Libe liug

Üks hommik oli nii libe, et ei saanud autoga kuidagi kohalt minema. Vastu mäge tagurdada ei pruugigi teinekord nii lihtne olla. Ainus lahendus oli niikaua rattaid libistada kuni jää ära sulas ja rehvid vastu asfalti puutusid. Alles siis sai auto paigalt. Seega kaherattaveoline auto meie kliimasse ei sobi.

Eile oli noortel alpinistidel Kassitoomel jäätrenn. Välja võeti kassid ja kirkad ning asuti usinasti mööda nõövu üles ja alla sammuma. Lisaks asuti kirkatega jäässe astmeid raiuma, et ka ilma kassidetta oleks võimalik suhteliselt valutult põhjast üles saada. Nagu hiljem nägime, töötasid küll, sest üksikud kelgutajad kasutasid neid täiesti edukalt.

Päeva õpetlikud osad ei lasknud aga end kaua oodata. Kõigepealt õnnestus mul üht kassi käes hoides libastuda (sest ma võtsin neid just jalast) ja maanduda nii, et kass kukkus täpselt samasse kohta kus juhtus olema minu käsi. Õnneks siiski sattusid sõrmed ja kassi hambad vaheliti, mitte teineteise peale. Aga vähemalt sai näitlikult selgeks, kui lihtsad on vigastused tekkima.

Teine juhtum ei lasknud end ka väga kaua oodata. Nimelt vigastas üks alpinist ennast kirkaga. Õnneks ei olnud tegu ohtliku või sügava haavaga, aga piisavalt pikk sisselõige tekkis küll. Selle lappimisel tulid jälle kord kasuks kaitseväest saadud meditsiinialased oskused, mistõttu kiirabi jäi välja kutsumata.

Üldiselt läks trenn seega igati korda vaatamata väikestele tagasilöökidele ja ootamatustele.

Marko Mihkelsoni blogi annab hea ülevaate Georgia sündmustest.

Päevapiltniku valvas silm

Arvutiavarusi sirvides jõudsin sinna salvestatud fotode kausta. Neid oli seal päris palju ja kujutasid peamiselt nüüdseks möödunud eluetappi 2005. aasta teisest poolest kuni selle aasta augustini. Väga omapärane oli neid fotosid vaadata, sest seal olid ju kujutatud eranditult õnnelikud hetked, nagu on näha ka osaliste näoilmetest. Ja fotode hulga põhjal on selge et neid oli ka omajagu. Hetkeks tekkis seetõttu hämming, et miks siis kõik ära lõppes, mis siis ikkagi valesti läks. Ilmselt ühte lausesse ei annaks seda ka kõige parema tahtmise juures võtta, samuti ei oleks taoline ühepoolne arvamuseavaldus eriti objektiivne, kuna tegu on siiski emotsionaalse teemaga. Iseasi muidugi, kui oleks rohkem aega möödas.

Imelikul kombel valmistusin ma asjade selliseks lahenduseks juba mõni aeg ette, kuigi tegelik lõpp tuli nagu alati ootamatult. Mis ei tähenda muidugi, et ma oleks sündmuste käiku forsseerinud, vähemalt teadlikult igal juhul mitte. Ja kõigele vaatamata lõppevad lahkuminekud ikka inetult, ükskõik kuidas neid ka ei püütaks lahendada. Eriti siis kui on mingit vara vaja jagada. Siis võidakse ka pannide ja lillepotide pärast kaklema minna, kuigi rahulikult järele mõeldes pole vähemalt ühel osapoolel neid tegelikult vaja. Aga mõistuse hääl on paraku vähemuses sellistel hetkedel.

