Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikum kui tuhat tääki

Selle mõttekäigu autor Napoleon Bonaparte oli teataval määral oma ajastu vang – erinevad relvad olid ühiskonna loomulik osa, nagu ka nende otstarbekohane kasutamine. Nagu selgub Postimehest, ei ole meie valitud rahvaesindajad selle mõttega kaugeltki nõus ja keskendub täägile nii otseses kui kaudses mõttes.

Uus ja parandatud relvaseadus läheneb selles mõttes jällegi hambaaugule pärasoole kaudu, et on leitud võimalus midagi ära keelata, ise õieti aru saamatagi, milleks seda täpselt vaja on. Kirsiks tordil on siseministeeriumi esindaja pudrusuised kommentaarid antud teema kohta tänases Postimees online`s üleval olevas TV3 uudistelõigus.

Asja absurdsust näitab ainuüksi mõte, et kui rikkuda lukusti, millega tääki relvale kinnitada (mis iseenesest eeldaks ka relva olemasolu), muutub tääk justkui imeväel kuidagi ohutumaks. Samas, ma tahaks näha kedagi, kes kannab Saksa karabiinile kinnitatud tääki varjatult kaasas eesmärgiga see kellelegi ribide vahele lükata.

Veel ühe mõttekohana tahan rõhutada asjaolu, et eesti keel on väga täpne: relvale kinnitatav terariist on militaarmaailmas siiski tähistatav terminiga NUGAtääk (ehk noa kujuga tääk), seadus aga käsitleb TÄÄKnuga (ehk täägi kujuga nuga, millel puudub relva külge kinnitamise süsteem). Viimased aga on Eesti Vabariigis vabalt müügil jahi- ja relvakauplustes.

Slovakkiast on siiber

Alates käesolevast aastast kehtib Slovakkias Euro. Pärast 17. jaanuari saab temast ainus käibelolev maksevahend ja Slovakkia Kroon kaob ajalukku. Natuke liiga hilja tuli mul pähe, et oleks võinud mõned rahatähed alles jätta. Paraku jäid ainult mündid.

Lugu nimelt selles, et juhtusin viimased nädal aega viibima selles ilusas väikeriigis, mis asub Poola ja Ungari vahel. Viimati olin seal täpselt aasta tagasi, 3. jaanuaril 2007. Siis jäin ainult pooleteiseks päevaks ja kõik tundus ilus ja päikeseline. Siis ei osanud oodatagi, et järgmine aastavahetus möödub samas hotellis.

Plaan iseenesest oli lihtne: üürida nädalaks maja ja kasutada seda ajutise baasina mööda maad ringi reisimisel. Esimesed kaks päeva pidas plaan paika aga siis hakkas viltu kiskuma. Välja lõi hiljem pea igal sammul kohatud kohalike sallimatus ja ilmselge soovimatus raha teenida. Majast olime sunnitud enneaegselt lahkuma, kuigi omanik kaotas selle pealt osa oma sissetulekust. Kui ma talle seda seletada püüdsin, ei mõistnud ta täiesti ootamatult enam mitte ühtki võõrkeelt, mida varem. Keeleoskusega on neil üldse kahjuks kehvasti – isegi need keeled, mida nad enda sõnul räägivad, on neil nõrgad.

Rääkides liiklusest peab mainima, et slovakid on rooli taga haruldaselt saamatud. Kui nende ees sõitev auto peatub teepervel, et tagant tulijad mööda lasta ja siis tagasipööre teha, jääb kogu rivi mingil salapärasel põhjusel ka seisma ja sündmuste edasist arengut ootama, selle asemel, et jätkata oma tegevust. Loomulikult tekivad niimoodi ummikud, kus kõik vihaselt signaalitavad ja kätega vehivad aga olukorrale mingit lahendust leida ei suuda. Bussi ja järelkäruga selliste inimeste seas liigelda on väga stressirohke kogemus.

Grillimisest: kui eestlane paneb igati lubatud kohas püsti oma grillahju, mis ei ole tuleohtlik ja mida ei köeta vanade kummikutega, leidub ikkagi peaaegu kohe mõni sõbralik möödkäija, kes politseisse helistab. Politsei saadab aga sellised helistajad vist pikalt, sest ära meid ei aetud.

