kuigi poliitilise juhina on ta paraku vabastatud igasugusest vajadusest enda poolt juhitud valdkonnast halligi teada). Ühest küljest arusaamatu liberaalsus tõelise kuritegevuse suhtes, teisalt aga profašistlikud ideed ja eksperimendid kodanikuvabaduste suhtes. Viimane mõte kehtestada sisuliselt tsensuur raamatukogudele on aga isegi tema varasalvest pisut ootamatu. Väliselt võib ju tunduda igati õigustatud soov aidata tõsta raamatute läbimüüke, kuid sisuliselt mõjub see ikkagi hambavalu ravimisena läbi päraku. Raamatud on kallid (osati väikese läbimüügi pärast) ja kui soovitud teost ei saa raamatukogust, valib pragmaatiline eestlane praeguses majandusolukorras pigem lugemata jätmise. Seega kultuuri seisukohalt iseendale varbasse laskmine. Minu arvates on aga hoopis olulisem see, et kui täna hakkame raamatukogudele panema peale tähtaegu, siis homme võivad juba vabalt ilmuda mittesoovitava kirjanduse loetelud. Mida saab alati põhjendada raha puudumisega.

Auväärt ametniku (kahjuks kipuvad teatud tegelased unustama, et nad on ka ametnikud, kellele peaksid kehtima teatud nõuded. Selles suhtes on üsna tabav inglise keelne väljend civil servant, mis tuletab meelde ameti olemust) jaoks oleks igal juhul ausam sünnipäevapeost alles jäänud ss-vorm välja otsida ja lõpetada liberaali mängimine.

Välispoliitikast

Tänases AK-s näidati jälle välisministrit. Küsimusele, kes võtab vastu Dalai Lama visiidi käesoleva aasta suvel, ei osanud ta selget vastust anda. Või lihtsalt ei tahtnud? Tundub, et hiljutine Hiina kommunistliku partei delegatsiooni visiit on senist poliitilist kurssi kõigutanud. Rääkimata sellest, et ükskõik millise kommunistliku partei esindajate vastuvõtmine Eesti territooriumil on iseenesest juba suur häbi. Tundub, et ka meie oleme suhetes Hiinaga jõudnud reaalpoliitikani.

Käesolev aasta on kestnud kõigest lühikest aega, kuid juhtunud on päris palju. Enda jaoks kõige olulisem on muidugi see, et lõpuks ometi tundsin kuidas Põrnikas liigutab. Aga kuna see juhtus ainult ühe korra, siis eeldan, et ta oli väsinud ja ei tabanud seetõttu ära millal peab vaikseks jääma. Muudel juhtudel on ta väga täpselt teadnud, millal on õige aeg paigal olla, et ma tema rabelemist ei tunneks. Isegi täna jõudis ta tükk aega rabeleda aga selleks ajaks kui mina koju jõudsin oli ta juba maha rahunenud. Nädalavahetusel peaks proovima, kellel meist rohkem jonni ja kannatust on.

Ühiskondlikus plaanis ei oleks ma paraku nii optimistlik nagu isiklikus. Oma raha vahetus okupatsioonimarga vastu on teoks saanud ja kohati jääb mulje nagu üritataks Krooni olemasolu võimalikult kiiresti ära unustada. Positiivseid uudiseid on olnud üsna vähe, peamised emotsioonid keerlevad ikka hinnatõusu ümber. Päris hea pildi tekkinud olukorrast annab Postimees. On arusaadav, et ilusa ümmarguse numbrini ümardamine tuleb kohati inimloomuse eripäradest, kuid ei saa unustada, et raha väärtus on üle 15 korra tõusnud, mistõttu ilusa numbri tagaajamine tähendab kohati päris korralikku kirvest. Lisaks ümardamisele ei saa aga üle ega ümber faktist, et osa hindu on lihtsalt tõstetud, olgu siis kas vahetult enne või pärast okupatsioonimarka. Nii näiteks maksis ühes suusakeskuses, mida ma sel talvel mõned korrad olen külastanud, päevane parkimispilet 25 Krooni. Ka veel 3. jaanuaril maksis sama palju (ehk 1.60 mänguraha). 8. jaanuaril maksis sama pilet juba 2 mänguraha. Loomulikult on kahesega lihtsam arveldada ja kuna raha läheb radade hooldamiseks (vaade ja sõidurõõm on seda väärt), ei ole tegemist suure rahaga. Aga küsimus on väga tugevasti põhimõttes. Kõrged valitud rahvaesindajad on korduvalt välja hõiganud, et euro tulek iseenesest ei põhjusta hinnatõusu. Paraku on see ikka euro tulekuga kaasnenud, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Tarbijale on üldiselt üsna ükskõik, millised on täpselt hinnatõusu taga olevad mehhanismid, peamine on, et euro tuli ja hinnad tõusid. Usaldus riigi kui institutsiooni suhtes on jälle saanud valusa hoobi.
Novembris Münchenis käies tundus meile, et seal on üsna kulukas väljas süüa. Kui praegu vaadata kesklinna söögikohtade hindu, ei näegi erilist vahet. Lühikese aja jooksul oleme Saksamaa jõukamale liidumaale järgi jõudnud.

