Kodus tagasi

Viimased kaks nädalat on sündmused arenenud väga tormiliselt ja muutlikult. Siiski, pean kinnitama, et paljud kuulujutud minuga toimunud sündmustest on tugevasti liialdatud.

Kaks nädalat tagasi saadeti meie koolist väike delegatsioon esindama Eestit Roomas toimuval paraadil. Itaallastele kohaselt oli kogu ettevõtmine väga uhke ja suur, kuid põhjamaise inimese maitsele pisut kaootiliselt organiseeritud. Täpseim ajamääratlus, millega tasus enam-vähem arvestada, kippus sageli olema 1 päev. Sõjaväelises organisatsioonis sellest aga selgelt ei piisa. Elasime selle siiski üle ja teiste riikide ees häbisse ei jäänud. See aga ongi antud olukorras peamine.

Paraadist võttis korraldajate sõnul osa umbes 7000 võitlejat erinevatest väeosadest, organisatsioonidest ja riikidest. Täiesti usutav, sest meie jõudsime lõpuni marssida, riided ära vahetada, peaväljakule tagasi minna ja veel pea 45 minutit mööda marssivaid üksusi vaadata. Seal oli ka tõepoolest igasuguseid tegelasi alates valgetes maskeerimisülikondades (südasuvel keset Rooma linna) alpiküttidest kuni tuletõrjujate, meditsiiniõdede ja mingite suuskadega tüüpideni (kes meenutasid lihtsalt kohalikku suusakoondist). Kohalike eestlaste sõnul olla tegu aasta suurima pidupäevaga, mille puhul tuuakse rahvale nägemiseks enam-vähem kõik mis olemas on. Aga samas, miks ka mitte, korra aastas ju võib.

Rääkides aga neist liialdatud asjades, tuleks alustada pisut kaugemalt. Nimelt õnnestus mul pühapäeval langevarjuhüppel maandudes jalaluu murda. Vahel ikka juhtub, sattus lihtsalt kehv päev olema. Vahepeal ringles Tartus informatsioon, nagu mul oleks mõlemad jalad katki. Nii kehvasti siiski ei läinud, kõigest ühe jala mõlemad luud. Aga sellest pole hullu midagi, sest Mustamäe haiglas paigutati mulle sääreluu sisse varras, mis kahelt poolt kruvidega ära pingutati ja isegi kipsi pole vaja. kuu-kaks karkudega hüppamist ja rahu majas. Arst veel uhkustas kolleegide ees, et: “näe, tal on kõige pikem, 40 cm puhast metalli, põlvest kuni kannani”. Igal juhul, täna sain haiglast välja. Pidin end selle protsessi käigus jällegi pooleks naerma (seda on antud vigastuse ravimise käigus juba kahtlaselt palju juhtunud), kui lugesi haigusloost, et sain kannatada õhusõiduki õnntuse tagajärjel. Tähendab, lennuk kukkus siis ka alla… Siiski pole ka siin asi nii hull, teised võitlejad said sama lennuki abil nõutud arvu hüppeid täis ja järgud kätte. Tublid. Mina aga lehvitan jätkuvalt möödaminejatele varvastega (arst käskis liigutada, pidada taastumiseks hea olema).

Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikum kui tuhat tääki

Selle mõttekäigu autor Napoleon Bonaparte oli teataval määral oma ajastu vang – erinevad relvad olid ühiskonna loomulik osa, nagu ka nende otstarbekohane kasutamine. Nagu selgub Postimehest, ei ole meie valitud rahvaesindajad selle mõttega kaugeltki nõus ja keskendub täägile nii otseses kui kaudses mõttes.

Uus ja parandatud relvaseadus läheneb selles mõttes jällegi hambaaugule pärasoole kaudu, et on leitud võimalus midagi ära keelata, ise õieti aru saamatagi, milleks seda täpselt vaja on. Kirsiks tordil on siseministeeriumi esindaja pudrusuised kommentaarid antud teema kohta tänases Postimees online`s üleval olevas TV3 uudistelõigus.

Asja absurdsust näitab ainuüksi mõte, et kui rikkuda lukusti, millega tääki relvale kinnitada (mis iseenesest eeldaks ka relva olemasolu), muutub tääk justkui imeväel kuidagi ohutumaks. Samas, ma tahaks näha kedagi, kes kannab Saksa karabiinile kinnitatud tääki varjatult kaasas eesmärgiga see kellelegi ribide vahele lükata.