Veel keeleoskusest: imelikult kombel ei oska teenindajad suusakeskustes peaaegu üldse inglise keelt. Pisut paremad on lood saksa keelega, millega saab lihtsamad asjad üldiselt aetud. Igas maailmanurgas silma paistvaid vene turiste seekord ei kohanud, seega on üsna arusaadav, miks vene keelt ei osata (isegi vaatamata teatavatele ühistele joontele slovakkia keelega). Soome keelt ei proovinud, kuna tegu olnuks ilmselge ajaraiskamisega ja prantsuse keel jäi vahele, kuna endal on selle oskus üksikute sõnade tasemel. Kõigist inimestest kellega nädala jooksul suheldud sai, oskasid tõesti hästi inglise keelt ainult kaks. Üldiselt jäi mulje, et inimesed eelistasid pigem võimalikult ruttu tüütust välismaalasest lahti saada kui üritada temast aru saada. Isegi siis, kui see tüütu välismaalane pakkust talle majandusliku tehingut. Ilmselgelt elavad kohalike suusanõlvade operaatorid siseturismist liiga hästi, et enda üksikute kaugemalt tulnutega vaevata.

Majandustegevusest üldiselt: kogu aeg tuli silmad lahti hoida, et keegi ei üritaks sulle külma teha. Nagu oleks kuhugi idamaadesse sattunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on väga ilusa riigiga, kus võiks puhkamas käia küll, kui suhtumine oleks teistsugune. Põhjendamatu vaenulikkus ei kasvata just sooja suhtumist. Nagu selgus parklates autode numbreid vaadeldes, ei saa see olla põhjustatud ka sitta keeravatest turistidest, sest neid on lihtsalt niivõrd vähe, et nad ei paista üldise massi seest välja. Lühidalt, olen otsustanud Slovakkia oma edaspidistest reisiplaanidest välja jätta ja piirduda fotode vaatamisega.

Uuest Eesti filmist

Eile Tartus esilinastunud filmist “Detsembrikuumus” on juba mitmed jõudnud kirjutada. Kahjuks jääb mulje, et enamus arvustajatest keskendub natuke valele asjale. Tehnilisele ja kunstilisele küljele saab alati midagi ette heita, kuid tähtsam on minu arvates hoopis fakt, et selline film üldse tehti.

Minule isiklikult jäi asjast kõigele vaatamata positiivne mulje. Samas polnud minu jaoks seekord tegu ka päris tavalise kinoskäiguga. Eile ennelõunal oli meil eksam Eesti sõjaajaloo (paljud ilmselt kahjuks ei teagi, et Eestis on olemas kõrgkool, kus sellist ainet loetakse) kohta aastatel 1918-40. Teksti tuli umbes 4 A-4ja ja mõned leheküljed valikvastuseid lisaks, seega üsna korralik ettevõtmine. Terve nädal kestvale õppimismaratonile sai sellega punkt pandud. Seega ei olnud vähemalt meie jaoks sobivamat aega esilinastuse jaoks võimalik välja mõelda. Õhtul pidulikum vorm selga, medalid otseks, daam käevangu ja kaasvõitlejatega kinosse – mil viisil saanukski paremini ühele õppeainele joont alla tõmmata. Kui siis ehk vaid päevapiltniku juures üks grupifoto teha, mida saaks seinale riputada.

