Kodus tagasi

Viimased kaks nädalat on sündmused arenenud väga tormiliselt ja muutlikult. Siiski, pean kinnitama, et paljud kuulujutud minuga toimunud sündmustest on tugevasti liialdatud.

Kaks nädalat tagasi saadeti meie koolist väike delegatsioon esindama Eestit Roomas toimuval paraadil. Itaallastele kohaselt oli kogu ettevõtmine väga uhke ja suur, kuid põhjamaise inimese maitsele pisut kaootiliselt organiseeritud. Täpseim ajamääratlus, millega tasus enam-vähem arvestada, kippus sageli olema 1 päev. Sõjaväelises organisatsioonis sellest aga selgelt ei piisa. Elasime selle siiski üle ja teiste riikide ees häbisse ei jäänud. See aga ongi antud olukorras peamine.

Paraadist võttis korraldajate sõnul osa umbes 7000 võitlejat erinevatest väeosadest, organisatsioonidest ja riikidest. Täiesti usutav, sest meie jõudsime lõpuni marssida, riided ära vahetada, peaväljakule tagasi minna ja veel pea 45 minutit mööda marssivaid üksusi vaadata. Seal oli ka tõepoolest igasuguseid tegelasi alates valgetes maskeerimisülikondades (südasuvel keset Rooma linna) alpiküttidest kuni tuletõrjujate, meditsiiniõdede ja mingite suuskadega tüüpideni (kes meenutasid lihtsalt kohalikku suusakoondist). Kohalike eestlaste sõnul olla tegu aasta suurima pidupäevaga, mille puhul tuuakse rahvale nägemiseks enam-vähem kõik mis olemas on. Aga samas, miks ka mitte, korra aastas ju võib.

Rääkides aga neist liialdatud asjades, tuleks alustada pisut kaugemalt. Nimelt õnnestus mul pühapäeval langevarjuhüppel maandudes jalaluu murda. Vahel ikka juhtub, sattus lihtsalt kehv päev olema. Vahepeal ringles Tartus informatsioon, nagu mul oleks mõlemad jalad katki. Nii kehvasti siiski ei läinud, kõigest ühe jala mõlemad luud. Aga sellest pole hullu midagi, sest Mustamäe haiglas paigutati mulle sääreluu sisse varras, mis kahelt poolt kruvidega ära pingutati ja isegi kipsi pole vaja. kuu-kaks karkudega hüppamist ja rahu majas. Arst veel uhkustas kolleegide ees, et: “näe, tal on kõige pikem, 40 cm puhast metalli, põlvest kuni kannani”. Igal juhul, täna sain haiglast välja. Pidin end selle protsessi käigus jällegi pooleks naerma (seda on antud vigastuse ravimise käigus juba kahtlaselt palju juhtunud), kui lugesi haigusloost, et sain kannatada õhusõiduki õnntuse tagajärjel. Tähendab, lennuk kukkus siis ka alla… Siiski pole ka siin asi nii hull, teised võitlejad said sama lennuki abil nõutud arvu hüppeid täis ja järgud kätte. Tublid. Mina aga lehvitan jätkuvalt möödaminejatele varvastega (arst käskis liigutada, pidada taastumiseks hea olema).

Puhkuseplaanidest

Miks on nii, et häid reisikaaslasi on nii raske leida? Sellised, kelle huvid sinu omadega kokku langeksid ja kel oleks puhkus sinuga samal ajal? Alates hetkest, kui jaanuaris Slovakkiast tagasi tulin, olen planeerinud oma järgmist reisi, aga kolme kuu jooksul ei ole leidnud kedagi, kes tahaks või saaks minuga ühineda (need keda ise ei taha kaasa, on siit välja arvatud).

Teiseks huvitab mind, miks paljud inimesed ei saa aru, et puhtalt joomise pärast ei ole mõtet sadu või tuhandeid kilomeetreid maha sõita. Kodus oleks palju odavam ja kiirem. Road-tripid, mis kulgevad marsruudil suitsupeatus – alkoholipood – suitsupeatus, ei tasu ette võtmist.

Arutlesin selle teema üle ühel õhtul kõrtsis istudes ning vestluskaaslanegi kurtis sarnast muret, et läheks ja teeks, aga keegi ei taha kaasa tulla ja üksi pole ka päris see. Huvitav, kuhu inimeste seiklushimu kadunud on?

Slovakkiast on siiber

Alates käesolevast aastast kehtib Slovakkias Euro. Pärast 17. jaanuari saab temast ainus käibelolev maksevahend ja Slovakkia Kroon kaob ajalukku. Natuke liiga hilja tuli mul pähe, et oleks võinud mõned rahatähed alles jätta. Paraku jäid ainult mündid.

Lugu nimelt selles, et juhtusin viimased nädal aega viibima selles ilusas väikeriigis, mis asub Poola ja Ungari vahel. Viimati olin seal täpselt aasta tagasi, 3. jaanuaril 2007. Siis jäin ainult pooleteiseks päevaks ja kõik tundus ilus ja päikeseline. Siis ei osanud oodatagi, et järgmine aastavahetus möödub samas hotellis.

