Nach Riga und zurück

Üle mitme aasta sai jälle Riias käidud Riias käimise pärast, mitte läbisõidul. Paraku tuleb tunnistada, et jätkuvalt kehtivad viimasest korrast meeldejäänud tõed: liikluskorraldus jätab soovida, teed on pehmelt öeldes kehvad ja mitmed autojuhid võiks pigem kaaluda taksoga sõitmist.

Samas õnnestus üle tüki aja saada hotellituba suurepärase vaatega. Paksude kardinatega ääristatud aknast paistis üle tänava asuv ooperimaja koos selle esise pargiga ning tausta ääristasid Riiale omaselt kohati liialdustesse kalduvate mõõtmetega kesklinnamajad. Vähemalt distantsilt tundusid need korras olevat.

Üks äraütlemata imelik linn on see Riia ikkagi. Ühest küljest nagu oleks tegu juba peaaegu suurlinnaga, millel on kõigi tulede ja viledega vanalinn. Erinevaid võõraid keeli kuuleb omajagu ja kõrtse ning joomakohti leiab kesklinnast mitmele maitsele. Teisalt mõjub ta vähemalt minule eesotsas 11. novembri kaldapeale ja raudteesillaga kuidagi tööstuslikult ja proletaarselt. Astudes kesklinnast mõned sammud välja (põhja poole on tegelikult parajalt pikk astumine) muutub ta kohe kuidagi lootusetult raskepäraseks. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Kohati on tunne, et kohe marsib mööda sinelites ja punalippudega tööliste salk, mis liigub lähima väljaku peal peetavale miitingule. Ilmselt on paljudel inimestel, keda elu on pikemaks ajaks selle kohaga sidunud, hoopis erinevad seisukohad. Vähene sära kohalike silmis siiski ei tekitanud minus ülemäärast optimismi. Elame, näeme. Aga teeme seda targu siiski Tartus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: