Veel elutahet

Sattusin juhuslikult peale uudisele, et üks viimase aastakümne edukamaid alpiniste, sloveenlane Tomaž Humar hukkus 9. või 10. novembril Nepalis üritades üks ronida üle 7000-meetrise Langtang Lirungi tippu. TimesOnline kirjutab temast nii.
Humari jaoks ei olnud see esimene kord surma nii lähedalt näha. 2005. aastal jällegi üksi ronides jäi ta nädalaks ajaks lumevangi ja oleks surnuks külmunud, kui Pakistani sõjaväe helikopter teda üles leidnud poleks. Selle kohta kirjutas ta oma koduleheküljel humar.com, et vaatamata lootusetule olukorrale, ootas ta päästjaid kuni lõpuni, sest tahtis elada. See haakub hiljuti kuuldud mõttekäiguga, et elutahe avaldub eriti ehedalt surmalähedaste kogemuste järel. Irooniline antud loo juures on aga see, et vaatamata paljudele ohtlikele ettevõtmistele sai Humar kõige tõsisemalt vigastada 2005. aastal, kui ta kodus katust parandades alla kukkus ja mõlemad jalad murdis. Kuigi arstid ennustasid kas eluaegset ratastooli või vähemalt tõsist lonkamist (ja ei mingeid mägesid), oli mees juba kahe aasta pärast uuesti sadulas, vaatamata sellele, et üks jalg teisest 2,5 cm lühem ja hüppeliigesest liikumatu oli. Samas, oleks arste kuulanud, oleks ilmselt täna elus.

Kui nüüd vaadata asja negatiivsema poole pealt, siis ei saa kuidagi õigeks pidada seda, et enamuse oma raskemaid retki võttis Humar ette üksi. Reegliks on, et igasugune liikumine mägedes peab toimuma vähemalt kahekaupa, et õnnetusjuhtumite korral saaks teineteist abistada. Niimoodi kasvab ellujäämise võimalus tugevalt. Veel jääb Humari kohta lugedes mulje, et ta suhtus igasugusesse ohutustehnikasse ja -varustusse küllaltki üleolevalt. Seda ei saa kuidagi pidada heaks stiiliks. Pigem võib seda vaadata kui iseendale õnnetuse kaela kutsumist.

Võib ju väita, et pidev piiride nihutamine ja eluga riskimine annabki elule selle õige maitse, aga mina ei ole sellega nõus. Võib-olla see tuleb minu elukutsest, aga mina ei pea põhjendamatut riskimist õigeks. Mina hakkasin alpinismiga tegelema mitte selleks, et närvikõdi saada, vaid selleks, et õppida üks uus oskus juurde. Täpselt samal põhjusel said ka langevarjuhüpped ette võetud, ning ka muud sedasorti ettevõtmised on alati olnud allutatud ainult ühele eesmärgile – omandada uusi oskusi ja kogemusi, mida hiljem töös kasutada. Selleks aga, et neid tõesti kasutada, on oluline, et ma püsiksin ühes tükis.

Lugesin ükspäev vabaronimisest ja sooloronimisest, kus esimesel kasutatakse varustust minimaalselt (ainult julgestusvahendid) ja teise puhul üldse mitte (sest pole kedagi, kes julgestaks). Esimesest võin ma veel aru saada, aga teine tundus suhteliselt mõttetu, sest suure tõenäosusega lõppeb iga kukkumine kas surma või vähemalt raske vigastusega (nagu näitas ka Humari juhtum), mis tähendab, et kogu treening ja töö ja õppimine läheb hetkega raisku. Sellepärast olen ma püüdnud sellistest ettevõtmistest hoiduda, kuigi mis seal pattu salata, olen ka ise kord üksinda mäele läinud ning see oleks äärepealt ka kehvasti lõppenud.

Tagantjärele on muidugi omamoodi hea mõelda, et krt, lähedalt läks seekord. Kuigi tegelikult see ei ole üldsegi naljakas. Ma olen juba mitu aastat tagasi jõudnud järeldusele, et väärt asja eest surra polegi nii hull, aga kuiagi rumalalt ja ilma põhjuseta (näiteks oma auto alla jääda) surma saada nagu ei tahaks. Tühjade asjade nimel riskimine ei ole lahe.

Igal juhul, meenutagem sõpru kes ei ole enam meiega.

