Kodus tagasi

Viimased kaks nädalat on sündmused arenenud väga tormiliselt ja muutlikult. Siiski, pean kinnitama, et paljud kuulujutud minuga toimunud sündmustest on tugevasti liialdatud.

Kaks nädalat tagasi saadeti meie koolist väike delegatsioon esindama Eestit Roomas toimuval paraadil. Itaallastele kohaselt oli kogu ettevõtmine väga uhke ja suur, kuid põhjamaise inimese maitsele pisut kaootiliselt organiseeritud. Täpseim ajamääratlus, millega tasus enam-vähem arvestada, kippus sageli olema 1 päev. Sõjaväelises organisatsioonis sellest aga selgelt ei piisa. Elasime selle siiski üle ja teiste riikide ees häbisse ei jäänud. See aga ongi antud olukorras peamine.

Paraadist võttis korraldajate sõnul osa umbes 7000 võitlejat erinevatest väeosadest, organisatsioonidest ja riikidest. Täiesti usutav, sest meie jõudsime lõpuni marssida, riided ära vahetada, peaväljakule tagasi minna ja veel pea 45 minutit mööda marssivaid üksusi vaadata. Seal oli ka tõepoolest igasuguseid tegelasi alates valgetes maskeerimisülikondades (südasuvel keset Rooma linna) alpiküttidest kuni tuletõrjujate, meditsiiniõdede ja mingite suuskadega tüüpideni (kes meenutasid lihtsalt kohalikku suusakoondist). Kohalike eestlaste sõnul olla tegu aasta suurima pidupäevaga, mille puhul tuuakse rahvale nägemiseks enam-vähem kõik mis olemas on. Aga samas, miks ka mitte, korra aastas ju võib.

Rääkides aga neist liialdatud asjades, tuleks alustada pisut kaugemalt. Nimelt õnnestus mul pühapäeval langevarjuhüppel maandudes jalaluu murda. Vahel ikka juhtub, sattus lihtsalt kehv päev olema. Vahepeal ringles Tartus informatsioon, nagu mul oleks mõlemad jalad katki. Nii kehvasti siiski ei läinud, kõigest ühe jala mõlemad luud. Aga sellest pole hullu midagi, sest Mustamäe haiglas paigutati mulle sääreluu sisse varras, mis kahelt poolt kruvidega ära pingutati ja isegi kipsi pole vaja. kuu-kaks karkudega hüppamist ja rahu majas. Arst veel uhkustas kolleegide ees, et: “näe, tal on kõige pikem, 40 cm puhast metalli, põlvest kuni kannani”. Igal juhul, täna sain haiglast välja. Pidin end selle protsessi käigus jällegi pooleks naerma (seda on antud vigastuse ravimise käigus juba kahtlaselt palju juhtunud), kui lugesi haigusloost, et sain kannatada õhusõiduki õnntuse tagajärjel. Tähendab, lennuk kukkus siis ka alla… Siiski pole ka siin asi nii hull, teised võitlejad said sama lennuki abil nõutud arvu hüppeid täis ja järgud kätte. Tublid. Mina aga lehvitan jätkuvalt möödaminejatele varvastega (arst käskis liigutada, pidada taastumiseks hea olema).

Käsitöönurgake

Vaatasin täna hommikul Discovery pealt saadet, mille peategelane üritas mägedes (kusagil Prantsuse Alpides) minimaalse varustusega ellu jääda ja inimasustuseni jõuda. Kuna ei näinud saadet päris algusest, siis ei tea, milline täpselt oli selle ettevõtmise stsenaarium, aga igal juhul mitu päeva ta kuhugi astus ja kohale lõpuks ka jõudis.

Mingil hetkel tüüp otsustas, et on paras aeg punuda räätsad, et oleks hõlpsam lumes liikuda. Kahjuks ei mainitud seda, kaua tal paari tegemiseks aega läks. Arvestades, et mul oli just möödunud pühapäevast oma kogemus võtta, hakkas mind asi huvitama. Loomulikult on televisioonis kõik võimalik, aga tema valmistas endale paara räätsasid mängleva kergusega, tehes seda välitingimustes lumes ja paljakäsi. Minul kulus mugavalt soojas toas istudes, kus kõik vahendid käepärast, kahe paari tegemiseks vähemalt 4 tundi (kusjuures arvestamata materjali kogumist, milleks ma eraldi metsas käisin). Meie lähenemine räätsa ehitusele oli ka erinev: tema punus raami sisse nöörist võrgu, millele kinnitas 2 ristpulka jalgade toetamiseks, mina panin nööri asemel 4 ristpulka ja 2 pikipulka jalgade toetamiseks. Kuigi tema disain oli ilmselt kergem ja võib-olla püsis paremini koos, olen ma kindel, et minu oma on lihtsam ja kiirem valmistada, sest võrgu punumine võtab kaua aega ja seda on raske teha kinnastega (paljakäsi aga ei kannata kaua teha).

Katsetasin enda omi esmaspäeval Emajõe jääl püsisid koos küll. Kuna lumekiht oli õhuke, siis neist küll suuremat kasu ei olnud aga vähemalt ei olnud libe. Kogemuseks võib öelda, et plastmassist pesunöör ei ole sidemete tegemiseks kõige parem, kipub teine lahti libisema. Samuti on sidumine asi, mida tuleb algul harjutada toas, et mitte asjatult käsi külmetada. Edasi jääb üle ainult olemasolevaid räätsasid täiustada ja lumisest ilmast rõõmu tunda. Kuidas ise teha endale lumeräätsad, saab lugeda näiteks siit.

Kergekaaluline supp

Ükspäev tuli mul mõte, et kuna kiirmakaronide söömist tuleb vähemalt lähematel aastatel veel rohkem kui korra ette, tuleks välja mõelda midagi, mis annaks neile vähegi päristoidu maitset juurde. Kuna välitingimustes ei saa tooreid toiduaineid kaua seljakotis hoida, samuti kipub värske söök palju kaaluma. Sellest tulenevalt oli igati loogiline valik kuivatatud liha. Lähtusin nimelt eeldusest, et kõik see vedelik, mis lihast kuivatamise käigus lahkunud oli, tuleb keetmisel enam-vähem tagasi. Samas on vinnutatud liha puhul lisaks valmistamisviisile ka vaakumpakendi abil lahendatud säilivuse küsimus.

Käiku läksid 1 pakk kiirmakarone (60g, 2.90 EEK), 1 pakk kuivatatud veiseliha (55g, 31.90 EEK), 1 puljongikuubik (10g, u. 0.50 EEK) ja umbes liiter vett. Kuivainete kaalu sisse on arvestatud ka pakend, sest ka see tuleb enda seljas metsa ja metsast välja tassida.

Valmistamine on iseenesest lihtne: vesi tuleb keema ajada, seejärel väikesteks tükkideks tehtud liha sisse panna ja lasta umbes 15 min keeda, et liha pehmeks läheks ja vedelikku sisse imaks. Seejärel makaronid ja maitseained koos puljongikuubiga peale. Kui kasutada kõiki kaasas olevaid maitseaineid, siis eraldi soola pole vaja panna (vähemalt minu maitsele), puljongikuup ei pruugi ka tervelt ära kuluda (minul jäi u 20% üle).

Rääkides maitsest, tuleb tunnistada, et kiirmakarone saab käepäraste vahenditega paremaks teha ainult teatud piirini ja väga pikalt nendest toituda on vaimselt raske, kuid põhimõtteliselt on päris lihaga variant ikka parem kui ainult makaronid, seega võib tänase katsetuse eesmärgi lugeda täidetuks: kogemus on saadud! Ainsaks miinuseks võib lugeda kuivatatud liha kõrget hinda, kuid hea enesetunne ja paremini töötav seedimine pikkades metsalaagrites on minu hinnangul tehtud kulutust väärt.