Veel ühe mõttekohana tahan rõhutada asjaolu, et eesti keel on väga täpne: relvale kinnitatav terariist on militaarmaailmas siiski tähistatav terminiga NUGAtääk (ehk noa kujuga tääk), seadus aga käsitleb TÄÄKnuga (ehk täägi kujuga nuga, millel puudub relva külge kinnitamise süsteem). Viimased aga on Eesti Vabariigis vabalt müügil jahi- ja relvakauplustes.

Sattusin eile varustust jahtides Võru tänaval asuvasse matkapoodi Matrix. Üsna kohe küsiti, et kas saab kuidagi aidata. Esialgu tänasin viisakalt ja ütlesin, et saan hakkama. Kahjuks siiski soovitud eset mulle riiulitel silma ei hakanud ja olin sunnitud kena tütarlapse abi siiski kasutama. Nagu olingi arvanud, oli see suur viga, sest kohe hakati mulle lausa meeskonnaga tutvustama kogu nende tootevaliku eeliseid. Vaieldamatult on nende pakutav kaup kvaliteetne ja pühendumus, millega nad oma tööd teevad, tekitab siirast rõõmu aga kohe kuidagi ei saa sealt minema, kui kord juba jutuotsale satud. Ilmselt ma oleks võinud seal mitu tundi veeta, sest mulle väga meeldivad sellised poed, eriti kui seal on asjatundlikud inimesed. Ilmselt võiks seda pidada professionaalse kretinismi üheks avaldumisvormiks.

Muuhulgas märkasin, et kaks I-d on oma Võru tänava majale lõpuks uue akna ette pannud. Eelmine haigutas katkilööduna ikka väga tükk aega. Kas see on märk, et vennaksed on vahepeal maapaost tagasi tulnud ja sügisene külm tegi näpud kirjutamiseks liiga kangeks? Nagu paistab, siis liigset raha, mida heakorda investeerida, neil ju väga ei ole (sest miks muidu kalli isa maja nii hoolitsemata tundub?).

Aga vähemalt ma nüüd tean nende kõiketeadva lehe kaudu, et minu enda majanduslik tulevik on vähemalt lähiajal kindlustatud, mis teeb meele rõõmsaks isegi vaatamata kehvale ilmale akna taga. Kahju ainult, et nende loomingut uskuda ei saa, ilusad muinasjutud on liiga läbinähtavalt nende enda poolt välja mõeldud. Paraku ei suuda nad aga enam isegi midagi originaalset üllitada, vaid keerlevad ikka samade vanade luulude ümber.

Lõpetuseks jääb vaid loota, et see liberaalse demokraatia väärsünnitis lähiajal iseenda sita sisse upub. Või vähemalt võlgade katteks arvutist ilma jääb, et nende kahepeale jagatud hullumeelsus üle võrgu ei leviks. Kuigi samas, arvestades kelle poole vennaksed Georgia-Osseetia konfliktis hoiavad, pole võimatu, et kohaliku 5. kolonni toetusrahadest terake ka nende tasku jõuab. Allaheitlikus on Moskovia vürstidele alati meeldinud ja äraandjaid on vähemalt alguses üle kullatud. Saab nalja näha, kuidas olukord edasi areneb.

Sügis toob jälle masenduse inimeste silmisse. Viimasel päeval on üldise ebaviisakuse tase hakanud koledale ilmale vastavalt kasvama. Iseenesest ei ole tegu sugugi ilusa asjaga, sest kurat küll, kõigil on raske, kust võtab keegi endale õiguse teistele veel täiendavalt ankruks kaela istuda. Eriti just töises suhtlemises. Tööajal peaks igasugune isiklik kraam jääma ukse taha, vähemalt asjasse mittepuutuvate isikute juuresolekul.

Rõõmsama poole pealt vaadates on mitu pikka aega oodanud asja lõpuks tehtud saanud. Näiteks sai maailma kaart elutoa seinale riputatud. Peamine juba suvel hangitud kaardi riputamist takistav asjaolu oli sobiva alusmaterjali puudumine, mis võimaldaks kaardi sisse värvilisi nõelu torgata. Peale seda, kui ma nädalavahetusel ehituspoe taganurgast juhuslikult sobivad plaadid leidsin, läks asi suhteliselt (kuni kõik sobivad vabandused otsa said, kulus veel 5 päeva) kiiresti. Palja rohelise seina asemel rõõmustab nüüd silma kena värviline leht mõõtudega 180×120 cm. Nagu selgus, oleks võinud isegi suurema hankida, sest Euroopa osa on ikkagi suhteliselt tilluke.