Kui rääkida filmi sisust, siis koolis värskelt õpitust oli ikka kõvasti kasu, sest nii mõnigi koht oleks muidu ilmselt arusaamatuks jäänud (ja paljudele, tundub, et on jäänudki). Samuti olid mõned stseenid natuke ebatäpselt lavastatud, kuid üldpilti see minu arvates ei rikkunud. Näiteks Sõjakooli vallutamisel on näidatud, kuidas mässajad viskavad uksest sisse isetehtud pommi ja pressivad lõpuks üles teisele korrusele. Tegelikult viskasid nad akendest sisse granaate (mäletate seda kohvritäit, mille Anvelt filmi alguses ostis) ja trepil jooksis nende rünnak kinni, sest pikkade vintpüssidega karjas ülestormates olid nad oluliselt kohmakamad kui trepimademel olevad püstolitega relvastatud kadetid. Sõjakool oligi üks esimesi tagasilööke mässajate plaanides, mis mängis väga olulist rolli nende üldises ebaedus. Teine taoline episood, mida filmis ei käsitletud, oli 10. jalaväerügemendi juures toimunud sündmused. Ajaloolaste sõnul olla lugu olnud umbes nii: kommunistid saanud kontakti osade rügemendi ajateenijatega, kes olnud nende ideedele vastuvõtlikud ja lubanud koos relvadega nende poole üle tulla. Mida agitaatorid aga ei arvestanud, oli asjaolu, et selleks ajaks kui mäss algas, olid need sõdurid juba ammu reservi arvatud. ja nagu sellest veel vähe oleks, kui mässajad rügemendi kasarmute juurde olid jõudnud, olnud terve rügement täies relvis riviplatsil ja punastel ei jäänud muud üle kui vaikselt taanduda. Kellelgi ei olnud nimelt pähe tulnud püüda välja uurida väeosa väljaõppeplaane ning seetõttu ei teatud, et sel päeval oli äratus olnud tavalisest varajasem, sest kogu väeosa pidi õppustele minema.

Sündmusi Balti jaamas oleks võinud võib-olla natuke põhjalikumalt kujutada, sest seal peeti ka üsna tõsiseid lahinguid. Samuti oleks efekti mõttes võinud kujutada sündmusi auto-tanki divisjonis, kus ühel mässajatest õnnestus ajutiselt enda valdusesse saada üks tank. Samas, filmi lühike formaat ei võimalda näidata kõike ja paratamatult tuleb teha valikuid, mida jätta ja mida mitte. Kel huvi, saab alati raamatutest juurde uurida.

Vaieldamatult oli hästi kujutatud kindral Põdderit, kuigi puristid saaksid ka siin norida detailide kalla (vuntse ei ja kantsoengut ei olnud, prillid olid vale kujuga jne). See kuulus lause paarist paugust, mille ta väidetavalt võhivõõrale daamile oli öelnud, oli igal juhul paras kirss tordi peal. Mis puutub aga küsimusse, et milles siis ikkagi seisnes tema rolli tähtsus mässu maha surumisel, on vastus filmis täiesti olemas: ta nägi selliste sündmuste võimalikust ette, püüdis juhtkonda hoiatada ja, mis peamine, kui olukord läks teravaks, oli üks esimesi, kes kõhklematult tegutsema hakkas. Siin oleks igati sobilik tõmmata paralleel eelmise aasta aprilliga – kui midagi sarnast juhtub, on esimeseks reaktsiooniks alati peataolek ja esimese sammu astumine on raske aga kui sellest üle saadakse, hakkab asi sujuma.

Mis puutub peategelaste omavahelistesse suhetesse, siis nagu ütles üks minu kaasvõitleja, on tegu pigem ameerikaliku kui euroopaliku stiiliga. Ilmselt võeti selles osas eeskujuks “Nimed marmortahvlil” kus ka romantiline liin sees oli. Samas, minu arvates ei teinud see filmi halvemaks.

Üldiselt võttes oli filmis väga palju sümbolismi, mis asjade taustaga mitte nii hästi kursis olevale vaatajale kergesti arusaamtuks võiks jääda. Võtkem või seesama granaadikast, mida kordagi hiljem välja ei võetud. See lihtsalt näitlikustas fakti, et mässajad said abi seestpoolt. Põhjuseks ei pruukinud seejuures olla kaugeltki ideelisus (kuigi ilmselt oli kaitseväes ka ideelisi kommuniste) vaid majanduslik kitsikus, pettumus Vabadussõja järgses riigi arengus vms. Samuti stseen Kaitseministeeriumi vastasmaja keldris kus öeldakse sõnad: “mina olen venelane. Need seal on kommunistid”. Minu arvates oli see sinna väga sobiv ja võttis hästi kokku kogu Eesti riigi traagika. Ei ole enam väga laialt teada, et revolutsiooni eest põgenenud vene valged astusid Eesti Vabariigi teenistusse ja nii mõnedki võitlesid väga vapralt Vabadussõja rinnetel samas kui paljud eestlased sõdisid vabatahtlikena Punaarmees.