Elutahe

Ükspäev tuli jutuks inimeste elutahe. Või pigem isegi selle puudumine. Paljud inimesed justkui annavad alla kui jõuavad kätte rasked ajad või toimub mõni traumaatiline sündmus. Nad oleks nagu kuidagi pooles vinnas, suutmata oma eluga normaalselt edasi minna. Kõige hullem asja juures on see, et neid ei saa keegi kõrvaline ka kõige parema tahtmise juures eriti aidata.
Viimastel aastatel olen avastanud, et minu elutahe on keskmisest tugevam ja iga tagasilöögiga muutub ainult tugevamaks. Nooremas eas ma eriti ei mõelnudki sellele. Alles soojal maal olles hakkasin ma endale seda teadvustama. Siis ma sain aru, et suurepärane viis stressi laastavat mõju vähendada on keskenduda hoopis muudele asjadele, nendele mis ei ole kuidagi seotud ümbritseva konfliktipiirkonnaga. Ma panin enda jaoks paika, et see olukord on ajutine ja 180 päeva pärast olen kodus tagasi. Töötas väga hästi, sest ma magasin peale seda ragulikult isegi siis kui õues rauda taevast alla kukkus.
Ka suvise langevarjuõnnetuse järel leidsin ma, et ei ole sobiv hetk jääda juurdlema selle üle, mis kõik mul selle tagajärjel tegemata jäi, vaid tuleb täiel määral keskenduda terveks saamisele. Kuigi esmased prognoosid lubasid nelja kuud kipsi ja sisuliselt terve aasta mahakandmist, panin ma endale juba haiglas olles ajakava paika, millal ma uuesti käima hakkan ja millal uuesti trenni tegema. Ega ma väga mööda ei pannudki, mõne asjaga jäin graafikust pisut maha aga mõnega olen isegi natuke ees. Lõppkokkuvõttes aga ei olegi küsimus üldse selles, et kui täpselt ma oma paranemist suutsin ette näha, vaid hoopis selles, et kogu minu tahe oli suunatud paranemisele ja õppetöö jätkamisele vaatamata ajutistele piirangutele. Mul lihtsalt ei olnud teist võimalust.
Minu käest on ka korduvalt küsitud, et kuidas ma sain operatsioonilaual arstidega nalja visata või üldse kogu asjasse nii kergelt suhtuda, et kas mul kahju ei ole, et suvi raisku läks. Loomulikult on kahju, aga seda ei saa ju enam kuidagi olematuks teha. Ma ei saa ka kellegi peale näpuga näidata, sest ma ise vabatahtlikult läksin hüppama. See oli kaalutletud risk, mis seekord lihtsalt pisut tagasi lõi. Aga selle üle ei saa (ei tohi) jääda pikalt juurdlema, peab eluga edasi minema. Vastasel korral võib sattuda väga sügavasse masendusse. Teadmine, et seekord ma pääsesin suhteliselt kergelt võrreldes sellega mis oleks võinud juhtuda, süstis minusse täiendavat positiivsust.
On ilmselt väga kulunud mõtteavaldus, et perekonna toetus on väga oluline. Nagu ma järjekordselt avastasin, võib mõnes olukorras mitte midagi tegemine või ütlemine olla palju suuremaks abiks, kui oma emotsioonide väljendamine. Inimesed minu ümber olid juhtunust palju rohkem vapustatud ja vaatamata minu väitele, et kõik on (või vähemalt saab olema) korras, ahastasid nagu oleks nüüd kõik läbi. See mõjus väga koormavalt ja peale umbes nelja nädalat kodus voodis vedelemist, kui kõik päevad olid juba ühtlaseks katkematuks vooks sulanud, hakkas see lõpuks mõjuma. Umbes nädalaga suutsin ma iseend nii käima tõmmata, et hakkasingi arvama, et tõesti kõik on läbi ja miski ei saagi enam kunagi korda. Inimmõistus on väga võimas tööriist ja enesehaletsus väga tugev mürk sellele.
