Slovakkiast on siiber

Alates käesolevast aastast kehtib Slovakkias Euro. Pärast 17. jaanuari saab temast ainus käibelolev maksevahend ja Slovakkia Kroon kaob ajalukku. Natuke liiga hilja tuli mul pähe, et oleks võinud mõned rahatähed alles jätta. Paraku jäid ainult mündid.

Lugu nimelt selles, et juhtusin viimased nädal aega viibima selles ilusas väikeriigis, mis asub Poola ja Ungari vahel. Viimati olin seal täpselt aasta tagasi, 3. jaanuaril 2007. Siis jäin ainult pooleteiseks päevaks ja kõik tundus ilus ja päikeseline. Siis ei osanud oodatagi, et järgmine aastavahetus möödub samas hotellis.

Plaan iseenesest oli lihtne: üürida nädalaks maja ja kasutada seda ajutise baasina mööda maad ringi reisimisel. Esimesed kaks päeva pidas plaan paika aga siis hakkas viltu kiskuma. Välja lõi hiljem pea igal sammul kohatud kohalike sallimatus ja ilmselge soovimatus raha teenida. Majast olime sunnitud enneaegselt lahkuma, kuigi omanik kaotas selle pealt osa oma sissetulekust. Kui ma talle seda seletada püüdsin, ei mõistnud ta täiesti ootamatult enam mitte ühtki võõrkeelt, mida varem. Keeleoskusega on neil üldse kahjuks kehvasti – isegi need keeled, mida nad enda sõnul räägivad, on neil nõrgad.

Rääkides liiklusest peab mainima, et slovakid on rooli taga haruldaselt saamatud. Kui nende ees sõitev auto peatub teepervel, et tagant tulijad mööda lasta ja siis tagasipööre teha, jääb kogu rivi mingil salapärasel põhjusel ka seisma ja sündmuste edasist arengut ootama, selle asemel, et jätkata oma tegevust. Loomulikult tekivad niimoodi ummikud, kus kõik vihaselt signaalitavad ja kätega vehivad aga olukorrale mingit lahendust leida ei suuda. Bussi ja järelkäruga selliste inimeste seas liigelda on väga stressirohke kogemus.

Grillimisest: kui eestlane paneb igati lubatud kohas püsti oma grillahju, mis ei ole tuleohtlik ja mida ei köeta vanade kummikutega, leidub ikkagi peaaegu kohe mõni sõbralik möödkäija, kes politseisse helistab. Politsei saadab aga sellised helistajad vist pikalt, sest ära meid ei aetud.

Veel keeleoskusest: imelikult kombel ei oska teenindajad suusakeskustes peaaegu üldse inglise keelt. Pisut paremad on lood saksa keelega, millega saab lihtsamad asjad üldiselt aetud. Igas maailmanurgas silma paistvaid vene turiste seekord ei kohanud, seega on üsna arusaadav, miks vene keelt ei osata (isegi vaatamata teatavatele ühistele joontele slovakkia keelega). Soome keelt ei proovinud, kuna tegu olnuks ilmselge ajaraiskamisega ja prantsuse keel jäi vahele, kuna endal on selle oskus üksikute sõnade tasemel. Kõigist inimestest kellega nädala jooksul suheldud sai, oskasid tõesti hästi inglise keelt ainult kaks. Üldiselt jäi mulje, et inimesed eelistasid pigem võimalikult ruttu tüütust välismaalasest lahti saada kui üritada temast aru saada. Isegi siis, kui see tüütu välismaalane pakkust talle majandusliku tehingut. Ilmselgelt elavad kohalike suusanõlvade operaatorid siseturismist liiga hästi, et enda üksikute kaugemalt tulnutega vaevata.

Majandustegevusest üldiselt: kogu aeg tuli silmad lahti hoida, et keegi ei üritaks sulle külma teha. Nagu oleks kuhugi idamaadesse sattunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on väga ilusa riigiga, kus võiks puhkamas käia küll, kui suhtumine oleks teistsugune. Põhjendamatu vaenulikkus ei kasvata just sooja suhtumist. Nagu selgus parklates autode numbreid vaadeldes, ei saa see olla põhjustatud ka sitta keeravatest turistidest, sest neid on lihtsalt niivõrd vähe, et nad ei paista üldise massi seest välja. Lühidalt, olen otsustanud Slovakkia oma edaspidistest reisiplaanidest välja jätta ja piirduda fotode vaatamisega.