Kiire nädal on olnud. Ja lõpp ei ole veel käes. Arutlesime ükspäev jälle kolleegidega, et tavaline üliõpilane peaks nädala tegema 40 tundi õppetööd, millest umbes pool on auditoorne ja pool iseseisev. Meil kulub iga päev 8 tundi ainuüksi loengutes istumisele, kusjuures loengutes käimine on rangelt kohustuslik. Lisaks tuleb veel iseseisv õppetöö, milleks päevas veel täiendavalt vähemalt 1-2 tundi, ja füüsiline treening, mis võtab veel teist sama palju. Kui nüüd veel võtta arvesse, et reaalselt algab päev juba 0630, siis 14-18 tunnised päevad ei ole midagi tavatut. Siinjures on veel mainimata väliõppused, kus tegevus toimub kohati ööpäev läbi. Saadav ainepunktide arv on aga lõppkokkuvõttes võrdne kõigi teiste ülikoolidega.

Kuigi täna ei ole kuhugi kiire, on ikka selline tunne, et niisama istuda ei saa, sest aega on vähe, midagi peab tingimata tegema. Sellele vaatamata tuleb sundida end vähemalt ühe päeva jooksul hoogu maha võtma, muidu varsti enam ei oskagi puhata. Arvestades asjaolu, et kooli lõpuks on mul õigus saada umbes 70 päeva puhkust, kusjuures suure tõenäosusega korraga, ei oleks eriti hea, kui juba puhkuse kolmandal päeval hakkaks mõtlema sellele kuidas saaks rutem tööle tagasi.

Nädala keskel toimus ka üks oluline sündmus: nimelt sai Iraagi sõda Eesti jaoks ametlikult läbi. 5 aastat ja 10 rotatsiooni kestnud kampaaniast võttis osa ligi 400 kaitseväelast (mõni rohkem kui korra), kellest kaks maksid sealt saadud sõjaliste ja poliitiliste õppetundide eest kõrgeimat hinda. Vähemalt jääb meile teadmine, et meil on olnud võimalus anda oma väike panus maailma paremaks muutmisesse, isegi siis kui paljud meie kodanikud seda tunnistada ei taha.

Jätkuvalt Varssavis

Poolakate suur pidupäev muudkui läheneb. Tundmatu sõduri memoriaal on kaunistatud lipuvärvidega ja vaevatud nägudega ajateenijad trambivad raudtatud saabastega hommikust õhtuni mööda riviplatsi. Kohalike väljamõeldud kultuuriprogramm on küll ilmselgelt paika pandud parimate kavatsustega, aga mingil salapärasel põhjusel ei ole arvestatud, et inimesed kohe üldse ei taha pühapäeva hommikul vara (ainus päev, mil ei toimu harjutamist) sõita mingisse peaaegu hääldamatu nimega väikelinna, kus sündis ja elas oma esimesed kuus kuud Fryderyk Chopin.

Peale lõunat saime siiski oma aega ise käsutada ning otsustasime, et tahaks linna lõpuks ka päevavalges näha, sest läbi bussiakna vaatamisest jääb väheks. Täna tuli ka kogu siin oldud aja jooksul esimest korda päike välja. Kahjuks saabus pimedus üsna pea, nagu see hilissügisel ikka juhtub.

Suur oli meie pettumus, kui me avastasime, et mingil salapärasel põhjusel tõmbavad sõdurid okastraattõkkeid ümber kindral de Gaulle`i kuju. Ilmselt siiski ei olnud kuulus prantslane sattunud kehtiva võimu põlu alla, vaid mingil põhjusel vajas täiendavaid turvameetmeid ausamba taga paiknev hotell. Kohalike käitumisest ja igal juhul mulje nagu oleks tegu täiesti tavapärase asjaga. Pilt ja meil kujust tegemata, kuna me ei pääsenud piisavalt lähedale.

Seejärel võtsime suuna vanalinna, et enne õhtusööki veel inimesi näha. Ja neid oli pühapäeva kohta tõeliselt palju, arvestades, et reedel ja laupäeval oli linn kohati nagu väljasurnud. Rahvas oli peredega peale kirikus käimist jalutama tulnud. Rahvuslik eripära ilmselt.