Tundub, et mehed polegi lihtsad nagu Nokia kummikud

Ükspäev andis Daki mulle möödaminnes lugemiseks oma uue raamatu “Meestest, lihtsalt”, mille ma ühikasse vedasin ja ilma pikemalt mõtlemata oma laua ülemisse sahtlisse kõige peale asetasin. Järgmisel hommikul tubade ülevaatuse ajal leidis selle ürituse läbiviija, et kuna mitte kusagilt ei olnud kinni hakata (meil on juba piisavalt suured kogemused selles vallas), siis võiks otsida sahtlipõhjadest tolmu, äkki on midagi kusagile jäänud. Ilmselt võis taolise pealkirjaga trükise nägemine temas imelike küsimusi tekitada, kuid koristamata sahtlipõhja varjas raamat ära küll, mille eest suured tänud Dakile, kuna ka seekord pidi ülevaataja meie juurest puhaste sõrmeotstega lahkuma.

Kui ma siis õhtupoole raamatu sihipäraselt kasutusse võtsin, oli raske teda käest panna, sest sõnad olid ritta seatud tegelikult vägagi kaasahaaravalt. Ilmselt lõi välja igas inimeses peituv väike räpane uudishimu, mis ihkab vaadata teise inimese privaatruumi, et siis end kas samastada või rahuliku südamega paremaks pidada. Ja kuigi autorite sõnul on valdav enamus materjalist puhas fiktsioon, on minu arvates hoopis olulisem asjaolu, et kõik need lood oleks võinud täiesti vabalt ka päriselt juhtuda ja kindlasti on nad seda paljude inimestega lugematutes variatsioonides ka teinud, ainult maailm ei saa sellest kunagi teada. Ja tegelikult ei pruugigi see vältimata halb olla, sest pahatihti liigne avameelsus oma negatiivsete kogemuste kohta lööb valusalt tagasi, kuna paljud inimesed ei taju, et neile teatava konfidentsiaalsuse tingimusel edastatud info ei ole mõeldud nende seisukohavõttudeks või laiema ringi arutlusteemaks.

Nagu ma hiljem Dakile ka kommenteerisin, on raamatu üldine meeleolu ehk pisut liiga tume. Sest kui tegu on ilukirjandusega, mida ei esitata ajaloolise tõe pähe, siis on ju autori võimuses loo lõppu ühes ehk teises suunas muuta. Ja kuigi Daki arvates ei ole elus olemas õnnelike lõppe, võiks sarnaseid lühilugusid käsitleda elu vaheetapidena, mis üksikult võttes võiksid ju põhimõtteliselt lõppeda ka positiivselt isegi siis kui lõpptulemus on negatiivne.

Kui nüüd laskuda maailmaparandajana tagasi raamatu sisu juurde, tuleb minu arvates kõikidest lugudest välja üks asi – kommunikatsiooniprobleemid asjaosaliste vahel. Oma kogemustest tean, et tegelikult paljudele asjadele leiab lahenduse, kui oma murest piisavalt varakult rääkida. Suhteprobleemide puhul tuleb muidugi mängu see, et enamasti ei osata probleemi olemust piisavalt selgelt isegi enda jaoks sõnastada, saati siis veel muudele asjaosalistele arusaadavaks teha. Selleks on vajalik mingi ajaline ja vahel ka ruumiline distants, kuid siis on enamasti jäädavalt hilja midagi parandada. Üks järeldus, mis ma enda jaoks peale lugemist tegin, võiks kõlada umbes nii: maailma paremaks tegemine ei ole üldse raske, piisab ainult sellest kui iga mees teeb ühe naise tõeliselt õnnelikuks. Isegi kui see õnn ei ole igavene. Ja ärge keskenduge paaniliselt Selle Õige otsingutele, sest kuigi kusagil on ta kindlasti olemas, ei pruugi te kunagi temaga ühte punkti sattuda. Kogu oma energia sellele kulutades jalutate te kindlasti mööda vähemalt ühest inimesest, kes teatud tingimustel võiks teie jaoks kasvada selleks õigeks.

Esimese aasta esimene nädal

Ongi kooli esimene nädal läbi saanud. Ega midagi erilist ei juhtunud nagu arvata oligi, põhiliselt toimusid erinevad administratiivsed tegevused, varustuse jagamine ja tubadesse paigutamine. Samuti üldist olmet puudutavate küsimuste lahendamine ja erinevate paberite täitmine. Reedene päev kulus peamiselt ühtlustamiskursuseks ettevalmistumiseks. Kokku tulnud seltskond on üldiselt päris hea, kuigi suht kirju ja erineva sõjaväelise taustaga ja hämmingut lisab veelgi fakt, et veel kahel võitlejal on sama perekonnanimi mis mul.