Lõpuks sain ma nende inimeste peale nii meeletult vihaseks, nagu ma isegi ei uskunud võimalik olevat. Ma saan aru, et ka nende jaoks oli see omamoodi raske, aga selle pidev teemaks võtmine tegi olukorra minu jaoks palju keerulisemaks ja juhtis tähelepanu põhitegevuselt ehk terveks saamiselt tarbetult kõrvale. Olen seda oma vanematele varemgi seletanud, aga ega inimese iseloomu ju eriti ei muuda. Pigemini on isegi natuke solvutud, kui ma rääkisin, et ma ei taha puhkuse ajal kuulata, kui koleda pildi maalib televisioon sõjast Iraagis, sest ma tean ise väga täpselt mis seal toimub. Ma saan aru, et inimestel tekivad teatud emotsioonid sellises olukorras aga siiski tuleks mõelda, kas aeg ja olukord nende väljendamiseks on sobiv.
Viha lahtumine võttis uskumatult kaua aega. Kuigi ma ei mõelnud sellel igapäevaselt, piisas mingisugusest väikesest meeldetuletusest, et ennastu uuesti käima tõmmata. Läks mitu kuud, enne kui see järgi andis. Kuigi ühest küljest aitas viha paranemisele kaasa, sest motiveeris end rohkem trenni tegema sundima, häiris see ikkagi tohutult igapäevast suhtlust. Positiivse ellusuhtumisega on ikkagi lihtsam. Seepärast nüüd iga kord kui tuju hakkab langema, ümisen omaette: “päike paistab peale…”. Siis läheb nägu jälle naerule (vähemalt seestpoolt).
Rääkides inimestest üldisemalt, on mulle jäänud mulje, et nad jagunevad laias laastus kolmeks: need kes saavad ise endaga hakkama ja ei vaja abi, need kes tahavad, et keegi neid aitaks ja võtavad pakutava abi vastu ning need, kes vajaksid abi aga kulutavad suure osa energiast abistajatele vastuhakkamisele, mitte enda olukorra lahendamisele. Nende viimastega on kõige raskem, sest nad tõukavad lõpuks kõik inimesed endast eemale. Samas, sageli nad löövad käega ja langevad enesehaletsuse küüsi, selle asemel, et tegeleda tähtsamate asjadega. Kui mängu tuleb alkohol, on olukord puhta hull. Igaüks ju arvab, et ta on viinast tugevam ja saab temast kohe-kohe jagu. Kui kiiresti sellistel inimestel igasugune asjaajamine läheb, on vist kõik näinud.
Kes kord juba käega löönud, seda on väga raske välise abiga joonele saada. Kui inimene ise ei taha oma olukorrast välja rabeleda, on teda peaaegu võimatu selleks sundida. Olen aegade jooksul päris mitmete selliste inimestega kokku puutunud ja otsustanud, et lasen neil ise rabeleda. Nende joone peale aitamine (tegelikult suures osas sundimine) on niivõrd väsitav ja tänamatu tegevus, et ma mõtlen mitu korda, kas see inimene on minu jaoks piisavalt tähtis, enne kui ma selle ettevõtmise kasuks otsustan. Liiga palju negatiivseid kogemusi on teinud skeptiliseks ja ettevaatlikuks.
Kuna elutahe on üsna huvitav ja oluline teema, kirjutan sellest ilmselt kunagi veel.

