Auväärt ametniku (kahjuks kipuvad teatud tegelased unustama, et nad on ka ametnikud, kellele peaksid kehtima teatud nõuded. Selles suhtes on üsna tabav inglise keelne väljend civil servant, mis tuletab meelde ameti olemust) jaoks oleks igal juhul ausam sünnipäevapeost alles jäänud ss-vorm välja otsida ja lõpetada liberaali mängimine.

Loomulikult ei olnud tegu ideaalse jalanõuga, vaid tavalise ilma voodrita nahksaapaga, mis oli küll üsna kvaliteetne, kuid ei olnud mingi imevits. Talvel oli ikka natuke külm (ühekordne nahk ikkagi), suvel tiba palav. Pikalt lumes ja vihmas olles hakkas ta paratamatult lõpuks läbi andma. Ei mingit gore-tex voodrit ega sarnaseid kellasid ja vilesid. Ühesõnaga, vahel esines rahulolematust ja käidi välja ideid millega saaks “soomlast” asendada. Lõpuks asendatigi. Nüüd otsivad kõik tikutulega soomlasi taga.

Ühiskondlikus plaanis ei oleks ma paraku nii optimistlik nagu isiklikus. Oma raha vahetus okupatsioonimarga vastu on teoks saanud ja kohati jääb mulje nagu üritataks Krooni olemasolu võimalikult kiiresti ära unustada. Positiivseid uudiseid on olnud üsna vähe, peamised emotsioonid keerlevad ikka hinnatõusu ümber. Päris hea pildi tekkinud olukorrast annab Postimees. On arusaadav, et ilusa ümmarguse numbrini ümardamine tuleb kohati inimloomuse eripäradest, kuid ei saa unustada, et raha väärtus on üle 15 korra tõusnud, mistõttu ilusa numbri tagaajamine tähendab kohati päris korralikku kirvest. Lisaks ümardamisele ei saa aga üle ega ümber faktist, et osa hindu on lihtsalt tõstetud, olgu siis kas vahetult enne või pärast okupatsioonimarka. Nii näiteks maksis ühes suusakeskuses, mida ma sel talvel mõned korrad olen külastanud, päevane parkimispilet 25 Krooni. Ka veel 3. jaanuaril maksis sama palju (ehk 1.60 mänguraha). 8. jaanuaril maksis sama pilet juba 2 mänguraha. Loomulikult on kahesega lihtsam arveldada ja kuna raha läheb radade hooldamiseks (vaade ja sõidurõõm on seda väärt), ei ole tegemist suure rahaga. Aga küsimus on väga tugevasti põhimõttes. Kõrged valitud rahvaesindajad on korduvalt välja hõiganud, et euro tulek iseenesest ei põhjusta hinnatõusu. Paraku on see ikka euro tulekuga kaasnenud, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Tarbijale on üldiselt üsna ükskõik, millised on täpselt hinnatõusu taga olevad mehhanismid, peamine on, et euro tuli ja hinnad tõusid. Usaldus riigi kui institutsiooni suhtes on jälle saanud valusa hoobi.
Novembris Münchenis käies tundus meile, et seal on üsna kulukas väljas süüa. Kui praegu vaadata kesklinna söögikohtade hindu, ei näegi erilist vahet. Lühikese aja jooksul oleme Saksamaa jõukamale liidumaale järgi jõudnud.

Vaatamata nendele mõnevõrra tumedatele perspektiividele on loova mõtlemise osas suhteliselt viljakas aeg. Suurepäraseid ideid tööülesannete paremaks täitmiseks tuleb justkui varrukast, jõuaks ainult kõiki töösse rakendada. Seega on üldine trend siiski positiivne.

Rahvusvaluuta on võimas sümbol. See on juba iseenesest piisav põhjus miks temast kinni hoida. Suurem osa praegu elusolevaid inimesi mäletab seda aega, kui meil veel oma raha ei olnud. Krooni kasutusele võtmine oli suur sündmus ja põhimõtteliselt ainuvõimalik tee. Nüüd aga loobume me kättevõideldud ja meid truult teeninud rahaühikust ilma otsese põletava vajaduseta. Seejuures on vastav otsus (nagu suurem osa euro-asju) tehtud ilma rahvahääletuseta. Kõige selle taustal on näiteks väga keeruline selgitada vene rahvusest inimestele eestlase vaatenurka 20. sajandi ajaloole ja käesolevale poliitilisele olukorrale. Sest neil on väga lihtne argument: “Mis okupatsioon? Alles saite ühest liidust välja, juba ronite vabatahtlikult järgmisesse. Kogu otsustusõiguse annate ära Brüsselile. Ei oska ikka teie, eestlased, vabad olla ja oma peaga mõelda.” Ja ei olegi suurt midagi vastu vaielda, sest omamoodi on see mõttekäik tõene.