Vaadates sündmusi maailmas, ei pääse ikka veel üle ega ümber Georgiast. Seekord siis huvitav uudis Postimehes sellest kuidas eurokommunistid eestlaste verd nõuavad. Selline reaktsioon on igati ootuspärane muidugi, aga imelik ikkagi, et selliseid inimesi veel maailmas leidub.

Vähemalt teeb rõõmu nafta hinna jätkuv langus. Kui see kuidagi vajuks alla 100 dollari tünni pealt, oleks maailm kohe palju helgem. Jääb ainult oodata sooja sügist ja pehmet talve, siis on jälle põhjust odavaid lennupileteid oodata.

Puhkamisest

Suvepuhkus on ametlikult läbi saanud aga õppetöö pole veel pihta hakanud. See nädal on selline ei üks ega teine, nagu peaks hommikul kooli tulema aga samas teha ka miskit tarka eriti ei ole. Seega toimub ikkagi omamoodi puhkuse pikendamine, kuna tegelikult oleks meil neljal õnnetul aktivistil täielik õigus olnud see nädal vabaks saada nagu kõigil teistel. Siit moraal: igasugune initsiatiiv on väga sageli karistatav.

Samas on selle kolme nädala jooksul jõutud ka igasugu vigureid teha. Reis Lapimaale jäi küll erinevatel põhjustel ära, kuid selle asemel sai veedetud mõned päevad Amsterdamis. See ei olnud küll meie esimene valik, aga igati rahule võib sõiduga jääda küll. Iseenesest muidugi on suht rumal loota, et kui sa tallud reisibüroo uksest sisse umbes neli päeva enne soovitavat väljalendu ja ütled midagi stiilis: “tahaks kuhugi lennata…”, et siis kohe saab ka just sinna kuhu tuju on. Või noh, tegelikult sinnasaamisega ei olnudki niiväga probleeme, pigem õigeks ajaks koju tagasi jõudmine osutus keeruliseks. Samas muidugi oleks olnud ka omamoodi tore helistada ja öelda, et vabandage väga, ma ei saa nädal varem puhkuselt tagasi tulla, ma olen siin Hispaanias kinni ega pääse kuidagi minema. Aga noh, jäägu see mõneks järgmiseks korraks. Ma juba naudin ette neid rumalaid küsimusi mis kindlasti esmaspäeval tekivad seoses Amsterdami, kanepi ja tüdrukutega akendelt. Võib-olla isegi antakse purk, mida täita…

Samas pole aega raisata, tuleb juba hakata vaikselt uut reisi planeerima. Seekord on eesmärgiks võetud Aafrikasse jõudmine ja reisiseltskond tuleb ilmselt suurepärane. Loodetavasti ei tule jälle mingeid ettenägematuid takistusi ja tõrkeid.

Alternatiivelukutsed

Mõnigi inimene on keerutanud mõtteid selle ümber, mis siis teha, kui tema praegune karjäär mingil põhjusel enneaegselt katkema peaks. Et mida siis oma eluga teha ja kuidas edasi minna. Kaitseväes on selles suhtes tore, et kuna sõdur peab olema suhteliselt universaalne, siis on erinevaid võimalusi palju. ja iga päev avastad mõne uue. Või siis mõne sellise, mida mitte mingil juhul ei kasutaks.

Eelmise nädala jooksul sai mulle selgeks, et ehituse peale liiva kühveldama ma mingil juhul ei lähe. Aga hauakaevaja amet oleks jällegi üks variant. Eeldusel, et ei tule ühishauda kaevata, vaid saab ikka piirduda väiksemate aukudega. Metsalangetamine või tee-ehitus on ka võimalikud variandid, kuna erinevate mootortööriistade kasutamine on ka nüüd ametlikult selgeks õpitud.

Kolleegidega arutasime, et üks võimalus on minna neutraalsesse Soome ehitama suurtükitulele vastupidavaid saunasid. sest igaüks ju tahab endale pooleteist meetri paksuste seintega mökkit. Kui Soome üksluiseks muutub, saab sealt edasi Rootsi minna. Aga Aafrika ja Lõuna-Ameerika nägemiseks peaks ikkagi mingi muu ameti välja mõtlema. Sest Sierra Leones ilmselt ei viljelda eriti saunakultuuri.