Lõpetuseks, film omab veel ühte seost kujutatava ajastuga: raha oli alati vähe. Nii on ka “Detsembrikuumuse” tootmisele ilmselt tugeva jälje jätnud vahendite piiratus. Seetõttu ärgem mõistkem hukka filmi tegijaid isegi, kui nad ei täitnud meie ootusi täiel määral. Hea ja vajaliku asjaga said nad hakkama igal juhul, sest iga asi mis tutvustab rahvale tema ajalugu, on vaieldamatult hea.

Sattusin eile varustust jahtides Võru tänaval asuvasse matkapoodi Matrix. Üsna kohe küsiti, et kas saab kuidagi aidata. Esialgu tänasin viisakalt ja ütlesin, et saan hakkama. Kahjuks siiski soovitud eset mulle riiulitel silma ei hakanud ja olin sunnitud kena tütarlapse abi siiski kasutama. Nagu olingi arvanud, oli see suur viga, sest kohe hakati mulle lausa meeskonnaga tutvustama kogu nende tootevaliku eeliseid. Vaieldamatult on nende pakutav kaup kvaliteetne ja pühendumus, millega nad oma tööd teevad, tekitab siirast rõõmu aga kohe kuidagi ei saa sealt minema, kui kord juba jutuotsale satud. Ilmselt ma oleks võinud seal mitu tundi veeta, sest mulle väga meeldivad sellised poed, eriti kui seal on asjatundlikud inimesed. Ilmselt võiks seda pidada professionaalse kretinismi üheks avaldumisvormiks.

Muuhulgas märkasin, et kaks I-d on oma Võru tänava majale lõpuks uue akna ette pannud. Eelmine haigutas katkilööduna ikka väga tükk aega. Kas see on märk, et vennaksed on vahepeal maapaost tagasi tulnud ja sügisene külm tegi näpud kirjutamiseks liiga kangeks? Nagu paistab, siis liigset raha, mida heakorda investeerida, neil ju väga ei ole (sest miks muidu kalli isa maja nii hoolitsemata tundub?).

Aga vähemalt ma nüüd tean nende kõiketeadva lehe kaudu, et minu enda majanduslik tulevik on vähemalt lähiajal kindlustatud, mis teeb meele rõõmsaks isegi vaatamata kehvale ilmale akna taga. Kahju ainult, et nende loomingut uskuda ei saa, ilusad muinasjutud on liiga läbinähtavalt nende enda poolt välja mõeldud. Paraku ei suuda nad aga enam isegi midagi originaalset üllitada, vaid keerlevad ikka samade vanade luulude ümber.

Lõpetuseks jääb vaid loota, et see liberaalse demokraatia väärsünnitis lähiajal iseenda sita sisse upub. Või vähemalt võlgade katteks arvutist ilma jääb, et nende kahepeale jagatud hullumeelsus üle võrgu ei leviks. Kuigi samas, arvestades kelle poole vennaksed Georgia-Osseetia konfliktis hoiavad, pole võimatu, et kohaliku 5. kolonni toetusrahadest terake ka nende tasku jõuab. Allaheitlikus on Moskovia vürstidele alati meeldinud ja äraandjaid on vähemalt alguses üle kullatud. Saab nalja näha, kuidas olukord edasi areneb.

Võistlus “Lõbus tank”

Interneti avarustes levival leheküljel avaldatkse laste joonistusvõistluse “Lõbus tank” nn parimad tööd. Kuigi venekeelsed pildiallkirjad pakuvad palju mõtlemisainet laste peas toimuva kohta, on ka pildid ise väga kõnekad ja peaks neile, kes vene keelt ei oska andma nende sisust piisava ettekujutuse.

Eeldusel, et need pildid ei ole tegelikult täiskasvanute joonistatud, on vene peavoolu propaganda laste meeltesse ikka päris korralikult sisse tunginud. Seega ei ole põhjust loota, et see põlvkond on kuidagi parem oma nõukaajal kasvanud vanematest, kes kategooriliselt keelduvad tunnistamast, et selline asi nagu Eesti Vabadussõda oleks saanud kunagi toimuda.

ja nende arvates oleme meie väike vastik natsiriik.