Kodus tagasi

Viimased kaks nädalat on sündmused arenenud väga tormiliselt ja muutlikult. Siiski, pean kinnitama, et paljud kuulujutud minuga toimunud sündmustest on tugevasti liialdatud.

Kaks nädalat tagasi saadeti meie koolist väike delegatsioon esindama Eestit Roomas toimuval paraadil. Itaallastele kohaselt oli kogu ettevõtmine väga uhke ja suur, kuid põhjamaise inimese maitsele pisut kaootiliselt organiseeritud. Täpseim ajamääratlus, millega tasus enam-vähem arvestada, kippus sageli olema 1 päev. Sõjaväelises organisatsioonis sellest aga selgelt ei piisa. Elasime selle siiski üle ja teiste riikide ees häbisse ei jäänud. See aga ongi antud olukorras peamine.

Paraadist võttis korraldajate sõnul osa umbes 7000 võitlejat erinevatest väeosadest, organisatsioonidest ja riikidest. Täiesti usutav, sest meie jõudsime lõpuni marssida, riided ära vahetada, peaväljakule tagasi minna ja veel pea 45 minutit mööda marssivaid üksusi vaadata. Seal oli ka tõepoolest igasuguseid tegelasi alates valgetes maskeerimisülikondades (südasuvel keset Rooma linna) alpiküttidest kuni tuletõrjujate, meditsiiniõdede ja mingite suuskadega tüüpideni (kes meenutasid lihtsalt kohalikku suusakoondist). Kohalike eestlaste sõnul olla tegu aasta suurima pidupäevaga, mille puhul tuuakse rahvale nägemiseks enam-vähem kõik mis olemas on. Aga samas, miks ka mitte, korra aastas ju võib.

Rääkides aga neist liialdatud asjades, tuleks alustada pisut kaugemalt. Nimelt õnnestus mul pühapäeval langevarjuhüppel maandudes jalaluu murda. Vahel ikka juhtub, sattus lihtsalt kehv päev olema. Vahepeal ringles Tartus informatsioon, nagu mul oleks mõlemad jalad katki. Nii kehvasti siiski ei läinud, kõigest ühe jala mõlemad luud. Aga sellest pole hullu midagi, sest Mustamäe haiglas paigutati mulle sääreluu sisse varras, mis kahelt poolt kruvidega ära pingutati ja isegi kipsi pole vaja. kuu-kaks karkudega hüppamist ja rahu majas. Arst veel uhkustas kolleegide ees, et: “näe, tal on kõige pikem, 40 cm puhast metalli, põlvest kuni kannani”. Igal juhul, täna sain haiglast välja. Pidin end selle protsessi käigus jällegi pooleks naerma (seda on antud vigastuse ravimise käigus juba kahtlaselt palju juhtunud), kui lugesi haigusloost, et sain kannatada õhusõiduki õnntuse tagajärjel. Tähendab, lennuk kukkus siis ka alla… Siiski pole ka siin asi nii hull, teised võitlejad said sama lennuki abil nõutud arvu hüppeid täis ja järgud kätte. Tublid. Mina aga lehvitan jätkuvalt möödaminejatele varvastega (arst käskis liigutada, pidada taastumiseks hea olema).

Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikum kui tuhat tääki

Selle mõttekäigu autor Napoleon Bonaparte oli teataval määral oma ajastu vang – erinevad relvad olid ühiskonna loomulik osa, nagu ka nende otstarbekohane kasutamine. Nagu selgub Postimehest, ei ole meie valitud rahvaesindajad selle mõttega kaugeltki nõus ja keskendub täägile nii otseses kui kaudses mõttes.

Uus ja parandatud relvaseadus läheneb selles mõttes jällegi hambaaugule pärasoole kaudu, et on leitud võimalus midagi ära keelata, ise õieti aru saamatagi, milleks seda täpselt vaja on. Kirsiks tordil on siseministeeriumi esindaja pudrusuised kommentaarid antud teema kohta tänases Postimees online`s üleval olevas TV3 uudistelõigus.

Asja absurdsust näitab ainuüksi mõte, et kui rikkuda lukusti, millega tääki relvale kinnitada (mis iseenesest eeldaks ka relva olemasolu), muutub tääk justkui imeväel kuidagi ohutumaks. Samas, ma tahaks näha kedagi, kes kannab Saksa karabiinile kinnitatud tääki varjatult kaasas eesmärgiga see kellelegi ribide vahele lükata.

Veel ühe mõttekohana tahan rõhutada asjaolu, et eesti keel on väga täpne: relvale kinnitatav terariist on militaarmaailmas siiski tähistatav terminiga NUGAtääk (ehk noa kujuga tääk), seadus aga käsitleb TÄÄKnuga (ehk täägi kujuga nuga, millel puudub relva külge kinnitamise süsteem). Viimased aga on Eesti Vabariigis vabalt müügil jahi- ja relvakauplustes.

Sattusin eile varustust jahtides Võru tänaval asuvasse matkapoodi Matrix. Üsna kohe küsiti, et kas saab kuidagi aidata. Esialgu tänasin viisakalt ja ütlesin, et saan hakkama. Kahjuks siiski soovitud eset mulle riiulitel silma ei hakanud ja olin sunnitud kena tütarlapse abi siiski kasutama. Nagu olingi arvanud, oli see suur viga, sest kohe hakati mulle lausa meeskonnaga tutvustama kogu nende tootevaliku eeliseid. Vaieldamatult on nende pakutav kaup kvaliteetne ja pühendumus, millega nad oma tööd teevad, tekitab siirast rõõmu aga kohe kuidagi ei saa sealt minema, kui kord juba jutuotsale satud. Ilmselt ma oleks võinud seal mitu tundi veeta, sest mulle väga meeldivad sellised poed, eriti kui seal on asjatundlikud inimesed. Ilmselt võiks seda pidada professionaalse kretinismi üheks avaldumisvormiks.