Esimese nädalaga oli meil ka esimene loobuja, kes kolmandal päeval otsustas, et see koht ei ole päris tema jaoks. Nüüd siis on meid ainult 17. Ühest küljest kahju muidugi, sest mida suurem kursus, seda rohkem uusi tuttavaid, aga samas, kitsamas ringis tekivad ka tihedamad sidemed. Loodan tõsiselt, et kõik allesjääjad pingutavad lõpuni. Aga samas, the only easy day was yesterday. Vähemalt neljapäevaöine noorkadetide ristimine möödus kaotusteta, kõik võitlejad ja isegi kõik asjad jäid alles. Nüüd tuleb ainult kogu Tartu sitt, mis vormi külge jäi, maha pesta.

Aga nüüd on järgnevad viis nädalat vaikus eetris ja mina naudin ilusat Eesti loodust ja ilma.

Sa näed ja Sa ei mürista…

Meie suured sõbrad Euroopast on jälle suutnud täiesti süüdimatult Eestile vett tõmmata ja Venemaale pai teha. Seekord siis teemaks Eesti Leegioni veteranide kokkutulek (mis on toimunud iga aasta juba tükk aega, aga varem pole kunagi kedagi häirinud) ja sõjalis-sportlik võistlus Erna retk, millest isegi sakslased, kes kohe hirmust püksi lasevad kui miskit kaudseltki natsiteemaga seostatavat nende lähedusse satub, korduvalt osa võtnud on. Ka punased hiinlased ja igat sorti europederiikide võistkonnad on senimaani suure rõõmuga võistlema tulnud. Võistlus on iga aastaga järjest suuremaks paisunud ja keegi ei ole vingunud. Nüüd järsku on see ka üks rõve natsivärk, mille vastu võrdväärselt suguhaigusega võitlema peab.

Lisaks selgub Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendi Rene van der Lindeni sõnavõtust, et Eestis on nende inimõigustega ikka väga kehvasti, samas kui Venemaa astub pikkade sammudega pressivabaduse ja üleüldise demokraatia suunas. Selge on, et see telekanal, kust antud videolõiku näidati, on Kremli hääletoru, aga kui juba nii kõrgel tasemel on inimesed ostetavad, siis mis kasu meil kogu sellest eurovärgist on? Pigem isegi kahju, nagu kirjutab Martin Helme Delfis. Nüüd kus Schröder on Saksa liidukantsleri ametist Gazpromi osakonnajuhatajaks läinud, on Putinil vaja uut kaasajooksikut, kes teda ülejäänud maailmale vene rahva tõelise päästjana reklaamiks.

Koolist ja laudadest

Alates eilsest olen ma siis ametlikult arvatud KVÜÕA 11. põhikursuse kadettide nimekirja. Umbes viiekümnele kohale on hetkel 18 soovijat…

Seega vähem kui kuu aja jooksul tuleb oma seljakott pakkida ja Tartusse kolida. Esimesed viis nädalat tuleb veeta metsas ja vaadates üldist ilmatrendi, võib eeldada, et liigset päikest selle aja jooksul kannatama ei pea. Nagu eelmisel aastal sisse astunud rääksid, oli neil kogu see aeg peaaegu lõppematult sadanud. Aga noh, elu ei peagi ju liiga mugav olema või kuidas? Ilmselt tasub järgneva kolme aasta tegemised võimalikult täpselt kirja panna, et pärast oleks võimalik hinnata, kas koolil on õnnestunud minust allohvitseri robustsed kombed välja juurida ja kasvatada minust ontlikku heade lauakommete ja tantsuoskusega ohvitseri. Kuna töö on tellija materjalist, siis ilmselt saab tulemus ka ainult vastav olla