Georgia: väidetavalt rahu

Kuigi kahe poole vahel on juba sõlmitud vaherahu, ei ole siiski märgata mingeid toiminguid sõjaeelse olukorra ja jõudude asetuse taastamiseks.

Vene sõjamasin on selle kampaania käigus edukalt ühildanud vana ja uue. Selle kohta võtavad sõna mitmed rahvusvahelised väljaanded. Lisaks konventsionaalsetele soomusvägede ja toetavate üksuste manöövritele on laialdaselt kasutatud ka infooperatsioone ja küberrünnakuid. Seega ei saa öelda, et kindralid oleks valmistunud eelmiseks sõjaks.

Samas, ega kõik nii lepase reega ei läinud ka. Kuigi on selge, et sõja plaanid olid vene väejuhatusel juba ammu ette valmistatud ja peaproov mängiti veel juulis läbi, jäi kohati ikkagi mulje, et palju asju tehti ad hoc põhimõttel. Ehe näide vene vägedes kohati ikka veel valitsevast bardakist on Permskije Novosti`s ilmunud artikkel. Neile, kes mittesaksa tähestiku ei loe, väike sisukokkuvõte: Permist kevadel ajateenistusse võetud noormehed, kes suunati Vladikavkazis paiknevasse 58. armee koosseisu kuuluvasse 19. motolaskurdiviisi oma kodanikukohust täitma, sattusid juba peale kahe ja poole kuulist teenistust VF Osseetia-maratoni keerisesse. Kuna vene sõjaväes kestab nn. nooreaeg kuus kuud, on tegu rumalusega isegi vene sõjalise mõtte seisukohast vaadatuna, eriti arvestades milliste tapahimuliste sõjarditena grusiine püütakse ülejäänud maailmale kujutada.

Nagu segastel aegadel ikka, juhtub ka Georgias praegu igasugust, mis kohe kuidagi rahvusvahelise õiguse ja sõjapidamise reeglitega kokku ei lähe. Olgu selleks siis rüüstamine, infrastruktuuri hävitamine või ajakirjanike ründamine. Eriti kole on see juhtum.

Endine Saksa kantsler Gerhard Schröder on jälle avalikult väljendanud oma leivaisa seisukohti. Taolised toetusavaldused on Venemaale andnud juba piisavalt ülbust, et otseselt ähvardada Poolat, riiki mis on oluliselt suurem ja tugevam kui Georgia või Balti riigid.

kahjuks olen järgnevad kaks nädalat uudistest ära lõigatud ega saa jälgida olukorra arenemist, kuid loodan, et kui tagasi tulen, ei ole võim Tbilisis veel vahetunud.

Sõda Georgias jätkub

Sõja neljas päev.

Imelikul kombel hakkab mitmelt poolt juba kostma allaandmismeeleolusid. Ei, mitte Georgia sõduritelt, vaid meie kodurindelt ja rahvusvahelisest kogukonnast. Neetud vasakpoolsed kutsuvad jälle üles häbelikult kõrvale vaatama (näiteks selles blogis), kui ühte meist pekstakse. Tüüpiline patsifistide eksiarvamus, et agressorit saab peatada teist põske ette keerates ja tema poole lilledega lehvitades.

Igal juhul on selge, et Venemaa niisama lihtsalt ei peatu ja koju tagasi ei lähe. Georgia sündmused on väga olulise tähendusega mitmeski mõttes. Esiteks, mis seisukoha võtab EL (õigemini milliseid reaalseid samme astub)? Milliseid samme astub USA? Arvestades Georgia panuse suurust Iraagis on neil igati õigustatud ootus ameeriklaste abi suhtes. President Bush ei saa jätta tegutsemata, vastasel korral laguneb niigi väikeseks jäänud Koalitsioon laiali. Samuti läheks Georgia demokraatia edendamiseks kulutatud summad režiimivahetuse korral lihtsalt tuulde. Lisaks sellele võib Georgia sündmuste käik oluliselt mõjutada USA presidendivalimiste tulemusi.