Teine huvitav tuleb välja, kui sinuga tuleb rääkima mõni poolakas, kes inglise keelt ei oska. Isegi kui talle jõuab kohale, et sa mitte sõnagi tema jutust ei mõista, ei sega see tal häirimatult ja väga kiiresti oma keeles edasi jutustada. Ju on siis väga oluline jutt.

Poola iseseisvuspäev

Varssavi on üks imelik linn. Ühest küljest nõukalikud betoonelamud, teisalt moodsad klaasmajad. Nende keskel päris suur ja hästi korras vanalinn. Selles pole ka midagi imelikku, sest tegu on Euroopa uusima vanalinnaga, ehitus lõpetatud aastal 1953. Kuna kogu linn sai viimases suures sõjas väga põhjalikult purustatud, pole põhjust taolise segaduse üle imestada. Ilmselt on sellega võimalik isegi ära harjuda.

Täna oli iseseisvuspäeva paraadi peaproov. Suurele riigile kohaselt on ettevõtmine mastaapne ja põhjalikult ette valmistatud. Aukompaniid ja -vahtkonnad on ilmselt umbes kuu aega juba harjutanud, mistõttu meil esimesel päeval oli pisut imelik, sest meiegi ettevalmistus oleks võinud olla parem.

Esimese asjana hakkas silma, või pigem kõrva, et kogu plats kajas korralikust rõhutatud marsisammust. Hiljem muidugi avastasime, et sõdurid kannavad rautatud saapaid. Samuti on neil endiselt au sees rõhutatud preisi samm, millest meie kaitsevägi mingil salapärasel põhjusel aasta alguses loobus. Kui aga keegi tahab teha nalju Poola ratsaväest, teadku, et mõõgakäsitsemise oskus on neil jätkuvalt suurepärane.

Homme on jälle uus päev ja uus drill.

Uuest Eesti filmist

Eile Tartus esilinastunud filmist “Detsembrikuumus” on juba mitmed jõudnud kirjutada. Kahjuks jääb mulje, et enamus arvustajatest keskendub natuke valele asjale. Tehnilisele ja kunstilisele küljele saab alati midagi ette heita, kuid tähtsam on minu arvates hoopis fakt, et selline film üldse tehti.

Minule isiklikult jäi asjast kõigele vaatamata positiivne mulje. Samas polnud minu jaoks seekord tegu ka päris tavalise kinoskäiguga. Eile ennelõunal oli meil eksam Eesti sõjaajaloo (paljud ilmselt kahjuks ei teagi, et Eestis on olemas kõrgkool, kus sellist ainet loetakse) kohta aastatel 1918-40. Teksti tuli umbes 4 A-4ja ja mõned leheküljed valikvastuseid lisaks, seega üsna korralik ettevõtmine. Terve nädal kestvale õppimismaratonile sai sellega punkt pandud. Seega ei olnud vähemalt meie jaoks sobivamat aega esilinastuse jaoks võimalik välja mõelda. Õhtul pidulikum vorm selga, medalid otseks, daam käevangu ja kaasvõitlejatega kinosse – mil viisil saanukski paremini ühele õppeainele joont alla tõmmata. Kui siis ehk vaid päevapiltniku juures üks grupifoto teha, mida saaks seinale riputada.