Täna hommikul nägin ma aknast välja vaadates, et kõrvalmajas on keegi võtnud ette kolimise kuhugi ära. Mina tabasin selle hetke, kui välja kanti vana kokkupandav ratastega laud, selline nagu mul endalgi kodus on. Sellega seoses meenus mulle üks midakeppi situatsioon soojalt maalt, kui ma avastasin täpselt samasuguse laua ühest ameeriklaste ehitatud punkrist. Igasugust vene träni on seal loomulikult üsna palju, aga sellise asja leidmine on ikkagi ootamatu. Ma isegi mainisin kellelegi, et näe, mul on kodus samasugune laud, aga ilmselt see ei tekitanud temas erilisi emotsioone. Aga ikkagi on tore kaugel olles midagi sellist tuttavat ja kodust näha.

Kuhu võib sattuda, kui piisavalt igav on…

Üks minu ammune idee on nüüd lõpuks teoks tehtud. Suurem osa käesolevast nädalast nimelt kulus ühe Tartus Riia mäel asuva õppeasutuse katsetest osa võttes. Peab ütlema, et tung selle kooli õppuri auväärse nime järele ei olnud eriti suur, nii umbes 0,5 inimest kohale. Nii mõnigi kohaletulnu ei olnud enam oma esimeses idealistlikus nooruses, vaid riigiteenistuja eluga juba tuttav. Vaatamata pikendatud kandideerimisperioodile ei paistnud, et keegi oleks oma nime üheksa-aastasele orjusele mõtlematult välja pakkunud. Huviliste vähesusest tingitult korraldatakse augustis täiendav katsetevoor, kuid mina isiklikult kahtlen sügavalt selle tulemuslikuses.

Juba esimesel päeval jäi mulje teatavast kaootilisusest, umbes nagu oleks vääramatu nähtus, milleks iga-aastane uute õppurite vastuvõtt kahtlemata on, tabanud seda asutust ootamatult nagu alati. Seda isegi vaatamata kohale tulnute vähendatud koosseisule.

Esimene katse oli akadeemiliste võimete test, mis koosnes portsust imelikest küsimustest soolise ebavõrdsuse, Urmas Paeti parteilise kuuluvuse jms kohta. Antud kolm tundi kippus kogu materjali põhjaliku läbitöötamise jaoks väheks jääma, seega ilmselt nii mõnelgi läks kiirustamisest tingitud hooletuse tõttu punkte maha. Siiski, keegi selle tõttu katsetelt välja ei kukkunud.

Järgmiseks olid keskkoolist tuttavad matemaatika ja eesti keel. Kuna mul on riigieksamid mõlemas suhteliselt viisakatele tulemustele tehtud, siis ei hakanud ma neid torkima ja kandideerisin olemasolevate punktidega. Enamus matemaatikaeksami uuesti sooritajaid sai alla miinimumtulemuse ja langes seetõttu välja.

Lisaks vaimsetele võimetele tuli loomulikult tõestada ka oma füüsilist suutlikust. Selleks oli valitud varajane pärastlõuna Tamme staadionil. Sinna jõuti loomulikult väikese jooksuga, mis päikeselisel päeval ülesmäge minnes parasjagu värskendav oli. Lisaks sellele saime raja tutvustuse käigus veel umbes pool kilomeetrit joosta, et ikka soojaks saaks, nagu kohalik spordiguru selle kohta ütles. Füüsilise test tulemused said ka olla ainult olukorrale vastavad. Kuigi ma olen vahepeal hoolsasti trenni teinud, avastasin ma, et üle 25-kraadise ilmaga on väga raske isegi kevadisi tulemusi saavutada. Siiski jäid minu sooritused etteantud normide piiridesse. Seda peab aga küll rõhutama, et Tamme staadion on aja peale jooksmiseks küll väga vale koht.

