Archive for the väikesed indiaanitrikid Category

Kiire torukeerme tihendus käepäraste vahenditega

Posted in väikesed indiaanitrikid on aprill 30, 2009 by metskaplan

Kuidas eemaldada torude ühenduskohtade lekkeid, kui ei ole kasutada piisavalt vahendeid ja ehituspoed on selleks päevaks oma uksed sulgenud? Seejuures tuleb arvestada, et õhtul läheb pimedaks ja lambivalgel on oluliselt ebamugavam kraanikausialuseid töid teha, seega aeg surub takka.

Minu poolt kasutatud lahenduskäigu eelduseks oli pikkade juustega naise ja karvase kassi olemasolu, kuid üldiselt saab hakkama ka ühega neist. Nimelt tuleb kõikvõimalikest äravooluaukudest, pehmelt mööblilt, kammidelt ja kust iganes veel võimalik, kokku korjata kõik juuksekarvad, mis õnnestub leida. Seejärel sõrmede vahel kokku keerutada, et tekiks sobiva suurusega salk ja see tihedalt ümber toru keerme keerata täpselt nagu seda tehakse selleks ettenähtud vahendiga. Nüüd ei pole muud kui toru, kraan vms otsa keerata ja korralikult ära pingutada. Kindluse mõttes võib veel ühenduse toruteibiga üle tõmmata, kuid ühendus peaks pidama ka ilma selleta.

Tuleb märkida, et kassi karvad ei sobi selleks kaugeltki nii hästi kui inimese juuksed, sest nad on tunduvalt lühemad ja libedamad ning ühenduskoha pingutamisel kipuvad keerme vahelt välja jooksma. Ilmselt oleks selle vastu aidanud keerme karestamine liivapaberiga, kuid hädapärase lahendusena sai ka ilma hakkama.

Käsitöönurgake

Posted in haritud sõdur, väikesed indiaanitrikid on märts 1, 2009 by metskaplan

Vaatasin täna hommikul Discovery pealt saadet, mille peategelane üritas mägedes (kusagil Prantsuse Alpides) minimaalse varustusega ellu jääda ja inimasustuseni jõuda. Kuna ei näinud saadet päris algusest, siis ei tea, milline täpselt oli selle ettevõtmise stsenaarium, aga igal juhul mitu päeva ta kuhugi astus ja kohale lõpuks ka jõudis.

Mingil hetkel tüüp otsustas, et on paras aeg punuda räätsad, et oleks hõlpsam lumes liikuda. Kahjuks ei mainitud seda, kaua tal paari tegemiseks aega läks. Arvestades, et mul oli just möödunud pühapäevast oma kogemus võtta, hakkas mind asi huvitama. Loomulikult on televisioonis kõik võimalik, aga tema valmistas endale paara räätsasid mängleva kergusega, tehes seda välitingimustes lumes ja paljakäsi. Minul kulus mugavalt soojas toas istudes, kus kõik vahendid käepärast, kahe paari tegemiseks vähemalt 4 tundi (kusjuures arvestamata materjali kogumist, milleks ma eraldi metsas käisin). Meie lähenemine räätsa ehitusele oli ka erinev: tema punus raami sisse nöörist võrgu, millele kinnitas 2 ristpulka jalgade toetamiseks, mina panin nööri asemel 4 ristpulka ja 2 pikipulka jalgade toetamiseks. Kuigi tema disain oli ilmselt kergem ja võib-olla püsis paremini koos, olen ma kindel, et minu oma on lihtsam ja kiirem valmistada, sest võrgu punumine võtab kaua aega ja seda on raske teha kinnastega (paljakäsi aga ei kannata kaua teha).

Katsetasin enda omi esmaspäeval Emajõe jääl püsisid koos küll. Kuna lumekiht oli õhuke, siis neist küll suuremat kasu ei olnud aga vähemalt ei olnud libe. Kogemuseks võib öelda, et plastmassist pesunöör ei ole sidemete tegemiseks kõige parem, kipub teine lahti libisema. Samuti on sidumine asi, mida tuleb algul harjutada toas, et mitte asjatult käsi külmetada. Edasi jääb üle ainult olemasolevaid räätsasid täiustada ja lumisest ilmast rõõmu tunda. Kuidas ise teha endale lumeräätsad, saab lugeda näiteks siit.

Kergekaaluline supp

Posted in haritud sõdur, väikesed indiaanitrikid on Veebruar 15, 2009 by metskaplan

Ükspäev tuli mul mõte, et kuna kiirmakaronide söömist tuleb vähemalt lähematel aastatel veel rohkem kui korra ette, tuleks välja mõelda midagi, mis annaks neile vähegi päristoidu maitset juurde. Kuna välitingimustes ei saa tooreid toiduaineid kaua seljakotis hoida, samuti kipub värske söök palju kaaluma. Sellest tulenevalt oli igati loogiline valik kuivatatud liha. Lähtusin nimelt eeldusest, et kõik see vedelik, mis lihast kuivatamise käigus lahkunud oli, tuleb keetmisel enam-vähem tagasi. Samas on vinnutatud liha puhul lisaks valmistamisviisile ka vaakumpakendi abil lahendatud säilivuse küsimus.

Käiku läksid 1 pakk kiirmakarone (60g, 2.90 EEK), 1 pakk kuivatatud veiseliha (55g, 31.90 EEK), 1 puljongikuubik (10g, u. 0.50 EEK) ja umbes liiter vett. Kuivainete kaalu sisse on arvestatud ka pakend, sest ka see tuleb enda seljas metsa ja metsast välja tassida.

Valmistamine on iseenesest lihtne: vesi tuleb keema ajada, seejärel väikesteks tükkideks tehtud liha sisse panna ja lasta umbes 15 min keeda, et liha pehmeks läheks ja vedelikku sisse imaks. Seejärel makaronid ja maitseained koos puljongikuubiga peale. Kui kasutada kõiki kaasas olevaid maitseaineid, siis eraldi soola pole vaja panna (vähemalt minu maitsele), puljongikuup ei pruugi ka tervelt ära kuluda (minul jäi u 20% üle).

Rääkides maitsest, tuleb tunnistada, et kiirmakarone saab käepäraste vahenditega paremaks teha ainult teatud piirini ja väga pikalt nendest toituda on vaimselt raske, kuid põhimõtteliselt on päris lihaga variant ikka parem kui ainult makaronid, seega võib tänase katsetuse eesmärgi lugeda täidetuks: kogemus on saadud! Ainsaks miinuseks võib lugeda kuivatatud liha kõrget hinda, kuid hea enesetunne ja paremini töötav seedimine pikkades metsalaagrites on minu hinnangul tehtud kulutust väärt.