Plaan iseenesest oli lihtne: üürida nädalaks maja ja kasutada seda ajutise baasina mööda maad ringi reisimisel. Esimesed kaks päeva pidas plaan paika aga siis hakkas viltu kiskuma. Välja lõi hiljem pea igal sammul kohatud kohalike sallimatus ja ilmselge soovimatus raha teenida. Majast olime sunnitud enneaegselt lahkuma, kuigi omanik kaotas selle pealt osa oma sissetulekust. Kui ma talle seda seletada püüdsin, ei mõistnud ta täiesti ootamatult enam mitte ühtki võõrkeelt, mida varem. Keeleoskusega on neil üldse kahjuks kehvasti – isegi need keeled, mida nad enda sõnul räägivad, on neil nõrgad.

Rääkides liiklusest peab mainima, et slovakid on rooli taga haruldaselt saamatud. Kui nende ees sõitev auto peatub teepervel, et tagant tulijad mööda lasta ja siis tagasipööre teha, jääb kogu rivi mingil salapärasel põhjusel ka seisma ja sündmuste edasist arengut ootama, selle asemel, et jätkata oma tegevust. Loomulikult tekivad niimoodi ummikud, kus kõik vihaselt signaalitavad ja kätega vehivad aga olukorrale mingit lahendust leida ei suuda. Bussi ja järelkäruga selliste inimeste seas liigelda on väga stressirohke kogemus.

Grillimisest: kui eestlane paneb igati lubatud kohas püsti oma grillahju, mis ei ole tuleohtlik ja mida ei köeta vanade kummikutega, leidub ikkagi peaaegu kohe mõni sõbralik möödkäija, kes politseisse helistab. Politsei saadab aga sellised helistajad vist pikalt, sest ära meid ei aetud.

Veel keeleoskusest: imelikult kombel ei oska teenindajad suusakeskustes peaaegu üldse inglise keelt. Pisut paremad on lood saksa keelega, millega saab lihtsamad asjad üldiselt aetud. Igas maailmanurgas silma paistvaid vene turiste seekord ei kohanud, seega on üsna arusaadav, miks vene keelt ei osata (isegi vaatamata teatavatele ühistele joontele slovakkia keelega). Soome keelt ei proovinud, kuna tegu olnuks ilmselge ajaraiskamisega ja prantsuse keel jäi vahele, kuna endal on selle oskus üksikute sõnade tasemel. Kõigist inimestest kellega nädala jooksul suheldud sai, oskasid tõesti hästi inglise keelt ainult kaks. Üldiselt jäi mulje, et inimesed eelistasid pigem võimalikult ruttu tüütust välismaalasest lahti saada kui üritada temast aru saada. Isegi siis, kui see tüütu välismaalane pakkust talle majandusliku tehingut. Ilmselgelt elavad kohalike suusanõlvade operaatorid siseturismist liiga hästi, et enda üksikute kaugemalt tulnutega vaevata.

Majandustegevusest üldiselt: kogu aeg tuli silmad lahti hoida, et keegi ei üritaks sulle külma teha. Nagu oleks kuhugi idamaadesse sattunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on väga ilusa riigiga, kus võiks puhkamas käia küll, kui suhtumine oleks teistsugune. Põhjendamatu vaenulikkus ei kasvata just sooja suhtumist. Nagu selgus parklates autode numbreid vaadeldes, ei saa see olla põhjustatud ka sitta keeravatest turistidest, sest neid on lihtsalt niivõrd vähe, et nad ei paista üldise massi seest välja. Lühidalt, olen otsustanud Slovakkia oma edaspidistest reisiplaanidest välja jätta ja piirduda fotode vaatamisega.

Jätkuvalt Varssavis

Poolakate suur pidupäev muudkui läheneb. Tundmatu sõduri memoriaal on kaunistatud lipuvärvidega ja vaevatud nägudega ajateenijad trambivad raudtatud saabastega hommikust õhtuni mööda riviplatsi. Kohalike väljamõeldud kultuuriprogramm on küll ilmselgelt paika pandud parimate kavatsustega, aga mingil salapärasel põhjusel ei ole arvestatud, et inimesed kohe üldse ei taha pühapäeva hommikul vara (ainus päev, mil ei toimu harjutamist) sõita mingisse peaaegu hääldamatu nimega väikelinna, kus sündis ja elas oma esimesed kuus kuud Fryderyk Chopin.

Peale lõunat saime siiski oma aega ise käsutada ning otsustasime, et tahaks linna lõpuks ka päevavalges näha, sest läbi bussiakna vaatamisest jääb väheks. Täna tuli ka kogu siin oldud aja jooksul esimest korda päike välja. Kahjuks saabus pimedus üsna pea, nagu see hilissügisel ikka juhtub.