Jätkuvalt Varssavis

Poolakate suur pidupäev muudkui läheneb. Tundmatu sõduri memoriaal on kaunistatud lipuvärvidega ja vaevatud nägudega ajateenijad trambivad raudtatud saabastega hommikust õhtuni mööda riviplatsi. Kohalike väljamõeldud kultuuriprogramm on küll ilmselgelt paika pandud parimate kavatsustega, aga mingil salapärasel põhjusel ei ole arvestatud, et inimesed kohe üldse ei taha pühapäeva hommikul vara (ainus päev, mil ei toimu harjutamist) sõita mingisse peaaegu hääldamatu nimega väikelinna, kus sündis ja elas oma esimesed kuus kuud Fryderyk Chopin.

Peale lõunat saime siiski oma aega ise käsutada ning otsustasime, et tahaks linna lõpuks ka päevavalges näha, sest läbi bussiakna vaatamisest jääb väheks. Täna tuli ka kogu siin oldud aja jooksul esimest korda päike välja. Kahjuks saabus pimedus üsna pea, nagu see hilissügisel ikka juhtub.

Suur oli meie pettumus, kui me avastasime, et mingil salapärasel põhjusel tõmbavad sõdurid okastraattõkkeid ümber kindral de Gaulle`i kuju. Ilmselt siiski ei olnud kuulus prantslane sattunud kehtiva võimu põlu alla, vaid mingil põhjusel vajas täiendavaid turvameetmeid ausamba taga paiknev hotell. Kohalike käitumisest ja igal juhul mulje nagu oleks tegu täiesti tavapärase asjaga. Pilt ja meil kujust tegemata, kuna me ei pääsenud piisavalt lähedale.

Seejärel võtsime suuna vanalinna, et enne õhtusööki veel inimesi näha. Ja neid oli pühapäeva kohta tõeliselt palju, arvestades, et reedel ja laupäeval oli linn kohati nagu väljasurnud. Rahvas oli peredega peale kirikus käimist jalutama tulnud. Rahvuslik eripära ilmselt.

Teine huvitav tuleb välja, kui sinuga tuleb rääkima mõni poolakas, kes inglise keelt ei oska. Isegi kui talle jõuab kohale, et sa mitte sõnagi tema jutust ei mõista, ei sega see tal häirimatult ja väga kiiresti oma keeles edasi jutustada. Ju on siis väga oluline jutt.

Poola iseseisvuspäev

Varssavi on üks imelik linn. Ühest küljest nõukalikud betoonelamud, teisalt moodsad klaasmajad. Nende keskel päris suur ja hästi korras vanalinn. Selles pole ka midagi imelikku, sest tegu on Euroopa uusima vanalinnaga, ehitus lõpetatud aastal 1953. Kuna kogu linn sai viimases suures sõjas väga põhjalikult purustatud, pole põhjust taolise segaduse üle imestada. Ilmselt on sellega võimalik isegi ära harjuda.

Täna oli iseseisvuspäeva paraadi peaproov. Suurele riigile kohaselt on ettevõtmine mastaapne ja põhjalikult ette valmistatud. Aukompaniid ja -vahtkonnad on ilmselt umbes kuu aega juba harjutanud, mistõttu meil esimesel päeval oli pisut imelik, sest meiegi ettevalmistus oleks võinud olla parem.

Esimese asjana hakkas silma, või pigem kõrva, et kogu plats kajas korralikust rõhutatud marsisammust. Hiljem muidugi avastasime, et sõdurid kannavad rautatud saapaid. Samuti on neil endiselt au sees rõhutatud preisi samm, millest meie kaitsevägi mingil salapärasel põhjusel aasta alguses loobus. Kui aga keegi tahab teha nalju Poola ratsaväest, teadku, et mõõgakäsitsemise oskus on neil jätkuvalt suurepärane.

Homme on jälle uus päev ja uus drill.

Võistlus “Lõbus tank”

Interneti avarustes levival leheküljel avaldatkse laste joonistusvõistluse “Lõbus tank” nn parimad tööd. Kuigi venekeelsed pildiallkirjad pakuvad palju mõtlemisainet laste peas toimuva kohta, on ka pildid ise väga kõnekad ja peaks neile, kes vene keelt ei oska andma nende sisust piisava ettekujutuse.

Eeldusel, et need pildid ei ole tegelikult täiskasvanute joonistatud, on vene peavoolu propaganda laste meeltesse ikka päris korralikult sisse tunginud. Seega ei ole põhjust loota, et see põlvkond on kuidagi parem oma nõukaajal kasvanud vanematest, kes kategooriliselt keelduvad tunnistamast, et selline asi nagu Eesti Vabadussõda oleks saanud kunagi toimuda.

ja nende arvates oleme meie väike vastik natsiriik.