Kui rääkida filmi sisust, siis koolis värskelt õpitust oli ikka kõvasti kasu, sest nii mõnigi koht oleks muidu ilmselt arusaamatuks jäänud (ja paljudele, tundub, et on jäänudki). Samuti olid mõned stseenid natuke ebatäpselt lavastatud, kuid üldpilti see minu arvates ei rikkunud. Näiteks Sõjakooli vallutamisel on näidatud, kuidas mässajad viskavad uksest sisse isetehtud pommi ja pressivad lõpuks üles teisele korrusele. Tegelikult viskasid nad akendest sisse granaate (mäletate seda kohvritäit, mille Anvelt filmi alguses ostis) ja trepil jooksis nende rünnak kinni, sest pikkade vintpüssidega karjas ülestormates olid nad oluliselt kohmakamad kui trepimademel olevad püstolitega relvastatud kadetid. Sõjakool oligi üks esimesi tagasilööke mässajate plaanides, mis mängis väga olulist rolli nende üldises ebaedus. Teine taoline episood, mida filmis ei käsitletud, oli 10. jalaväerügemendi juures toimunud sündmused. Ajaloolaste sõnul olla lugu olnud umbes nii: kommunistid saanud kontakti osade rügemendi ajateenijatega, kes olnud nende ideedele vastuvõtlikud ja lubanud koos relvadega nende poole üle tulla. Mida agitaatorid aga ei arvestanud, oli asjaolu, et selleks ajaks kui mäss algas, olid need sõdurid juba ammu reservi arvatud. ja nagu sellest veel vähe oleks, kui mässajad rügemendi kasarmute juurde olid jõudnud, olnud terve rügement täies relvis riviplatsil ja punastel ei jäänud muud üle kui vaikselt taanduda. Kellelgi ei olnud nimelt pähe tulnud püüda välja uurida väeosa väljaõppeplaane ning seetõttu ei teatud, et sel päeval oli äratus olnud tavalisest varajasem, sest kogu väeosa pidi õppustele minema.

Sündmusi Balti jaamas oleks võinud võib-olla natuke põhjalikumalt kujutada, sest seal peeti ka üsna tõsiseid lahinguid. Samuti oleks efekti mõttes võinud kujutada sündmusi auto-tanki divisjonis, kus ühel mässajatest õnnestus ajutiselt enda valdusesse saada üks tank. Samas, filmi lühike formaat ei võimalda näidata kõike ja paratamatult tuleb teha valikuid, mida jätta ja mida mitte. Kel huvi, saab alati raamatutest juurde uurida.

Vaieldamatult oli hästi kujutatud kindral Põdderit, kuigi puristid saaksid ka siin norida detailide kalla (vuntse ei ja kantsoengut ei olnud, prillid olid vale kujuga jne). See kuulus lause paarist paugust, mille ta väidetavalt võhivõõrale daamile oli öelnud, oli igal juhul paras kirss tordi peal. Mis puutub aga küsimusse, et milles siis ikkagi seisnes tema rolli tähtsus mässu maha surumisel, on vastus filmis täiesti olemas: ta nägi selliste sündmuste võimalikust ette, püüdis juhtkonda hoiatada ja, mis peamine, kui olukord läks teravaks, oli üks esimesi, kes kõhklematult tegutsema hakkas. Siin oleks igati sobilik tõmmata paralleel eelmise aasta aprilliga – kui midagi sarnast juhtub, on esimeseks reaktsiooniks alati peataolek ja esimese sammu astumine on raske aga kui sellest üle saadakse, hakkab asi sujuma.

Mis puutub peategelaste omavahelistesse suhetesse, siis nagu ütles üks minu kaasvõitleja, on tegu pigem ameerikaliku kui euroopaliku stiiliga. Ilmselt võeti selles osas eeskujuks “Nimed marmortahvlil” kus ka romantiline liin sees oli. Samas, minu arvates ei teinud see filmi halvemaks.

Üldiselt võttes oli filmis väga palju sümbolismi, mis asjade taustaga mitte nii hästi kursis olevale vaatajale kergesti arusaamtuks võiks jääda. Võtkem või seesama granaadikast, mida kordagi hiljem välja ei võetud. See lihtsalt näitlikustas fakti, et mässajad said abi seestpoolt. Põhjuseks ei pruukinud seejuures olla kaugeltki ideelisus (kuigi ilmselt oli kaitseväes ka ideelisi kommuniste) vaid majanduslik kitsikus, pettumus Vabadussõja järgses riigi arengus vms. Samuti stseen Kaitseministeeriumi vastasmaja keldris kus öeldakse sõnad: “mina olen venelane. Need seal on kommunistid”. Minu arvates oli see sinna väga sobiv ja võttis hästi kokku kogu Eesti riigi traagika. Ei ole enam väga laialt teada, et revolutsiooni eest põgenenud vene valged astusid Eesti Vabariigi teenistusse ja nii mõnedki võitlesid väga vapralt Vabadussõja rinnetel samas kui paljud eestlased sõdisid vabatahtlikena Punaarmees.