Viimasel päeval oli katsete kõige omapärasem osa. Inglise keele test iseenesest ei kujutanud midagi uut, tavaline kuulamine ja valikvastustega lehe täitmine. Kutsesobivusvestlus aga oli täiesti omaette kometimäng. Komisjonis istus mitu vanemohvitseri, mõned kaptenid ja kolm tsiviilisikut, kellest üks oli naine, seega kõik nagu ameerika filmis. Esimesed küsimused olid stiilis: mis otsid siit ja milleks meil sind vaja on. Kui ma oleksin ebaviisakas inimene, oleks ma ilmselt väga tahtnud selle peale öelda, et tegelikult on neil mind rohkem vaja kui mul neid, aga kuna ma ei ole ebaviisakas ja silmnähtava tõe liiga otsene väljaütlemine võib inimestes negatiivset suhtumist esile kutsuda, jätsin ma selle targu enda teada. Sellele järgnes ports esmapilgul täiesti lambist võetud küsimusi, millele mingi asjaliku vastuse  leidmine ei olnudki alati nii lihtne. Lisaks ei ole just kõige mugavam istuda 9 inimese ees keset tuba ja oodata, mis neil järgmiseks pähe tuleb. Eriti kui osad neist ainult vaikivad ja midagi kirja panevad. Seepärast oli üsna lootusetu üritada initsiatiivi haarata ja juttu ebasobivatest teemadest kõrvale juhtida, kui jutuks võeti Venemaa, Talvesõda ja Eesti Leegion. Aga vähemalt kohustuslikus pildimängus ei tekkinud mul probleeme, kuna kindral Laidoner näeb kõigil piltidel täpselt ühesugune välja.

“Auandmiseks valvel! Keskele vaat!”

Täna siis toodi kodumaale kaks Afganistanis teenistusülesannete täitmisel langenud Eesti kaitseväelast. Leheruumi on neile viimase nädala jooksul pühendatud oluliselt rohkem kui neile ilmselt meeldiks. Kaitseväelane ei ole meediastaar – ta teeb oma tööd, sest see vajab tegemist, aga mitte selleks, et kuulsaks saada. Ja mis põhiline, enamus avalikku tähelepanu kipub paratamatult olema negatiivse tähelepanuga, stiilis “mida on väikesel Eestil sealt kaugelt maalt otsida”. See väljendab eestlasele kahjuks nii omast suhtumist, et niikaua kui mind ei puututa, on mul täitsa ükskõik mis mujal toimub. Ka Vabadussõja ajal on selliseid meeleolusid esinenud, ometi ei sea täna keegi kahtluse alla toonase jõulise lahenduse otstarbekust.

Üks oluline asi, mis eristab sõdurit tsivilistist, on arusaamine, et tapmine ei ole eesmärk omaette või sõjaväe eksistentsi ainuke mõte. See lihtsalt on paratamatu kõrvalnähtus, mida vahel ei õnnestu vältida. Loomulikult on olemas inimesi, kes tunnevad tapmisest siirast rõõmu ja mõnu, aga neid võib leida mõnes teises asutuses, mitte kaitseväes. On iseenesest täiesti absurdne väita, et Eesti elukutselised sõjaväelased on punt verejanulisi hulle, kelle peamine meelelahutus on naiste tapmine ja laste vägistamine. Iga kaitseväelane läbib vaimse tervise kontrolli mitte harvemini kui kord kolme aasta jooksul, vajadusel ka tihemini. Kui tihti aga keskmine “normaalne” inimene ennast hulluarstile näitamas käib?

On väga kahetsusväärne, et kahe noore inimese elu nii järsku lõppes ja veel neli said enda kehale eluaegsed märgid sõjast. Ja seda vaatamata kõigile võimalikele ettevaatusabinõudele, mis taolise olukorra vältimiseks kasutusele võeti. Seekord jäi lihtsalt sõduriõnnest puudu. Seega sängitagem langenud võitlejad väärikalt kodumaa mulda ja lõpetagem nende mälestuse määrimine mõnituste ja sisutühjade avaldustega. Käitugem inimlikult nende lähedaste suhtes. Keegi ei nõuagi teilt kaastunnet või poolehoidu, lihtsalt kasutage oma põhiseadusliku õigust oma arvamust mitte välja öelda.