Vaatamata nendele mõnevõrra tumedatele perspektiividele on loova mõtlemise osas suhteliselt viljakas aeg. Suurepäraseid ideid tööülesannete paremaks täitmiseks tuleb justkui varrukast, jõuaks ainult kõiki töösse rakendada. Seega on üldine trend siiski positiivne.

Okupatsioonimarga tulekust

Täna tühjendasin peenrahatopsi aastate jooksul kogunenud müntidest, et need enne kehtetuks muutumist pangas paberrahaks vahetada. Topsipõhja jäi peotäis erinevate riikide münte, mis erinevatelt reisidelt alles on jäänud. Rohkem kui kümneka eest oli seal ka nüüdseks kehtetuks muutunud raha. Ikka samal põhjusel, mis meiegi rahale kirstunaelaks on saanud. Viimati viibisin ma seal riigis täpselt rahareformi ajal ja kuigi ma lubasin, et lähematel aastatel sinna ilma tungiva põhjuseta tagasi ei lähe, oleks siiski omamoodi huvitav näha, kas nüüd, pea 2 aastat hiljem on selased inimesed õnnelikumad kui varem.

Rahvusvaluuta on võimas sümbol. See on juba iseenesest piisav põhjus miks temast kinni hoida. Suurem osa praegu elusolevaid inimesi mäletab seda aega, kui meil veel oma raha ei olnud. Krooni kasutusele võtmine oli suur sündmus ja põhimõtteliselt ainuvõimalik tee. Nüüd aga loobume me kättevõideldud ja meid truult teeninud rahaühikust ilma otsese põletava vajaduseta. Seejuures on vastav otsus (nagu suurem osa euro-asju) tehtud ilma rahvahääletuseta. Kõige selle taustal on näiteks väga keeruline selgitada vene rahvusest inimestele eestlase vaatenurka 20. sajandi ajaloole ja käesolevale poliitilisele olukorrale. Sest neil on väga lihtne argument: “Mis okupatsioon? Alles saite ühest liidust välja, juba ronite vabatahtlikult järgmisesse. Kogu otsustusõiguse annate ära Brüsselile. Ei oska ikka teie, eestlased, vabad olla ja oma peaga mõelda.” Ja ei olegi suurt midagi vastu vaielda, sest omamoodi on see mõttekäik tõene.

Okupatsioonimarga praktiline pool ei ole ka just eriti kiita. Ülalnimetatud kausi põhjast sain kätte ka tiba euroraha. 4.98, kui täpne olla. No ei ole normaalne summa, ükskõik kust otsast vaadata. Täpselt nagu rublaajal. Või Lätis. Kumbki ei ole kahjuks rõõmustav näide. Kui lätlased saaks euro, võiks nad ehk rõõmustada, sest neil jääks mündimajandust natuke vähemaks. Samas on pabereurod Lattidest tüki maad koledamad. Lisaks ei tasu unustada, et erinevate suurustega rahatähed on ka äärmine rumalus (välja arvatud pimedatele) ja suur osa riike neid ei kasuta.

Kahjuks mul ei ole õnnestunud näha paljude Euroopa riikide rahatähti ja tõenäoliselt seda võimalust ka enam ei tule, sest neid lihtsalt ei ole enam käibel. Kunagi, kui meie lapsed loevad “Aarete saart”, tundub ka neile seal kirjeldatud Billy Bones`i kirst erinevate müntidega uskumatu ja huvitav. Nagu meie nägime punasel ajal peamiselt ainult ühte raha, jääb ka nende maailmas erinevaid rahaühikuid järjest vähemaks. Vähemalt saame tulevikus jagada sarnaseid kogemusi.