Lõpetuseks, film omab veel ühte seost kujutatava ajastuga: raha oli alati vähe. Nii on ka “Detsembrikuumuse” tootmisele ilmselt tugeva jälje jätnud vahendite piiratus. Seetõttu ärgem mõistkem hukka filmi tegijaid isegi, kui nad ei täitnud meie ootusi täiel määral. Hea ja vajaliku asjaga said nad hakkama igal juhul, sest iga asi mis tutvustab rahvale tema ajalugu, on vaieldamatult hea.

Õpime juhtima

Esimesed kaks koolinädalat peale puhkust kuluvad erinevate juhtimisvõtete omandamisele. Alguses proovisime inimeste peal ja käesoleval nädalal masinate peal. Homsest veeretatakse garaaži alt välja veoautod, maasturid ja mootorrattad, sekka ka üks soomustransportöör. Lisaks mootorrattale ongi viimasega sõitmise kogemus ilmselt kõige huvitavam, ülejäänud on juba varem tehtud asjad.

Ettevalmistusena homseks päevaks anti meile paks pakk erinevate eeskirjade ja regulatsioonidega, mis lühidalt öeldes selgitavad, et ukselinkide lõhkumine ja kahtlasena tunduvate nuppude katsumine üks äraütlemata paha asi on. Samas, kuigi see võib vahel kogunisti naljakas tunduda, on enam-vähem iga asi kirja pandud läbi kellegi valusa kogemuse, mistõttu on suurte ja raskete asjade, mille eesmärk on vaenlase tapmisele igakülgne kaasaaitamine, manuaali lugemine üldsegi mitte häbiasi.

Grupil initsiatiivikamatel võitlejatel tuli juba mõned nädalad tagasi mõte kollektiivselt autokooli A-kategooriat tegema, kuna hetkel olla vist mingi soodustus. Oleksin isegi kahe käega poolt olnud (kuigi olen erinevatel põhjustel korduvalt lubanud, et mootorratast ma endale mitte kunagi ei osta), kuid eks üliõpilasel kulu seda raha mujalegi. Kuna kõike head korraga ei saa, tuleb oodata soodsamaid aegu. Isegi sukeldumiskoolituse, mille oleks soodushinnaga 3000 krooni kätte saanud, osas jäin ootama ajakirja Go Discover tellijate vahel läbiviidava loosimise tulemusi. Siiani pole õnne olnud, aga vähemalt peaks ajakirja järgmine number lähinädalatel minu postkasti jõudma. Asi seegi rasketel aegadel.

KVKS

Leo Kunnas on Päevalehes välja öelnud oma mõtted Kaitseväe korralduse seadusest. Ei oskagi nagu midagi lisada. Ei ole ka suurt mõtet, sest äraandjad ja riigilagundajad on jällegi skoorinud väikese võidu. Kastmeks sobiks veel teinegi tänane Päevalehe lugu.

Ei hetkegi liiga vara hakkas puhkus pihta. Ja ega teist kahjuks eriti pikalt olegi, kõigest kolm nädalat. Viimane nädal nimelt tuleb ohverdada nende õnnetute tarvis, kes loodavad sügisest meie koolis oma lapsepõlve pikendada. Optimistid on maha hõiganud, et tuleb kuni 70 inimest, mis on viimase aja trende arvestades küll kordades ülepakutud number. Kui juba kolmkümmend kokku saab, on väga kõva.

Meid on alles jäänud ainult 18, mis tähendab, et igamees peab sageli kahe eest väljas olema. Mis ei olekski iseenest nii hull, kui kõik ausalt oma koormat kannaks. Paraku kipub sageli nii olema, et igasuguste ürituste osaliseks on peaaegu alati ühed ja samad näod. No ja ega see varem puhkuselt tagasi tulemine polnud ka suurem erand. Kui juhtkonnalt sai küsitud, et mis värk sellega on, lubati järgmisel aastal hoolikalt vaadata kui tubli keegi siiani on olnud. Elame-näeme muidugi, aga üldiselt ei tasu midagi kindlana võtta enne kui see käes või juba möödas on.