Õigusriigist

Euroopa kultuuriruumis kipub valitsema õigus, aga mitte õiglus. Kuidas muidu seletada viimaste päevade sündmusi. Praeguse seisuga on Dmitri Ganini tapmisega seoses trellide taha veetud juba 11 eestlast, samal ajal kui Naši komissar Sirõk lasti rõõmsalt tulema. Enamik rüüstajaid said kiirmenetluse käigus suhteliselt leebed karistused. Mingil põhjusel ei peeta neid Eesti riigile ohtlikuks. Samal ajal on meie sisejulgeoleku eest vastutav Kaitsepolitsei pöördunud jälle oma ohutu leivanumbri, rahvuslaste peedistamise juurde tagasi. Huvitavat lugemist sellest leiab näiteks Õhtulehest. Iga asi, millel vähegi annab natsismi maitset juurde keerata, vormistub kerge vaevaga õiguskaitseorganite töövõiduks. Igal juhul midagi nii absurdset nagu Õhtulehes kommenteeritakse, ei ole siinmail ikka juba väga ammu nähtud. Ilmselt on nii mõnelgi asutusel vaja end ühiskonna või kellegi teise silmis peale pronksmässu järgset täissittumist rehabiliteerida ja nii võetaksegi ette inimesed, keda oma olemuselt ei saa reeglina mitte kuidagi iseloomustada kui riigivastaseid, sest oma seisukohtade omamist ja väljaütlemist ei saa ju demokraatlikus riigis käsitleda kuriteona. Või juba saab? Kas meil on saabumas uus vaikiv ajastu, kus kari katkutud oravaid esineb rahva tõeliste päästjatena?

Igal juhul saab järjest enam selgeks, et enda ja kaaskodanike kaitsmine mõne ähvardava ohu eest on üks raskemaid kuritegusid Eesti Vabariigis, millele järgneb vääramatu karistus seaduse täie rangusega, sest vastu hakates oled sa ju ometigi rikkunud kurjategija inimõigusi ja talle põhjendamatult kannatusi põhjustanud. See muidugi ei ole üldse oluline, et politsei ei ole erinevatel põhjustel lõpuni oma ülesannete kõrgusel. Mõned päevad tagasi rääkisin kahe noormehega, kes ka 26. Woodstockis olid ja märatsevat loomakarja tagasi lõid. Tegu on igati korralike ja aktiivsete ühiskonnaliikmetega, kelle riigitruuduses ei ole põhjust küll mitte kellelgi kahelda. Võibolla ainuke asi, millega ma ehk päris nõus ei ole, oli nende tingimusteta poolehoid erinevate probleemide jõulisele lahendamisele, aga eks vist nii noores eas surnuks põletamisest pääsemine rikub mõnevõrra iseloomu. Ja pealegi, eks ma ise nende vanuses mõtlesin umbes samamoodi. Kas varsti tulevad mustade kingadega mehed ka nende koju?

Kõige ebameeldivam järelmaitse on muidugi sellel, et kui häda käes, asusidki tegutsema peamiselt sellised 17-18 aastased tüübid, kes võimaluste piires hoidsid üleval rahvuslikku uhkust sel ajal kui meie, vanemad ja kogenumad, istusime kodus ja jõuetus vihas rusikaid vastu seina tagusime, sest igaühel oli mingi hea põhjendus, miks ei saanud märatsevale vaenlasele vastu minna. Kellel oli tööandja selle karmilt ära keelanud, kellel naine. Tagantjärele said nad oma tasakaalukuse eest peavoolupoliitikute käest kiita ja ratsionaalselt otsustades oli tegu ilmselt ainuõige käitumisega, aga emotsionaalsest vaatepunktist loovutasime me jällegi tükikese Eestit vaenlasele ilma ühegi pauguta. Ja sel ajal kui avalikuse ees tarku sõnu ja ausat nägu tehakse, tassitakse oma seaduslikke õigusi rakendanud kooliõpilasi betooni peale.