Eile Tartus esilinastunud filmist “Detsembrikuumus” on juba mitmed jõudnud kirjutada. Kahjuks jääb mulje, et enamus arvustajatest keskendub natuke valele asjale. Tehnilisele ja kunstilisele küljele saab alati midagi ette heita, kuid tähtsam on minu arvates hoopis fakt, et selline film üldse tehti.
Minule isiklikult jäi asjast kõigele vaatamata positiivne mulje. Samas polnud minu jaoks seekord tegu ka päris tavalise kinoskäiguga. Eile ennelõunal oli meil eksam Eesti sõjaajaloo (paljud ilmselt kahjuks ei teagi, et Eestis on olemas kõrgkool, kus sellist ainet loetakse) kohta aastatel 1918-40. Teksti tuli umbes 4 A-4ja ja mõned leheküljed valikvastuseid lisaks, seega üsna korralik ettevõtmine. Terve nädal kestvale õppimismaratonile sai sellega punkt pandud. Seega ei olnud vähemalt meie jaoks sobivamat aega esilinastuse jaoks võimalik välja mõelda. Õhtul pidulikum vorm selga, medalid otseks, daam käevangu ja kaasvõitlejatega kinosse – mil viisil saanukski paremini ühele õppeainele joont alla tõmmata. Kui siis ehk vaid päevapiltniku juures üks grupifoto teha, mida saaks seinale riputada.
Kui rääkida filmi sisust, siis koolis värskelt õpitust oli ikka kõvasti kasu, sest nii mõnigi koht oleks muidu ilmselt arusaamatuks jäänud (ja paljudele, tundub, et on jäänudki). Samuti olid mõned stseenid natuke ebatäpselt lavastatud, kuid üldpilti see minu arvates ei rikkunud. Näiteks Sõjakooli vallutamisel on näidatud, kuidas mässajad viskavad uksest sisse isetehtud pommi ja pressivad lõpuks üles teisele korrusele. Tegelikult viskasid nad akendest sisse granaate (mäletate seda kohvritäit, mille Anvelt filmi alguses ostis) ja trepil jooksis nende rünnak kinni, sest pikkade vintpüssidega karjas ülestormates olid nad oluliselt kohmakamad kui trepimademel olevad püstolitega relvastatud kadetid. Sõjakool oligi üks esimesi tagasilööke mässajate plaanides, mis mängis väga olulist rolli nende üldises ebaedus. Teine taoline episood, mida filmis ei käsitletud, oli 10. jalaväerügemendi juures toimunud sündmused. Ajaloolaste sõnul olla lugu olnud umbes nii: kommunistid saanud kontakti osade rügemendi ajateenijatega, kes olnud nende ideedele vastuvõtlikud ja lubanud koos relvadega nende poole üle tulla. Mida agitaatorid aga ei arvestanud, oli asjaolu, et selleks ajaks kui mäss algas, olid need sõdurid juba ammu reservi arvatud. ja nagu sellest veel vähe oleks, kui mässajad rügemendi kasarmute juurde olid jõudnud, olnud terve rügement täies relvis riviplatsil ja punastel ei jäänud muud üle kui vaikselt taanduda. Kellelgi ei olnud nimelt pähe tulnud püüda välja uurida väeosa väljaõppeplaane ning seetõttu ei teatud, et sel päeval oli äratus olnud tavalisest varajasem, sest kogu väeosa pidi õppustele minema.
Sündmusi Balti jaamas oleks võinud võib-olla natuke põhjalikumalt kujutada, sest seal peeti ka üsna tõsiseid lahinguid. Samuti oleks efekti mõttes võinud kujutada sündmusi auto-tanki divisjonis, kus ühel mässajatest õnnestus ajutiselt enda valdusesse saada üks tank. Samas, filmi lühike formaat ei võimalda näidata kõike ja paratamatult tuleb teha valikuid, mida jätta ja mida mitte. Kel huvi, saab alati raamatutest juurde uurida.
Vaieldamatult oli hästi kujutatud kindral Põdderit, kuigi puristid saaksid ka siin norida detailide kalla (vuntse ei ja kantsoengut ei olnud, prillid olid vale kujuga jne). See kuulus lause paarist paugust, mille ta väidetavalt võhivõõrale daamile oli öelnud, oli igal juhul paras kirss tordi peal. Mis puutub aga küsimusse, et milles siis ikkagi seisnes tema rolli tähtsus mässu maha surumisel, on vastus filmis täiesti olemas: ta nägi selliste sündmuste võimalikust ette, püüdis juhtkonda hoiatada ja, mis peamine, kui olukord läks teravaks, oli üks esimesi, kes kõhklematult tegutsema hakkas. Siin oleks igati sobilik tõmmata paralleel eelmise aasta aprilliga – kui midagi sarnast juhtub, on esimeseks reaktsiooniks alati peataolek ja esimese sammu astumine on raske aga kui sellest üle saadakse, hakkab asi sujuma.
Mis puutub peategelaste omavahelistesse suhetesse, siis nagu ütles üks minu kaasvõitleja, on tegu pigem ameerikaliku kui euroopaliku stiiliga. Ilmselt võeti selles osas eeskujuks “Nimed marmortahvlil” kus ka romantiline liin sees oli. Samas, minu arvates ei teinud see filmi halvemaks.
Üldiselt võttes oli filmis väga palju sümbolismi, mis asjade taustaga mitte nii hästi kursis olevale vaatajale kergesti arusaamtuks võiks jääda. Võtkem või seesama granaadikast, mida kordagi hiljem välja ei võetud. See lihtsalt näitlikustas fakti, et mässajad said abi seestpoolt. Põhjuseks ei pruukinud seejuures olla kaugeltki ideelisus (kuigi ilmselt oli kaitseväes ka ideelisi kommuniste) vaid majanduslik kitsikus, pettumus Vabadussõja järgses riigi arengus vms. Samuti stseen Kaitseministeeriumi vastasmaja keldris kus öeldakse sõnad: “mina olen venelane. Need seal on kommunistid”. Minu arvates oli see sinna väga sobiv ja võttis hästi kokku kogu Eesti riigi traagika. Ei ole enam väga laialt teada, et revolutsiooni eest põgenenud vene valged astusid Eesti Vabariigi teenistusse ja nii mõnedki võitlesid väga vapralt Vabadussõja rinnetel samas kui paljud eestlased sõdisid vabatahtlikena Punaarmees.
Lõpetuseks, film omab veel ühte seost kujutatava ajastuga: raha oli alati vähe. Nii on ka “Detsembrikuumuse” tootmisele ilmselt tugeva jälje jätnud vahendite piiratus. Seetõttu ärgem mõistkem hukka filmi tegijaid isegi, kui nad ei täitnud meie ootusi täiel määral. Hea ja vajaliku asjaga said nad hakkama igal juhul, sest iga asi mis tutvustab rahvale tema ajalugu, on vaieldamatult hea.