Erinevatel põhjustel ei taha meie suvine reisiplaan ka kuidagi korralikult vedama hakata. See kaotatud nädal lükkas senise graafiku paigast ja osalisi pole ka piisavalt. Peamine aga on siiski ikka ajapuudus. Põhimõtteliselt eelmisel õhtul Eestisse ja järgmisel juba viksilt ja viisakalt kooli.

Viimane koolinädal venis nagu alati ekstrapikaks. Oma osa oli ilmselt ka sellel, et kolm päeva veetsime kaunite Lõuna-Eesti mändide all patrull-laagris. Nagu tellitult hakkas juba esimese päeva õhtul sadama vihma. Õnneks siiski umbes kella 23st jäi see järele ja varustus väga märjaks ei saanud. Umbes 0130ni olime väiksema seltskonnaga väljas infot kogumas. Objekt ise oli täiesti mõttetu, kus ei olnud jälgegi otsitavast, kuid sinna jõudmine osutus plaanitust oluliselt vaevarikkamaks. Pimedas pea 10 aastat vana kaardiga orienteerumine ei ole tegelikult üldse nii lihtne kui võiks arvata. Kuid pole halba ilma heata. Nimelt selgus, et kuni meie ekslesime, sai ülejäänud rahvas vähemalt kolm korda laagrit kolida kuna väidetav vastane oli selle avastanud. Mis on iseenesest natuke imelik, sest minul isiklikult oleks esimeseks mureks võimalikult palju vastast võimalikult kiiresti kasti lüüa, mitte magamiskoti pakkimine.

Teine päev tuli toredalt palav ja tõmbas päris hästi keti maha. Päeva viimases rünnakus jooksin mina raadioga, mis osutus lõpuks lihtsalt surnud kaaluks, sest teiselt poolt ei olnud kedagi ühendust pidamas. Kohe kui harjutus lõppes ja märjaks joostud nahk vähe jahtuma hakkas, algas vihmasadu, mis kestis peaaegu pausideta 24 tundi. Tuleb tunnistada, et Eesti vihmariided ei ole üldsegi suuremad asjad, hakkavad suht ruttu läbi andma. Keskööks oli kogu üritus enamuse osalejate silmis üsna ebahuvitavaks muutunud, sest külmas ja märjas olemine on juba kuidagi vanad asjad.

Hommikul algas järgmine lõbus etapp: kontaktist lahtimurdmine ja eemaldumine. Kuna oli viimane päev ja väga märg, otsustasin kuiva vormi selga panna ja vihmaülikonna püksid ka viimaks kasutusse võtta. Kuna suht palju kõhuli ja põlvel olemist ootas ees, oli väike lootus, et midagi vähemalt jääb kuivaks. Ainuke miinus, et kilepüksid ei ole jooksmisel ega üldse pikemate sammudega astumisel just kõige sobivamad. Kui lisada juurde veel seljakott, mis rakmed alla surub ja sellega täiendavalt liikumist takistab, ja ühekordne tankitõrjerelv, siis ei ole liikumine enam kohe üldse mitte kiire. Kiirus aga on sellises olukorras määrav.

Kuna stsenaariumi järgi ründas meie väikest üksust 8 vastase soomukit (millest vähemalt ühe me ribadeks lasime) ja AGS-jagu, tuli jalad suht ruttu selga võtta. Kõigele vaatamata oli vahekohtunike arvates meil 7 surnut selleks ajaks kui me lõpuks vastase tule alt ära pääsesime. Mis, arvestades vastase ülekaalu, oleks võinud ka palju suurem olla. Mine võta kinni, sellistes mängudes on kaotuste lugemine alati selline meelevaldne asi.

Peamine on hoopiski see, et vaatamata kolmele päevale vihma all on kõik rõõmsad ja terved