Muuhulgas märkasin, et kaks I-d on oma Võru tänava majale lõpuks uue akna ette pannud. Eelmine haigutas katkilööduna ikka väga tükk aega. Kas see on märk, et vennaksed on vahepeal maapaost tagasi tulnud ja sügisene külm tegi näpud kirjutamiseks liiga kangeks? Nagu paistab, siis liigset raha, mida heakorda investeerida, neil ju väga ei ole (sest miks muidu kalli isa maja nii hoolitsemata tundub?).

Aga vähemalt ma nüüd tean nende kõiketeadva lehe kaudu, et minu enda majanduslik tulevik on vähemalt lähiajal kindlustatud, mis teeb meele rõõmsaks isegi vaatamata kehvale ilmale akna taga. Kahju ainult, et nende loomingut uskuda ei saa, ilusad muinasjutud on liiga läbinähtavalt nende enda poolt välja mõeldud. Paraku ei suuda nad aga enam isegi midagi originaalset üllitada, vaid keerlevad ikka samade vanade luulude ümber.

Lõpetuseks jääb vaid loota, et see liberaalse demokraatia väärsünnitis lähiajal iseenda sita sisse upub. Või vähemalt võlgade katteks arvutist ilma jääb, et nende kahepeale jagatud hullumeelsus üle võrgu ei leviks. Kuigi samas, arvestades kelle poole vennaksed Georgia-Osseetia konfliktis hoiavad, pole võimatu, et kohaliku 5. kolonni toetusrahadest terake ka nende tasku jõuab. Allaheitlikus on Moskovia vürstidele alati meeldinud ja äraandjaid on vähemalt alguses üle kullatud. Saab nalja näha, kuidas olukord edasi areneb.

Sügis toob jälle masenduse inimeste silmisse. Viimasel päeval on üldise ebaviisakuse tase hakanud koledale ilmale vastavalt kasvama. Iseenesest ei ole tegu sugugi ilusa asjaga, sest kurat küll, kõigil on raske, kust võtab keegi endale õiguse teistele veel täiendavalt ankruks kaela istuda. Eriti just töises suhtlemises. Tööajal peaks igasugune isiklik kraam jääma ukse taha, vähemalt asjasse mittepuutuvate isikute juuresolekul.

Rõõmsama poole pealt vaadates on mitu pikka aega oodanud asja lõpuks tehtud saanud. Näiteks sai maailma kaart elutoa seinale riputatud. Peamine juba suvel hangitud kaardi riputamist takistav asjaolu oli sobiva alusmaterjali puudumine, mis võimaldaks kaardi sisse värvilisi nõelu torgata. Peale seda, kui ma nädalavahetusel ehituspoe taganurgast juhuslikult sobivad plaadid leidsin, läks asi suhteliselt (kuni kõik sobivad vabandused otsa said, kulus veel 5 päeva) kiiresti. Palja rohelise seina asemel rõõmustab nüüd silma kena värviline leht mõõtudega 180×120 cm. Nagu selgus, oleks võinud isegi suurema hankida, sest Euroopa osa on ikkagi suhteliselt tilluke.

Vaadates sündmusi maailmas, ei pääse ikka veel üle ega ümber Georgiast. Seekord siis huvitav uudis Postimehes sellest kuidas eurokommunistid eestlaste verd nõuavad. Selline reaktsioon on igati ootuspärane muidugi, aga imelik ikkagi, et selliseid inimesi veel maailmas leidub.

Vähemalt teeb rõõmu nafta hinna jätkuv langus. Kui see kuidagi vajuks alla 100 dollari tünni pealt, oleks maailm kohe palju helgem. Jääb ainult oodata sooja sügist ja pehmet talve, siis on jälle põhjust odavaid lennupileteid oodata.