Georgia: väidetavalt rahu

Kuigi kahe poole vahel on juba sõlmitud vaherahu, ei ole siiski märgata mingeid toiminguid sõjaeelse olukorra ja jõudude asetuse taastamiseks.

Vene sõjamasin on selle kampaania käigus edukalt ühildanud vana ja uue. Selle kohta võtavad sõna mitmed rahvusvahelised väljaanded. Lisaks konventsionaalsetele soomusvägede ja toetavate üksuste manöövritele on laialdaselt kasutatud ka infooperatsioone ja küberrünnakuid. Seega ei saa öelda, et kindralid oleks valmistunud eelmiseks sõjaks.

Samas, ega kõik nii lepase reega ei läinud ka. Kuigi on selge, et sõja plaanid olid vene väejuhatusel juba ammu ette valmistatud ja peaproov mängiti veel juulis läbi, jäi kohati ikkagi mulje, et palju asju tehti ad hoc põhimõttel. Ehe näide vene vägedes kohati ikka veel valitsevast bardakist on Permskije Novosti`s ilmunud artikkel. Neile, kes mittesaksa tähestiku ei loe, väike sisukokkuvõte: Permist kevadel ajateenistusse võetud noormehed, kes suunati Vladikavkazis paiknevasse 58. armee koosseisu kuuluvasse 19. motolaskurdiviisi oma kodanikukohust täitma, sattusid juba peale kahe ja poole kuulist teenistust VF Osseetia-maratoni keerisesse. Kuna vene sõjaväes kestab nn. nooreaeg kuus kuud, on tegu rumalusega isegi vene sõjalise mõtte seisukohast vaadatuna, eriti arvestades milliste tapahimuliste sõjarditena grusiine püütakse ülejäänud maailmale kujutada.

Nagu segastel aegadel ikka, juhtub ka Georgias praegu igasugust, mis kohe kuidagi rahvusvahelise õiguse ja sõjapidamise reeglitega kokku ei lähe. Olgu selleks siis rüüstamine, infrastruktuuri hävitamine või ajakirjanike ründamine. Eriti kole on see juhtum.

Endine Saksa kantsler Gerhard Schröder on jälle avalikult väljendanud oma leivaisa seisukohti. Taolised toetusavaldused on Venemaale andnud juba piisavalt ülbust, et otseselt ähvardada Poolat, riiki mis on oluliselt suurem ja tugevam kui Georgia või Balti riigid.

kahjuks olen järgnevad kaks nädalat uudistest ära lõigatud ega saa jälgida olukorra arenemist, kuid loodan, et kui tagasi tulen, ei ole võim Tbilisis veel vahetunud.

Sõda Georgias jätkub

Sõja neljas päev.

Imelikul kombel hakkab mitmelt poolt juba kostma allaandmismeeleolusid. Ei, mitte Georgia sõduritelt, vaid meie kodurindelt ja rahvusvahelisest kogukonnast. Neetud vasakpoolsed kutsuvad jälle üles häbelikult kõrvale vaatama (näiteks selles blogis), kui ühte meist pekstakse. Tüüpiline patsifistide eksiarvamus, et agressorit saab peatada teist põske ette keerates ja tema poole lilledega lehvitades.

Igal juhul on selge, et Venemaa niisama lihtsalt ei peatu ja koju tagasi ei lähe. Georgia sündmused on väga olulise tähendusega mitmeski mõttes. Esiteks, mis seisukoha võtab EL (õigemini milliseid reaalseid samme astub)? Milliseid samme astub USA? Arvestades Georgia panuse suurust Iraagis on neil igati õigustatud ootus ameeriklaste abi suhtes. President Bush ei saa jätta tegutsemata, vastasel korral laguneb niigi väikeseks jäänud Koalitsioon laiali. Samuti läheks Georgia demokraatia edendamiseks kulutatud summad režiimivahetuse korral lihtsalt tuulde. Lisaks sellele võib Georgia sündmuste käik oluliselt mõjutada USA presidendivalimiste tulemusi.

Eesti on vähemalt sõnades asunud väga tugevale positsioonile, mis on igati ootuspärane reaktsioon. Järskudest avaldustest kaugemale on olemasolevate võimalustega muidugi raske minna. Üks vajalik samm on VF diplomaatilise esinduse maalt välja saatmine ja enda saatkonna Moskvast tagasi kutsumine. See annaks maailmale piisavalt selge signaali Eesti Vabariigi seisukohtadest antud küsimuses. Mingeid lahendusi Eesti ja Vene vahelised diplomaatilised kontaktid olukorrale ilmselgelt tuua ei saa.