Päevaleht edastab mitte küll kõige värskema aga siiski mõtlemapaneva uudise Vene rakettide paigutamisest Leningradi sõjaväeringkonda. Kuigi väidetavalt peaks iga sõjaväeringkond saama mingi koguse Iskandere, on siiski muret tekitav, et neid paigutatakse eelkõige Vene läänepiiri lähedusse, mitte aga näiteks Hiina suunas. Eriti arvestades, et kuni 500km (arvatavasti siiski enamasti 400km, kuigi see asjade seisu suuremal määral ei muuda) tegevusraadiusega raketid on ründe-, mitte kaitserelvad.

Veel elutahet

Sattusin juhuslikult peale uudisele, et üks viimase aastakümne edukamaid alpiniste, sloveenlane Tomaž Humar hukkus 9. või 10. novembril Nepalis üritades üks ronida üle 7000-meetrise Langtang Lirungi tippu. TimesOnline kirjutab temast nii.
Humari jaoks ei olnud see esimene kord surma nii lähedalt näha. 2005. aastal jällegi üksi ronides jäi ta nädalaks ajaks lumevangi ja oleks surnuks külmunud, kui Pakistani sõjaväe helikopter teda üles leidnud poleks. Selle kohta kirjutas ta oma koduleheküljel humar.com, et vaatamata lootusetule olukorrale, ootas ta päästjaid kuni lõpuni, sest tahtis elada. See haakub hiljuti kuuldud mõttekäiguga, et elutahe avaldub eriti ehedalt surmalähedaste kogemuste järel. Irooniline antud loo juures on aga see, et vaatamata paljudele ohtlikele ettevõtmistele sai Humar kõige tõsisemalt vigastada 2005. aastal, kui ta kodus katust parandades alla kukkus ja mõlemad jalad murdis. Kuigi arstid ennustasid kas eluaegset ratastooli või vähemalt tõsist lonkamist (ja ei mingeid mägesid), oli mees juba kahe aasta pärast uuesti sadulas, vaatamata sellele, et üks jalg teisest 2,5 cm lühem ja hüppeliigesest liikumatu oli. Samas, oleks arste kuulanud, oleks ilmselt täna elus.

Kui nüüd vaadata asja negatiivsema poole pealt, siis ei saa kuidagi õigeks pidada seda, et enamuse oma raskemaid retki võttis Humar ette üksi. Reegliks on, et igasugune liikumine mägedes peab toimuma vähemalt kahekaupa, et õnnetusjuhtumite korral saaks teineteist abistada. Niimoodi kasvab ellujäämise võimalus tugevalt. Veel jääb Humari kohta lugedes mulje, et ta suhtus igasugusesse ohutustehnikasse ja -varustusse küllaltki üleolevalt. Seda ei saa kuidagi pidada heaks stiiliks. Pigem võib seda vaadata kui iseendale õnnetuse kaela kutsumist.

Võib ju väita, et pidev piiride nihutamine ja eluga riskimine annabki elule selle õige maitse, aga mina ei ole sellega nõus. Võib-olla see tuleb minu elukutsest, aga mina ei pea põhjendamatut riskimist õigeks. Mina hakkasin alpinismiga tegelema mitte selleks, et närvikõdi saada, vaid selleks, et õppida üks uus oskus juurde. Täpselt samal põhjusel said ka langevarjuhüpped ette võetud, ning ka muud sedasorti ettevõtmised on alati olnud allutatud ainult ühele eesmärgile – omandada uusi oskusi ja kogemusi, mida hiljem töös kasutada. Selleks aga, et neid tõesti kasutada, on oluline, et ma püsiksin ühes tükis.