Lühidalt öeldes, igavust karta ei ole.

Hoidu rahuldamata naispolitseiniku eest!

Enamus asju käib meie riigis kahjuks kampaania korras. Liiklusjärelvalve on üks kõige iseloomulikum näide. Eilne Tallinn oli täielik hullumaja. Nii palju politseid ei näe tavaliselt kuu aja jooksul, kui eilsel päeval. Ja iseenesest poleks see ju üldsegi halb, sest olukord liikluses on nagu ta on. Aga asjade üle t….a tegemine ka olukorda paremaks ei muuda. Paslik oleks küsida:” kõik inimesed, kel on olnud positiivne kogemus liikluspolitseiga, käsi püsti nüüd!” Kahtlustan, et ma ei näe kätemerd. Jättes kõrvale süü ja õiglase karistuse teemalise mõttevahetuse, peab siiski mainima, et oma raha eest tahaks vähemalt viisakat teenindust saada. Ma tean väga hästi, et stressirohke töö ja värgid, olen seda süsteemi ka natuke seestpoolt näinud, aga ametnikupoolset ebaviisakust kodanike vastu see siiski ei vabanda. Vaatamata uue aja viguritele, mis kutsuvad kõik üles teineteist sinatama, ei ole minu arvates vähemalt ametlikul suhtlusel sellisele familiaarsusele küll kohta.

Enamus minu tuttavaid, kel on olnud kokkupuudet politseiga, räägivad, et kui satud naise peale, on jama majas, üritatakse võimalikult maksimumiga väänata ja mõnitatakse ka veel. Huvitav millest see tuleb? Kas vajadus midagi tõestada? Ometi on see ju jõukasutamise psühholoogi aabitsatõde, et kui sa asud esialgu neutraalselt käituvat inimest kohe ründama (algatuseks siis verbaalselt), on tema reaktsioon kohe kindlasti negatiivne. Korrakaitsja autoriteeti kodanike silmis kindlustavad peamiselt kolm asja: viisakas aga konkreetne suhtlemine, piisavalt kõva hääl (selge, mitte karjuv) ja silmaga nähtav füüsiline võimekus (äkki selle pärast on enamikus riikides politseinikud ikkagi peamiselt mehed?). vingus nägu, kohati arusaamatu jutt ja loetamatu käekiri (ametlikes dokumentides täiesti lubamatu) tõmbab aga riigi mainele ainult vett.

Nagu algsest andestavast Jumalast sai inkvisitsiooni käigus karistav Jumal, on paraku juhtunud ka meie politseiga. Huvitav, mitut autoga teelejäänut on patrullivad kordnikud hädast välja aidanud. Eile näiteks nägin, kuidas ratast vahetava autojuhi kõrval seisis tuima näoga kiirusemõõtja. Kusjuures ega see auto ei olnud just kõige õnnestunuma koha peale seisma jäänud. Aga üksi katkise rehviga autot lükata ei ole ka teab kui lõbus.

Vaatamata asjaolule, et enamuse ajast elame me nagu purgis, muust maailmast kergelt eraldatult, on Tartu linn juba saanud peaaegu nagu päris koduks. Seda isegi vaatamata asjaolule, et viimasel ajal tabab mind iga kord ühikasse tulles selle aja jooksul, mis kulub üle hoovi välisukseni minemiseks, tilluke motivatsioonikriis, sest jälle hakkab sama tants ja trall pihta. Enamasti umbes kümnendaks trepiastmeks läheb see muidugi üle, aga ikkagi. Eile õnnestus mul kahe väljas viibitud tunni jooksul näha umbes viit tuttavat, mida on oluliselt rohkem, kui keskmisel päeval Tallinnas juhtuks, kus ma ometigi palju rohkemaid inimesi tunnen. Seepärast, kui õhtul mingi purjus jors küsis, et: “ou, kle, kas sa oled Tartust?”, vastasin ma talle piisavalt kõva häälega jah. Kuna ta ulatus mulle vaevalt õlani, hindas ta sellega ilmselt oma teadmisjanu kustutatuks ja väljus stseenist.

Viimased päevad on jälle möödunud suht tiheda koolivälise õppimisega. Paraku pole kõik endale selles suhtes prioriteete selgeks teinud ja mõnel on olukord suht kriitiline. Kui nii edasi läheb, võib kevade poole raske saabas nende selja taga juba suht tõsiselt hoogu hakata võtma. Loomulikult ei saa kedagi sundida õppima, kuid praegu on meil vaja iga kätt ja kellegi väljalangemine teeks kõigi teiste olukorra raskemaks.