Puhkamisest

Suvepuhkus on ametlikult läbi saanud aga õppetöö pole veel pihta hakanud. See nädal on selline ei üks ega teine, nagu peaks hommikul kooli tulema aga samas teha ka miskit tarka eriti ei ole. Seega toimub ikkagi omamoodi puhkuse pikendamine, kuna tegelikult oleks meil neljal õnnetul aktivistil täielik õigus olnud see nädal vabaks saada nagu kõigil teistel. Siit moraal: igasugune initsiatiiv on väga sageli karistatav.

Samas on selle kolme nädala jooksul jõutud ka igasugu vigureid teha. Reis Lapimaale jäi küll erinevatel põhjustel ära, kuid selle asemel sai veedetud mõned päevad Amsterdamis. See ei olnud küll meie esimene valik, aga igati rahule võib sõiduga jääda küll. Iseenesest muidugi on suht rumal loota, et kui sa tallud reisibüroo uksest sisse umbes neli päeva enne soovitavat väljalendu ja ütled midagi stiilis: “tahaks kuhugi lennata…”, et siis kohe saab ka just sinna kuhu tuju on. Või noh, tegelikult sinnasaamisega ei olnudki niiväga probleeme, pigem õigeks ajaks koju tagasi jõudmine osutus keeruliseks. Samas muidugi oleks olnud ka omamoodi tore helistada ja öelda, et vabandage väga, ma ei saa nädal varem puhkuselt tagasi tulla, ma olen siin Hispaanias kinni ega pääse kuidagi minema. Aga noh, jäägu see mõneks järgmiseks korraks. Ma juba naudin ette neid rumalaid küsimusi mis kindlasti esmaspäeval tekivad seoses Amsterdami, kanepi ja tüdrukutega akendelt. Võib-olla isegi antakse purk, mida täita…

Samas pole aega raisata, tuleb juba hakata vaikselt uut reisi planeerima. Seekord on eesmärgiks võetud Aafrikasse jõudmine ja reisiseltskond tuleb ilmselt suurepärane. Loodetavasti ei tule jälle mingeid ettenägematuid takistusi ja tõrkeid.

Alternatiivelukutsed

Mõnigi inimene on keerutanud mõtteid selle ümber, mis siis teha, kui tema praegune karjäär mingil põhjusel enneaegselt katkema peaks. Et mida siis oma eluga teha ja kuidas edasi minna. Kaitseväes on selles suhtes tore, et kuna sõdur peab olema suhteliselt universaalne, siis on erinevaid võimalusi palju. ja iga päev avastad mõne uue. Või siis mõne sellise, mida mitte mingil juhul ei kasutaks.

Eelmise nädala jooksul sai mulle selgeks, et ehituse peale liiva kühveldama ma mingil juhul ei lähe. Aga hauakaevaja amet oleks jällegi üks variant. Eeldusel, et ei tule ühishauda kaevata, vaid saab ikka piirduda väiksemate aukudega. Metsalangetamine või tee-ehitus on ka võimalikud variandid, kuna erinevate mootortööriistade kasutamine on ka nüüd ametlikult selgeks õpitud.

Kolleegidega arutasime, et üks võimalus on minna neutraalsesse Soome ehitama suurtükitulele vastupidavaid saunasid. sest igaüks ju tahab endale pooleteist meetri paksuste seintega mökkit. Kui Soome üksluiseks muutub, saab sealt edasi Rootsi minna. Aga Aafrika ja Lõuna-Ameerika nägemiseks peaks ikkagi mingi muu ameti välja mõtlema. Sest Sierra Leones ilmselt ei viljelda eriti saunakultuuri.

Lühidalt öeldes, igavust karta ei ole.

Hoidu rahuldamata naispolitseiniku eest!

Enamus asju käib meie riigis kahjuks kampaania korras. Liiklusjärelvalve on üks kõige iseloomulikum näide. Eilne Tallinn oli täielik hullumaja. Nii palju politseid ei näe tavaliselt kuu aja jooksul, kui eilsel päeval. Ja iseenesest poleks see ju üldsegi halb, sest olukord liikluses on nagu ta on. Aga asjade üle t….a tegemine ka olukorda paremaks ei muuda. Paslik oleks küsida:” kõik inimesed, kel on olnud positiivne kogemus liikluspolitseiga, käsi püsti nüüd!” Kahtlustan, et ma ei näe kätemerd. Jättes kõrvale süü ja õiglase karistuse teemalise mõttevahetuse, peab siiski mainima, et oma raha eest tahaks vähemalt viisakat teenindust saada. Ma tean väga hästi, et stressirohke töö ja värgid, olen seda süsteemi ka natuke seestpoolt näinud, aga ametnikupoolset ebaviisakust kodanike vastu see siiski ei vabanda. Vaatamata uue aja viguritele, mis kutsuvad kõik üles teineteist sinatama, ei ole minu arvates vähemalt ametlikul suhtlusel sellisele familiaarsusele küll kohta.