Lugesin ükspäev vabaronimisest ja sooloronimisest, kus esimesel kasutatakse varustust minimaalselt (ainult julgestusvahendid) ja teise puhul üldse mitte (sest pole kedagi, kes julgestaks). Esimesest võin ma veel aru saada, aga teine tundus suhteliselt mõttetu, sest suure tõenäosusega lõppeb iga kukkumine kas surma või vähemalt raske vigastusega (nagu näitas ka Humari juhtum), mis tähendab, et kogu treening ja töö ja õppimine läheb hetkega raisku. Sellepärast olen ma püüdnud sellistest ettevõtmistest hoiduda, kuigi mis seal pattu salata, olen ka ise kord üksinda mäele läinud ning see oleks äärepealt ka kehvasti lõppenud.

Tagantjärele on muidugi omamoodi hea mõelda, et krt, lähedalt läks seekord. Kuigi tegelikult see ei ole üldsegi naljakas. Ma olen juba mitu aastat tagasi jõudnud järeldusele, et väärt asja eest surra polegi nii hull, aga kuiagi rumalalt ja ilma põhjuseta (näiteks oma auto alla jääda) surma saada nagu ei tahaks. Tühjade asjade nimel riskimine ei ole lahe.

Igal juhul, meenutagem sõpru kes ei ole enam meiega.