Kuidas areneb sõda, kirjutab Postimees. Lisaks sündmuste arengule on sõnastatud ka üks VF tegutsemise tagamaa, mis esmapilgul pajudele ilmselt pähe ei tulegi.

Blogijad on olukorra Georgias üsna massiliselt teemaks võtnud, mis teeb meele rõõmsaks, sest näitab, et inimesed ikka veel hoolivad maailmas toimuvast ja mitte kõik ei ole ida propaganda ohvriks langenud.
Georgia võitlus täna on Eesti võitlus homme ja kogu Euroopa oma ülehomme.

Paus läbi

Uus poolaasta võtab jälle hoogu ja jälle tuleb valmistuda pikkadeks päevadeks laua taga. Mis iseenesest ei olegi tingimata halb asi, arvestades kui külm väljas viimastel päevadel on olnud. Esimese hooga pannakse rõhku peamiselt ajaloole, seega pole ilmselt ka väga põhjust tunnis magada. Kuigi miski ütleb mulle, et uneaega jääb veelgi vähemaks kui eelmisel poolaastal.

Kaks nädalat puhkust läks suhteliselt lennates, kuigi ka üsna palju sai ära tehtud. Isegi selle aasta esimene kelgutamine on juba ühel pool. Suurem osa puhkusest kulus uue avatud Euroopaga tutvumiseks. Nagu minu vanatädi selle kohta ütles: täpselt nagu 42. aastal, piiril passi näitama ei pea. Eeldusel muidugi, et oled õige riigi kodanik.

üleminekud erinevate riikide vahel olid küllaltki sujuvad, mingeid hirmkarjuvaid kontraste esimese hooga ei märganudki. Pigem hakasid silma erinevused riikide sees. Jälgi sotsialismiaegsest pärandist on siiski märgata pea igal pool.

Poolas külastasime kena väikest linnakest Oswiecimit, kuhu jõudsime pühapäevasel hommikul umbes kella seitsme ajal. Varasele tunnile vaatamata käis kirikutes juba vilgas tegevus ja turg võttis tuure üles. Kusjuures viimane sarnanes Nõmme turule kümme aastat tagasi. Kuna sel päeval oli esimene selle talve külm ilm, võttis organismil temperatuuriga harjumine natuke aega ja seetõttu ei olnud kohe üldse tahtmist peatud ja kangete sõrmedege fotokat välja võtta. Mõned pildid said siiski tehtud, kuid üldiselt midagi üle mõistuse põrutavat selles linnas ei leidu.

Peale kirikute ja väljakute ülevaatamist asuti tuleku peamise eesmärgi ehk koonduslaagri muuseumi külastamise suunas tegutsema. Selgus, et tegu ei olegi nii lihtsa ettevõtmisega, sest kuigi on see koht nii kaartidel kui ka maanteesiltidel olemas, ei ole sinna jõudmine võõrale sugugi nii lihtne. Me tiirutasime autoga umbes poolteist tundi lähiümbruse külades ja metsatukkades, aru saamata, kuhu võib üks mitte just väike objekt nii väikese ala peal ära kaduda. Lõpuks sattusime täiesti juhuslikult linna tagasi sõites ühele viidale, mis juhatas meid peaaegu kesklinna. Keegi meist ei osanud isegi mõelda selle peale, et uusrajoonid võivad alata otse koonduslaagri aia tagant. Auschwitz-Birkenau oli küll pisut linna piiridest väljas, aga sealgi olid elumajad üsna lähedal.

Kõigele vaatamata jõudsime me muuseumisse täitsa õigel ajal, sest umbes pool tundi peale meie saabumist valgusid sinna kohale massid ebaviisakaid turiste (kes ei tundnud isegi elementaarset reeglit, et väljujal lastakse hoonest enne lahkuda kui hakatakse sisse trügima), kes oma ringkäikudega meist õnneks kogu aeg piisavalt palju maha jäid. Eraviisilise külastuse eeliseks on see, et ei pea maksma, samas kui gruppidelt küsitakse giidi vaeva tasustamiseks ilmselt suht viisakas summa. Kokkuhoidlikud eestlased pudenesid seda kuuldes loomulikult laiali ja ühinesid uuesti alles väravast sees olles. Ja see kuulsa kirjaga värav, mida ilmselt paljud teavad, oli tõesti olemas ja meelitas suures koguses harrastuspiltnike ennast jäädvustama. Kompleks ise aga on piisavalt suur ja väljapanek niivõrd mahukas, et selle põhjalikuks läbivaatamiseks kulub ilmselt rohkem kui üks päev. Meie piirdusime siiski umbes kahetunnise ringkäiguga, kuna kõigil on lähiajaloo kohta juba mingisugused teadmised olema.