Okupatsioonimarga praktiline pool ei ole ka just eriti kiita. Ülalnimetatud kausi põhjast sain kätte ka tiba euroraha. 4.98, kui täpne olla. No ei ole normaalne summa, ükskõik kust otsast vaadata. Täpselt nagu rublaajal. Või Lätis. Kumbki ei ole kahjuks rõõmustav näide. Kui lätlased saaks euro, võiks nad ehk rõõmustada, sest neil jääks mündimajandust natuke vähemaks. Samas on pabereurod Lattidest tüki maad koledamad. Lisaks ei tasu unustada, et erinevate suurustega rahatähed on ka äärmine rumalus (välja arvatud pimedatele) ja suur osa riike neid ei kasuta.

Kahjuks mul ei ole õnnestunud näha paljude Euroopa riikide rahatähti ja tõenäoliselt seda võimalust ka enam ei tule, sest neid lihtsalt ei ole enam käibel. Kunagi, kui meie lapsed loevad “Aarete saart”, tundub ka neile seal kirjeldatud Billy Bones`i kirst erinevate müntidega uskumatu ja huvitav. Nagu meie nägime punasel ajal peamiselt ainult ühte raha, jääb ka nende maailmas erinevaid rahaühikuid järjest vähemaks. Vähemalt saame tulevikus jagada sarnaseid kogemusi.

Samas õnnestus üle tüki aja saada hotellituba suurepärase vaatega. Paksude kardinatega ääristatud aknast paistis üle tänava asuv ooperimaja koos selle esise pargiga ning tausta ääristasid Riiale omaselt kohati liialdustesse kalduvate mõõtmetega kesklinnamajad. Vähemalt distantsilt tundusid need korras olevat.

Üks äraütlemata imelik linn on see Riia ikkagi. Ühest küljest nagu oleks tegu juba peaaegu suurlinnaga, millel on kõigi tulede ja viledega vanalinn. Erinevaid võõraid keeli kuuleb omajagu ja kõrtse ning joomakohti leiab kesklinnast mitmele maitsele. Teisalt mõjub ta vähemalt minule eesotsas 11. novembri kaldapeale ja raudteesillaga kuidagi tööstuslikult ja proletaarselt. Astudes kesklinnast mõned sammud välja (põhja poole on tegelikult parajalt pikk astumine) muutub ta kohe kuidagi lootusetult raskepäraseks. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Kohati on tunne, et kohe marsib mööda sinelites ja punalippudega tööliste salk, mis liigub lähima väljaku peal peetavale miitingule. Ilmselt on paljudel inimestel, keda elu on pikemaks ajaks selle kohaga sidunud, hoopis erinevad seisukohad. Vähene sära kohalike silmis siiski ei tekitanud minus ülemäärast optimismi. Elame, näeme. Aga teeme seda targu siiski Tartus.

Tartu on vastavalt aastaajale tühi. Isegi Neljanda Korruse Läbukorteris ei istu kedagi õlle ja suitsuga akna peal, kuigi aken iseenesest oli lahti, kui ma sealt viimati mööda läksin. Viimasel ajal on seal üldse vähe inimesi aknal näha olnud. Ju siis õppisid hoolsalt enne kevadisi eksameid.

Elu on jagatud kahe linna vahel. Vähemalt ajutiselt. Kõik kohad on asju täis. Kastid, kotid ja riidepuud täidavad mõlemat kodu. Kolme aastaga jõuab akumuleerida tohutu koguse asju, millest enamik tundub vajalik, kuigi harva kasutust leiab. Samas on kahe linna peale olemas vahendid peaaegu igaks elujuhtumiks. Nüüd on peamine mure panna elu juhtuma õiges linnas, kus vastav asi paikneb. Või siis teha tellimus vähemalt nädal aega ette, et saaks vajadusi ja vahendeid omavahel klapitada.