Elutahe

Ükspäev tuli jutuks inimeste elutahe. Või pigem isegi selle puudumine. Paljud inimesed justkui annavad alla kui jõuavad kätte rasked ajad või toimub mõni traumaatiline sündmus. Nad oleks nagu kuidagi pooles vinnas, suutmata oma eluga normaalselt edasi minna. Kõige hullem asja juures on see, et neid ei saa keegi kõrvaline ka kõige parema tahtmise juures eriti aidata.
Viimastel aastatel olen avastanud, et minu elutahe on keskmisest tugevam ja iga tagasilöögiga muutub ainult tugevamaks. Nooremas eas ma eriti ei mõelnudki sellele. Alles soojal maal olles hakkasin ma endale seda teadvustama. Siis ma sain aru, et suurepärane viis stressi laastavat mõju vähendada on keskenduda hoopis muudele asjadele, nendele mis ei ole kuidagi seotud ümbritseva konfliktipiirkonnaga. Ma panin enda jaoks paika, et see olukord on ajutine ja 180 päeva pärast olen kodus tagasi. Töötas väga hästi, sest ma magasin peale seda ragulikult isegi siis kui õues rauda taevast alla kukkus.
Ka suvise langevarjuõnnetuse järel leidsin ma, et ei ole sobiv hetk jääda juurdlema selle üle, mis kõik mul selle tagajärjel tegemata jäi, vaid tuleb täiel määral keskenduda terveks saamisele. Kuigi esmased prognoosid lubasid nelja kuud kipsi ja sisuliselt terve aasta mahakandmist, panin ma endale juba haiglas olles ajakava paika, millal ma uuesti käima hakkan ja millal uuesti trenni tegema. Ega ma väga mööda ei pannudki, mõne asjaga jäin graafikust pisut maha aga mõnega olen isegi natuke ees. Lõppkokkuvõttes aga ei olegi küsimus üldse selles, et kui täpselt ma oma paranemist suutsin ette näha, vaid hoopis selles, et kogu minu tahe oli suunatud paranemisele ja õppetöö jätkamisele vaatamata ajutistele piirangutele. Mul lihtsalt ei olnud teist võimalust.
Minu käest on ka korduvalt küsitud, et kuidas ma sain operatsioonilaual arstidega nalja visata või üldse kogu asjasse nii kergelt suhtuda, et kas mul kahju ei ole, et suvi raisku läks. Loomulikult on kahju, aga seda ei saa ju enam kuidagi olematuks teha. Ma ei saa ka kellegi peale näpuga näidata, sest ma ise vabatahtlikult läksin hüppama. See oli kaalutletud risk, mis seekord lihtsalt pisut tagasi lõi. Aga selle üle ei saa (ei tohi) jääda pikalt juurdlema, peab eluga edasi minema. Vastasel korral võib sattuda väga sügavasse masendusse. Teadmine, et seekord ma pääsesin suhteliselt kergelt võrreldes sellega mis oleks võinud juhtuda, süstis minusse täiendavat positiivsust.
On ilmselt väga kulunud mõtteavaldus, et perekonna toetus on väga oluline. Nagu ma järjekordselt avastasin, võib mõnes olukorras mitte midagi tegemine või ütlemine olla palju suuremaks abiks, kui oma emotsioonide väljendamine. Inimesed minu ümber olid juhtunust palju rohkem vapustatud ja vaatamata minu väitele, et kõik on (või vähemalt saab olema) korras, ahastasid nagu oleks nüüd kõik läbi. See mõjus väga koormavalt ja peale umbes nelja nädalat kodus voodis vedelemist, kui kõik päevad olid juba ühtlaseks katkematuks vooks sulanud, hakkas see lõpuks mõjuma. Umbes nädalaga suutsin ma iseend nii käima tõmmata, et hakkasingi arvama, et tõesti kõik on läbi ja miski ei saagi enam kunagi korda. Inimmõistus on väga võimas tööriist ja enesehaletsus väga tugev mürk sellele.
Lõpuks sain ma nende inimeste peale nii meeletult vihaseks, nagu ma isegi ei uskunud võimalik olevat. Ma saan aru, et ka nende jaoks oli see omamoodi raske, aga selle pidev teemaks võtmine tegi olukorra minu jaoks palju keerulisemaks ja juhtis tähelepanu põhitegevuselt ehk terveks saamiselt tarbetult kõrvale. Olen seda oma vanematele varemgi seletanud, aga ega inimese iseloomu ju eriti ei muuda. Pigemini on isegi natuke solvutud, kui ma rääkisin, et ma ei taha puhkuse ajal kuulata, kui koleda pildi maalib televisioon sõjast Iraagis, sest ma tean ise väga täpselt mis seal toimub. Ma saan aru, et inimestel tekivad teatud emotsioonid sellises olukorras aga siiski tuleks mõelda, kas aeg ja olukord nende väljendamiseks on sobiv.
Viha lahtumine võttis uskumatult kaua aega. Kuigi ma ei mõelnud sellel igapäevaselt, piisas mingisugusest väikesest meeldetuletusest, et ennastu uuesti käima tõmmata. Läks mitu kuud, enne kui see järgi andis. Kuigi ühest küljest aitas viha paranemisele kaasa, sest motiveeris end rohkem trenni tegema sundima, häiris see ikkagi tohutult igapäevast suhtlust. Positiivse ellusuhtumisega on ikkagi lihtsam. Seepärast nüüd iga kord kui tuju hakkab langema, ümisen omaette: “päike paistab peale…”. Siis läheb nägu jälle naerule (vähemalt seestpoolt).
Rääkides inimestest üldisemalt, on mulle jäänud mulje, et nad jagunevad laias laastus kolmeks: need kes saavad ise endaga hakkama ja ei vaja abi, need kes tahavad, et keegi neid aitaks ja võtavad pakutava abi vastu ning need, kes vajaksid abi aga kulutavad suure osa energiast abistajatele vastuhakkamisele, mitte enda olukorra lahendamisele. Nende viimastega on kõige raskem, sest nad tõukavad lõpuks kõik inimesed endast eemale. Samas, sageli nad löövad käega ja langevad enesehaletsuse küüsi, selle asemel, et tegeleda tähtsamate asjadega. Kui mängu tuleb alkohol, on olukord puhta hull. Igaüks ju arvab, et ta on viinast tugevam ja saab temast kohe-kohe jagu. Kui kiiresti sellistel inimestel igasugune asjaajamine läheb, on vist kõik näinud.
Kes kord juba käega löönud, seda on väga raske välise abiga joonele saada. Kui inimene ise ei taha oma olukorrast välja rabeleda, on teda peaaegu võimatu selleks sundida. Olen aegade jooksul päris mitmete selliste inimestega kokku puutunud ja otsustanud, et lasen neil ise rabeleda. Nende joone peale aitamine (tegelikult suures osas sundimine) on niivõrd väsitav ja tänamatu tegevus, et ma mõtlen mitu korda, kas see inimene on minu jaoks piisavalt tähtis, enne kui ma selle ettevõtmise kasuks otsustan. Liiga palju negatiivseid kogemusi on teinud skeptiliseks ja ettevaatlikuks.
Kuna elutahe on üsna huvitav ja oluline teema, kirjutan sellest ilmselt kunagi veel.

Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikum kui tuhat tääki

Selle mõttekäigu autor Napoleon Bonaparte oli teataval määral oma ajastu vang – erinevad relvad olid ühiskonna loomulik osa, nagu ka nende otstarbekohane kasutamine. Nagu selgub Postimehest, ei ole meie valitud rahvaesindajad selle mõttega kaugeltki nõus ja keskendub täägile nii otseses kui kaudses mõttes.