Emotsionaalsematele inimestele mõjub see muuseum kindlasti üsna koormavalt, seega ilmselt tasub enne tõsiselt kaaluda, kas tasub sellega oma päeva rikkuda, või on targem neist sündmustest siiski raamatust lugeda.

Pakistani president Pervez Musharraf on oma riigis välja kuulutanud erakorralise seisukorra ja vahetanud välja Pakistani Ülemkohtu peakohtuniku Iftikhar Mohammed Chaudhry, kes nimetas Musharrafi otsuse ebaseaduslikuks. Peatatud on paljude telekanalite ja internetiväljaannete tegevus. Ühest küljest jääb mulje, et Musharraf astus sellise sammu oma võimu kindlustamiseks, kuna tema võit hiljutistel presidendivalimistel oleks võinud olla kasutu juhul kui riigi Ülemkohus oleks otsustanud, et Musharrafi kandideerimine oli tema relvajõudude juhatajana tegevteenistuses olemise tõttu ebaseaduslik. Teisalt aga nõuab järjest peale tungiv islamiekstremism, mida väidetavalt toetab osades riigi piirkondades kuni 70% elanikkonnast, valitsuselt jõulist reakstsiooni, et vältida järk-järgulist šariaadiõiguse kehtestamist kogu riigis. Kui selline asi peaks sündima, kandub Talibani fookus Afganisanist Pakistani ja USA ning NATO kaotavad tugeva liitlase Talibani-vastases võitluses. Huvitavat lugemist antud olukorra kohta leiab Counterterrorism blogis.

Õhtusöök jääb hilisemaks, kallis, toimus järjekordne riigipööre

Täna jooksis uudistest läbi, et Somaalia põhjaosas asuva sisuliselt iseseisva, kuid rahvusvaheliselt tunnustamata Somaalimaa ja tema suhteliselt sarnase staatusega naabri Puntlandi vahel puhkes relvastatud kokkupõrge, mis on ajendatud mingitest vaidlusalustest territooriumidest. Surma on saanud juba vähemalt 10 inimest. Ajakirja Go Discover viimases numbris oli ka artikkel, sellest kuidas Jaanus Piirsalu ja sõbrad sinnakanti reisisid ja leidsid selle koha suhteliselt rahuliku ja igava olevat. Ja nagu tellitult, lükati nende järeldus kolinal ümber. Loodetavasti ei lähe madin nii suureks, et prantslased naabruses asuvast Djiboutist Võõrleegioni võitlejaid kohale ei saada.

Somaalimaa puhul on omapärane, et muidu rahutus piirkonnas, kus valitsevad hõimud ja sõjapealikud, on üks piirkond suutnud käivitada enam-vähem toimiva poliitilise süsteemi koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja kõigele vaatamata on arenenud riigid jätnud ta ilma ametlikust tunnustusest, kuna säärane pretsedent võiks anda tuult tiibadesse teistelegi separatistlike meeleoludega piirkondadele. Somaalias endas aga jätkuvad aga ikka kokkupõrked islamistide ja valitsusvägede vahel.

Ahjaa, eile või üleeile suri Bob Denard, mees kelle jaoks Aafrika rahutused olid karjääriks. Ilmselt nii suurt hulka läbiviidud riigipöördeid, kui temal, ei saa eriti keegi teine oma kontosse kirjutada. Kusjuures ühes riigis lausa neli korda järjest.

Huvitavat lugemist maailmas toimuva kohta leiab sellelt lingilt: http://jihadwatch.org/ . Eriti omapärane on 7. oktoobri esimene artikel, mis räägib Süüriast pärit enesetapjatest, kes suunduvad Iraaki oma usuliste tõekspidamiste nimel surema. Või siis kellegi märksa maisemate huvide tõttu, sest rohelisi idealiste on alati väga kerge ära kasutada sel ajal kui nad on oma must-valge maailmapildi tõttu pimestatud. Igaljuhul mõtteainet on palju, kuigi mõnele võib see tunduda liiga kallutatuna.