Vaatamata minu lubadusele, et selleks aastaks on minu ühiskondlikest ja esinduslikest üritustest osavõtmise norm täis, tuleb siiski vähemalt korra jälle kollektiiv hädast välja aidata. Nimelt on hirmsate pikkade sammudega lähenemas Sõjakooli patrullvõistlus. Eriti toredaks teeb selle asjaolu, et järgmisel päeval toimub kadetiball. Ilmselt nii mõnelgi mehel saab olema raske kingi jalga saada, rääkimata siis veel hoogsate tantsusammude tegemisest.

Viimasel ajal on jälle aktiviseerunud avalike blogide kasutamine teistele inimestele haiget tegemiseks. Ja jälle tuleb välja kui odavad tegelikult inimesed on ja kui varmad teiste kohta kuulujutte levitama. Huvitav, millist rahuldust võiks pakkuda kellegi kohta anonüümselt labasuste kirjutamine? Teo eelduseks on ju, et keegi ei saa kunagi teada, et sina seda ütlesid. Aga kui keegi ei tea, miks sa just nii väljendud, jääd sa ühiskonna silmis igavesest ajast igavesti lihtsalt matsiks, roppsuuks ja nimetuks alamaks eluvormiks, kellest iga vähegi normaalne inimene ennast distantseerib. Ja seda isegi siis kui sul ka tuhat korda õigus juhtuks olema.

Omaette fruktid on muidugi need niiöelda õigluse eest võitlejad, kes sääraseid asju oma blogides üles panevad (eeldusel muidugi, et nad neid roppe kommentaare ise ei kirjuta, et tekitada illusiooni rahva poolehoiust). Nagu ma ka varem olen kirjutanud, kuritarvitavad sellised isikud neile põhiseadusega tagatud sõnavabadust ja lähevad vastuollu üldtunnustatud kõlblusnormidega. Ehk siis põhimõtteliselt kõigutavad sellesama ühiskonna alustalasid, mis tagab neile kaitse nende poolt mõnitatavate isikute õiglase viha eest. Vaevalt, et Eesti Vabariigi loojad pingutasid selle nimel, et taolisel kontingendil oleks hea ja mugav elada.

Huvitav, kui avalikult välja öelda üks kindel kellaaeg ja koht, kus nende seisukohad isiklikult ära kuulatakse, kas osavõtt oleks massiline? Kui ma näiteks ootaks neid kolmapäeva õhtul kell kaheksa Raekoja platsil purskkaevu juures, siis kuipaljud tegelikult kohale ilmuks?

Ma poleks kunagi arvanud, et saabub selline õnnis aeg, kus mulle raamatute lugemise eest palka makstakse. Vähe sellest, need raamatud käsitlevad mind huvitavat teemat. Aga sellele vaatamata on kusagil tõrge. Tundub nagu oleks ööpäevas liiga vähe tunde, et kõigi vajalike toimetustega ühele poole saada ja siis veel normaalselt magada ka saada. Enamasti just viimase arvelt kipuvadki tulema need õppimiseks ja muudeks olulisteks tegevusteks vajalikud tunnid. Inimkeha annab küll väga pikalt kuritarvitada, ent kusagil on siiski ka piir.

Viimase aja kurjajuur on Zavood, kuhu viimasel ajal on tee viinud väga sageli. Isegi mitte tingimata alkohoolseid jookisid kuritarvitama vaid lihtsalt seetõttu, et paljud inimesed, kellega on vaja kokku saada, veedavad oma aega seal. Seetõttu olen ma jälle viimasel ajal hakanud juurdlema selle asutuse üle. Nagu ütles üks minu kaaskannataja, kes on viimased kaks nädalat seal iga päev käinud: enne ei teadnud ma sealt mitte kedagi, nüüd ma juba vaikselt hakkan püsikliente ära tundma. Iseenesest kurb, kui inimest teatakse puhtalt selle järgi, et ta käib iga päev kõrtsis, eriti veel sellises.

Igal juhul, tuleb olla pahedest tugevam ja sukelduda raamatutesse, ning mitte minna kõrtsi varem kui kell 23. ja siis ka ainult selleks, et väsinud kaasvõitlejad magama transportida.