Uus ja parandatud relvaseadus läheneb selles mõttes jällegi hambaaugule pärasoole kaudu, et on leitud võimalus midagi ära keelata, ise õieti aru saamatagi, milleks seda täpselt vaja on. Kirsiks tordil on siseministeeriumi esindaja pudrusuised kommentaarid antud teema kohta tänases Postimees online`s üleval olevas TV3 uudistelõigus.

Asja absurdsust näitab ainuüksi mõte, et kui rikkuda lukusti, millega tääki relvale kinnitada (mis iseenesest eeldaks ka relva olemasolu), muutub tääk justkui imeväel kuidagi ohutumaks. Samas, ma tahaks näha kedagi, kes kannab Saksa karabiinile kinnitatud tääki varjatult kaasas eesmärgiga see kellelegi ribide vahele lükata.

Veel ühe mõttekohana tahan rõhutada asjaolu, et eesti keel on väga täpne: relvale kinnitatav terariist on militaarmaailmas siiski tähistatav terminiga NUGAtääk (ehk noa kujuga tääk), seadus aga käsitleb TÄÄKnuga (ehk täägi kujuga nuga, millel puudub relva külge kinnitamise süsteem). Viimased aga on Eesti Vabariigis vabalt müügil jahi- ja relvakauplustes.

Slovakkiast on siiber

Alates käesolevast aastast kehtib Slovakkias Euro. Pärast 17. jaanuari saab temast ainus käibelolev maksevahend ja Slovakkia Kroon kaob ajalukku. Natuke liiga hilja tuli mul pähe, et oleks võinud mõned rahatähed alles jätta. Paraku jäid ainult mündid.

Lugu nimelt selles, et juhtusin viimased nädal aega viibima selles ilusas väikeriigis, mis asub Poola ja Ungari vahel. Viimati olin seal täpselt aasta tagasi, 3. jaanuaril 2007. Siis jäin ainult pooleteiseks päevaks ja kõik tundus ilus ja päikeseline. Siis ei osanud oodatagi, et järgmine aastavahetus möödub samas hotellis.

Plaan iseenesest oli lihtne: üürida nädalaks maja ja kasutada seda ajutise baasina mööda maad ringi reisimisel. Esimesed kaks päeva pidas plaan paika aga siis hakkas viltu kiskuma. Välja lõi hiljem pea igal sammul kohatud kohalike sallimatus ja ilmselge soovimatus raha teenida. Majast olime sunnitud enneaegselt lahkuma, kuigi omanik kaotas selle pealt osa oma sissetulekust. Kui ma talle seda seletada püüdsin, ei mõistnud ta täiesti ootamatult enam mitte ühtki võõrkeelt, mida varem. Keeleoskusega on neil üldse kahjuks kehvasti – isegi need keeled, mida nad enda sõnul räägivad, on neil nõrgad.

Rääkides liiklusest peab mainima, et slovakid on rooli taga haruldaselt saamatud. Kui nende ees sõitev auto peatub teepervel, et tagant tulijad mööda lasta ja siis tagasipööre teha, jääb kogu rivi mingil salapärasel põhjusel ka seisma ja sündmuste edasist arengut ootama, selle asemel, et jätkata oma tegevust. Loomulikult tekivad niimoodi ummikud, kus kõik vihaselt signaalitavad ja kätega vehivad aga olukorrale mingit lahendust leida ei suuda. Bussi ja järelkäruga selliste inimeste seas liigelda on väga stressirohke kogemus.

Grillimisest: kui eestlane paneb igati lubatud kohas püsti oma grillahju, mis ei ole tuleohtlik ja mida ei köeta vanade kummikutega, leidub ikkagi peaaegu kohe mõni sõbralik möödkäija, kes politseisse helistab. Politsei saadab aga sellised helistajad vist pikalt, sest ära meid ei aetud.