Suur oli meie pettumus, kui me avastasime, et mingil salapärasel põhjusel tõmbavad sõdurid okastraattõkkeid ümber kindral de Gaulle`i kuju. Ilmselt siiski ei olnud kuulus prantslane sattunud kehtiva võimu põlu alla, vaid mingil põhjusel vajas täiendavaid turvameetmeid ausamba taga paiknev hotell. Kohalike käitumisest ja igal juhul mulje nagu oleks tegu täiesti tavapärase asjaga. Pilt ja meil kujust tegemata, kuna me ei pääsenud piisavalt lähedale.

Seejärel võtsime suuna vanalinna, et enne õhtusööki veel inimesi näha. Ja neid oli pühapäeva kohta tõeliselt palju, arvestades, et reedel ja laupäeval oli linn kohati nagu väljasurnud. Rahvas oli peredega peale kirikus käimist jalutama tulnud. Rahvuslik eripära ilmselt.

Teine huvitav tuleb välja, kui sinuga tuleb rääkima mõni poolakas, kes inglise keelt ei oska. Isegi kui talle jõuab kohale, et sa mitte sõnagi tema jutust ei mõista, ei sega see tal häirimatult ja väga kiiresti oma keeles edasi jutustada. Ju on siis väga oluline jutt.

Poola iseseisvuspäev

Varssavi on üks imelik linn. Ühest küljest nõukalikud betoonelamud, teisalt moodsad klaasmajad. Nende keskel päris suur ja hästi korras vanalinn. Selles pole ka midagi imelikku, sest tegu on Euroopa uusima vanalinnaga, ehitus lõpetatud aastal 1953. Kuna kogu linn sai viimases suures sõjas väga põhjalikult purustatud, pole põhjust taolise segaduse üle imestada. Ilmselt on sellega võimalik isegi ära harjuda.

Täna oli iseseisvuspäeva paraadi peaproov. Suurele riigile kohaselt on ettevõtmine mastaapne ja põhjalikult ette valmistatud. Aukompaniid ja -vahtkonnad on ilmselt umbes kuu aega juba harjutanud, mistõttu meil esimesel päeval oli pisut imelik, sest meiegi ettevalmistus oleks võinud olla parem.

Esimese asjana hakkas silma, või pigem kõrva, et kogu plats kajas korralikust rõhutatud marsisammust. Hiljem muidugi avastasime, et sõdurid kannavad rautatud saapaid. Samuti on neil endiselt au sees rõhutatud preisi samm, millest meie kaitsevägi mingil salapärasel põhjusel aasta alguses loobus. Kui aga keegi tahab teha nalju Poola ratsaväest, teadku, et mõõgakäsitsemise oskus on neil jätkuvalt suurepärane.

Homme on jälle uus päev ja uus drill.

Puhkamisest

Suvepuhkus on ametlikult läbi saanud aga õppetöö pole veel pihta hakanud. See nädal on selline ei üks ega teine, nagu peaks hommikul kooli tulema aga samas teha ka miskit tarka eriti ei ole. Seega toimub ikkagi omamoodi puhkuse pikendamine, kuna tegelikult oleks meil neljal õnnetul aktivistil täielik õigus olnud see nädal vabaks saada nagu kõigil teistel. Siit moraal: igasugune initsiatiiv on väga sageli karistatav.

Samas on selle kolme nädala jooksul jõutud ka igasugu vigureid teha. Reis Lapimaale jäi küll erinevatel põhjustel ära, kuid selle asemel sai veedetud mõned päevad Amsterdamis. See ei olnud küll meie esimene valik, aga igati rahule võib sõiduga jääda küll. Iseenesest muidugi on suht rumal loota, et kui sa tallud reisibüroo uksest sisse umbes neli päeva enne soovitavat väljalendu ja ütled midagi stiilis: “tahaks kuhugi lennata…”, et siis kohe saab ka just sinna kuhu tuju on. Või noh, tegelikult sinnasaamisega ei olnudki niiväga probleeme, pigem õigeks ajaks koju tagasi jõudmine osutus keeruliseks. Samas muidugi oleks olnud ka omamoodi tore helistada ja öelda, et vabandage väga, ma ei saa nädal varem puhkuselt tagasi tulla, ma olen siin Hispaanias kinni ega pääse kuidagi minema. Aga noh, jäägu see mõneks järgmiseks korraks. Ma juba naudin ette neid rumalaid küsimusi mis kindlasti esmaspäeval tekivad seoses Amsterdami, kanepi ja tüdrukutega akendelt. Võib-olla isegi antakse purk, mida täita…

Samas pole aega raisata, tuleb juba hakata vaikselt uut reisi planeerima. Seekord on eesmärgiks võetud Aafrikasse jõudmine ja reisiseltskond tuleb ilmselt suurepärane. Loodetavasti ei tule jälle mingeid ettenägematuid takistusi ja tõrkeid.