Enamus minu tuttavaid, kel on olnud kokkupuudet politseiga, räägivad, et kui satud naise peale, on jama majas, üritatakse võimalikult maksimumiga väänata ja mõnitatakse ka veel. Huvitav millest see tuleb? Kas vajadus midagi tõestada? Ometi on see ju jõukasutamise psühholoogi aabitsatõde, et kui sa asud esialgu neutraalselt käituvat inimest kohe ründama (algatuseks siis verbaalselt), on tema reaktsioon kohe kindlasti negatiivne. Korrakaitsja autoriteeti kodanike silmis kindlustavad peamiselt kolm asja: viisakas aga konkreetne suhtlemine, piisavalt kõva hääl (selge, mitte karjuv) ja silmaga nähtav füüsiline võimekus (äkki selle pärast on enamikus riikides politseinikud ikkagi peamiselt mehed?). vingus nägu, kohati arusaamatu jutt ja loetamatu käekiri (ametlikes dokumentides täiesti lubamatu) tõmbab aga riigi mainele ainult vett.

Nagu algsest andestavast Jumalast sai inkvisitsiooni käigus karistav Jumal, on paraku juhtunud ka meie politseiga. Huvitav, mitut autoga teelejäänut on patrullivad kordnikud hädast välja aidanud. Eile näiteks nägin, kuidas ratast vahetava autojuhi kõrval seisis tuima näoga kiirusemõõtja. Kusjuures ega see auto ei olnud just kõige õnnestunuma koha peale seisma jäänud. Aga üksi katkise rehviga autot lükata ei ole ka teab kui lõbus.

Vaatamata asjaolule, et enamuse ajast elame me nagu purgis, muust maailmast kergelt eraldatult, on Tartu linn juba saanud peaaegu nagu päris koduks. Seda isegi vaatamata asjaolule, et viimasel ajal tabab mind iga kord ühikasse tulles selle aja jooksul, mis kulub üle hoovi välisukseni minemiseks, tilluke motivatsioonikriis, sest jälle hakkab sama tants ja trall pihta. Enamasti umbes kümnendaks trepiastmeks läheb see muidugi üle, aga ikkagi. Eile õnnestus mul kahe väljas viibitud tunni jooksul näha umbes viit tuttavat, mida on oluliselt rohkem, kui keskmisel päeval Tallinnas juhtuks, kus ma ometigi palju rohkemaid inimesi tunnen. Seepärast, kui õhtul mingi purjus jors küsis, et: “ou, kle, kas sa oled Tartust?”, vastasin ma talle piisavalt kõva häälega jah. Kuna ta ulatus mulle vaevalt õlani, hindas ta sellega ilmselt oma teadmisjanu kustutatuks ja väljus stseenist.

Viimased päevad on jälle möödunud suht tiheda koolivälise õppimisega. Paraku pole kõik endale selles suhtes prioriteete selgeks teinud ja mõnel on olukord suht kriitiline. Kui nii edasi läheb, võib kevade poole raske saabas nende selja taga juba suht tõsiselt hoogu hakata võtma. Loomulikult ei saa kedagi sundida õppima, kuid praegu on meil vaja iga kätt ja kellegi väljalangemine teeks kõigi teiste olukorra raskemaks.

Vaatamata minu lubadusele, et selleks aastaks on minu ühiskondlikest ja esinduslikest üritustest osavõtmise norm täis, tuleb siiski vähemalt korra jälle kollektiiv hädast välja aidata. Nimelt on hirmsate pikkade sammudega lähenemas Sõjakooli patrullvõistlus. Eriti toredaks teeb selle asjaolu, et järgmisel päeval toimub kadetiball. Ilmselt nii mõnelgi mehel saab olema raske kingi jalga saada, rääkimata siis veel hoogsate tantsusammude tegemisest.