Veel keeleoskusest: imelikult kombel ei oska teenindajad suusakeskustes peaaegu üldse inglise keelt. Pisut paremad on lood saksa keelega, millega saab lihtsamad asjad üldiselt aetud. Igas maailmanurgas silma paistvaid vene turiste seekord ei kohanud, seega on üsna arusaadav, miks vene keelt ei osata (isegi vaatamata teatavatele ühistele joontele slovakkia keelega). Soome keelt ei proovinud, kuna tegu olnuks ilmselge ajaraiskamisega ja prantsuse keel jäi vahele, kuna endal on selle oskus üksikute sõnade tasemel. Kõigist inimestest kellega nädala jooksul suheldud sai, oskasid tõesti hästi inglise keelt ainult kaks. Üldiselt jäi mulje, et inimesed eelistasid pigem võimalikult ruttu tüütust välismaalasest lahti saada kui üritada temast aru saada. Isegi siis, kui see tüütu välismaalane pakkust talle majandusliku tehingut. Ilmselgelt elavad kohalike suusanõlvade operaatorid siseturismist liiga hästi, et enda üksikute kaugemalt tulnutega vaevata.

Majandustegevusest üldiselt: kogu aeg tuli silmad lahti hoida, et keegi ei üritaks sulle külma teha. Nagu oleks kuhugi idamaadesse sattunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on väga ilusa riigiga, kus võiks puhkamas käia küll, kui suhtumine oleks teistsugune. Põhjendamatu vaenulikkus ei kasvata just sooja suhtumist. Nagu selgus parklates autode numbreid vaadeldes, ei saa see olla põhjustatud ka sitta keeravatest turistidest, sest neid on lihtsalt niivõrd vähe, et nad ei paista üldise massi seest välja. Lühidalt, olen otsustanud Slovakkia oma edaspidistest reisiplaanidest välja jätta ja piirduda fotode vaatamisega.

Uuest Eesti filmist

Eile Tartus esilinastunud filmist “Detsembrikuumus” on juba mitmed jõudnud kirjutada. Kahjuks jääb mulje, et enamus arvustajatest keskendub natuke valele asjale. Tehnilisele ja kunstilisele küljele saab alati midagi ette heita, kuid tähtsam on minu arvates hoopis fakt, et selline film üldse tehti.

Minule isiklikult jäi asjast kõigele vaatamata positiivne mulje. Samas polnud minu jaoks seekord tegu ka päris tavalise kinoskäiguga. Eile ennelõunal oli meil eksam Eesti sõjaajaloo (paljud ilmselt kahjuks ei teagi, et Eestis on olemas kõrgkool, kus sellist ainet loetakse) kohta aastatel 1918-40. Teksti tuli umbes 4 A-4ja ja mõned leheküljed valikvastuseid lisaks, seega üsna korralik ettevõtmine. Terve nädal kestvale õppimismaratonile sai sellega punkt pandud. Seega ei olnud vähemalt meie jaoks sobivamat aega esilinastuse jaoks võimalik välja mõelda. Õhtul pidulikum vorm selga, medalid otseks, daam käevangu ja kaasvõitlejatega kinosse – mil viisil saanukski paremini ühele õppeainele joont alla tõmmata. Kui siis ehk vaid päevapiltniku juures üks grupifoto teha, mida saaks seinale riputada.

Kui rääkida filmi sisust, siis koolis värskelt õpitust oli ikka kõvasti kasu, sest nii mõnigi koht oleks muidu ilmselt arusaamatuks jäänud (ja paljudele, tundub, et on jäänudki). Samuti olid mõned stseenid natuke ebatäpselt lavastatud, kuid üldpilti see minu arvates ei rikkunud. Näiteks Sõjakooli vallutamisel on näidatud, kuidas mässajad viskavad uksest sisse isetehtud pommi ja pressivad lõpuks üles teisele korrusele. Tegelikult viskasid nad akendest sisse granaate (mäletate seda kohvritäit, mille Anvelt filmi alguses ostis) ja trepil jooksis nende rünnak kinni, sest pikkade vintpüssidega karjas ülestormates olid nad oluliselt kohmakamad kui trepimademel olevad püstolitega relvastatud kadetid. Sõjakool oligi üks esimesi tagasilööke mässajate plaanides, mis mängis väga olulist rolli nende üldises ebaedus. Teine taoline episood, mida filmis ei käsitletud, oli 10. jalaväerügemendi juures toimunud sündmused. Ajaloolaste sõnul olla lugu olnud umbes nii: kommunistid saanud kontakti osade rügemendi ajateenijatega, kes olnud nende ideedele vastuvõtlikud ja lubanud koos relvadega nende poole üle tulla. Mida agitaatorid aga ei arvestanud, oli asjaolu, et selleks ajaks kui mäss algas, olid need sõdurid juba ammu reservi arvatud. ja nagu sellest veel vähe oleks, kui mässajad rügemendi kasarmute juurde olid jõudnud, olnud terve rügement täies relvis riviplatsil ja punastel ei jäänud muud üle kui vaikselt taanduda. Kellelgi ei olnud nimelt pähe tulnud püüda välja uurida väeosa väljaõppeplaane ning seetõttu ei teatud, et sel päeval oli äratus olnud tavalisest varajasem, sest kogu väeosa pidi õppustele minema.

Sündmusi Balti jaamas oleks võinud võib-olla natuke põhjalikumalt kujutada, sest seal peeti ka üsna tõsiseid lahinguid. Samuti oleks efekti mõttes võinud kujutada sündmusi auto-tanki divisjonis, kus ühel mässajatest õnnestus ajutiselt enda valdusesse saada üks tank. Samas, filmi lühike formaat ei võimalda näidata kõike ja paratamatult tuleb teha valikuid, mida jätta ja mida mitte. Kel huvi, saab alati raamatutest juurde uurida.

Vaieldamatult oli hästi kujutatud kindral Põdderit, kuigi puristid saaksid ka siin norida detailide kalla (vuntse ei ja kantsoengut ei olnud, prillid olid vale kujuga jne). See kuulus lause paarist paugust, mille ta väidetavalt võhivõõrale daamile oli öelnud, oli igal juhul paras kirss tordi peal. Mis puutub aga küsimusse, et milles siis ikkagi seisnes tema rolli tähtsus mässu maha surumisel, on vastus filmis täiesti olemas: ta nägi selliste sündmuste võimalikust ette, püüdis juhtkonda hoiatada ja, mis peamine, kui olukord läks teravaks, oli üks esimesi, kes kõhklematult tegutsema hakkas. Siin oleks igati sobilik tõmmata paralleel eelmise aasta aprilliga – kui midagi sarnast juhtub, on esimeseks reaktsiooniks alati peataolek ja esimese sammu astumine on raske aga kui sellest üle saadakse, hakkab asi sujuma.

Mis puutub peategelaste omavahelistesse suhetesse, siis nagu ütles üks minu kaasvõitleja, on tegu pigem ameerikaliku kui euroopaliku stiiliga. Ilmselt võeti selles osas eeskujuks “Nimed marmortahvlil” kus ka romantiline liin sees oli. Samas, minu arvates ei teinud see filmi halvemaks.

Üldiselt võttes oli filmis väga palju sümbolismi, mis asjade taustaga mitte nii hästi kursis olevale vaatajale kergesti arusaamtuks võiks jääda. Võtkem või seesama granaadikast, mida kordagi hiljem välja ei võetud. See lihtsalt näitlikustas fakti, et mässajad said abi seestpoolt. Põhjuseks ei pruukinud seejuures olla kaugeltki ideelisus (kuigi ilmselt oli kaitseväes ka ideelisi kommuniste) vaid majanduslik kitsikus, pettumus Vabadussõja järgses riigi arengus vms. Samuti stseen Kaitseministeeriumi vastasmaja keldris kus öeldakse sõnad: “mina olen venelane. Need seal on kommunistid”. Minu arvates oli see sinna väga sobiv ja võttis hästi kokku kogu Eesti riigi traagika. Ei ole enam väga laialt teada, et revolutsiooni eest põgenenud vene valged astusid Eesti Vabariigi teenistusse ja nii mõnedki võitlesid väga vapralt Vabadussõja rinnetel samas kui paljud eestlased sõdisid vabatahtlikena Punaarmees.

Lõpetuseks, film omab veel ühte seost kujutatava ajastuga: raha oli alati vähe. Nii on ka “Detsembrikuumuse” tootmisele ilmselt tugeva jälje jätnud vahendite piiratus. Seetõttu ärgem mõistkem hukka filmi tegijaid isegi, kui nad ei täitnud meie ootusi täiel määral. Hea ja vajaliku asjaga said nad hakkama igal juhul, sest iga asi mis tutvustab rahvale tema ajalugu, on vaieldamatult hea.