Eesti on vähemalt sõnades asunud väga tugevale positsioonile, mis on igati ootuspärane reaktsioon. Järskudest avaldustest kaugemale on olemasolevate võimalustega muidugi raske minna. Üks vajalik samm on VF diplomaatilise esinduse maalt välja saatmine ja enda saatkonna Moskvast tagasi kutsumine. See annaks maailmale piisavalt selge signaali Eesti Vabariigi seisukohtadest antud küsimuses. Mingeid lahendusi Eesti ja Vene vahelised diplomaatilised kontaktid olukorrale ilmselgelt tuua ei saa.

Kuidas areneb sõda, kirjutab Postimees. Lisaks sündmuste arengule on sõnastatud ka üks VF tegutsemise tagamaa, mis esmapilgul pajudele ilmselt pähe ei tulegi.

Blogijad on olukorra Georgias üsna massiliselt teemaks võtnud, mis teeb meele rõõmsaks, sest näitab, et inimesed ikka veel hoolivad maailmas toimuvast ja mitte kõik ei ole ida propaganda ohvriks langenud.
Georgia võitlus täna on Eesti võitlus homme ja kogu Euroopa oma ülehomme.

Sõjast… jälle või ikka veel?

Teise maailmasõja aeg meelelahutustööstuses on suuremalt jaolt ümber saanud. Erandiks ehk Vene filmitööstus, kus on viimasel ajal toodetud mitmeid selleteemalisi filme ja sarju. Kusjuures enamasti ei ole tegemist üldsegi halbade asjadega, eeldusel, et sa tead millele tähelepanu pöörata. Vaatamata Kremli propagandistlikule tellimusele, on üllatavalt avameelselt kujutatud Suure Isamaasõja vähem kangelaslikke episoode, näiteks trahvipataljone, NKVD “julgestusvägesid” oma üksuste tagalas, laagreid jne.

Teine suur filmiriik Ameerika on pööranud oma pilgud aga peamiselt lähiajaloo juurde, loomulikult samuti propaganda eesmärkidel, eriti nüüd, kus valimised on peaaegu ukse ees. Tegelikult ei olegi suures plaanis üldse oluline, kes saab järgmiseks Valge Maja üüriliseks, sõjategevus Iraagis hakkab vaikselt tuure maha võtma ja mingil hetkel saab üldse läbi. Afganistaniga on lugu mõnevõrra keerulisem.

Väga palju on räägitud, et Iraagi sõda on võimatu võita. Kui võtta võidu mõõdupuuks selline igapäevane arusaam, et võit on see kui kaks armeed sõjaväljal kohtuvad, üks osapool teise puruks lööb ja vastaspoole pealinna marsib, siis on selline asi juba toimunud 2003. aastal. See oli see lihtsam osa. Sealt edasi ei olegi relvajõududel tegelikult enam esimene viiul mängida, kuna need protsessid ei allu eriti konventsionaalsele sõjalisele loogikale. Kindralite käest võib küsida, kui kiiresti või kaugele ja mis suunas liiguvad vastase väeosad, kui suurt hulka sõdureid on vaja mingi maa-ala või positsiooni hõivamiseks, milline on vastase võimekus ühe või teise relvasüsteemi osas vms ja suure tõenäosusega annavad nad oma kogemuste ja olemasoleva informatsiooni põhjal vastuse, mis jääb vastuvõetava täpsuse piiridesse. Kui aga küsida, millal Iraagi rahvas lõpetab ära riigi tagant varastamise, poliitilise võimuvõitluse, omavahelise vägivalla ja võtab omaks lääneliku demokraatia põhimõtted, jääb isegi luureosakonnast laenatud kristallkuul vastuse võlgu.

Ma hakkasin eile mõtlema, et meie kodus on viimasel ajal Lähis-Idas toimuv pidevalt teemaks. Kui vähegi aega on, püüan ma jälgida rahvusvahelisi uudiseid, kus lisaks kriketile on sõjal peaaegu iga päev oma nurgake. Samuti on meie õhtusesse filmivalikusse sattunud sellised sarjad nagu “Generation Kill” ja “Army Wives”. Mulle meeldivad nad peamiselt seetõttu, et seal ei ole põhirõhk asetatud mitte asjade lõhkumisele, vaid inimestele. Kuna asju kujutatakse enam-vähem tõepäraselt, on sealt ikka üht-teist õpetlikku välja noppida. Samas muidugi on kordades huvitavam vaadata siis, kui tead tausta. Teisalt olen ma avastanud uue probleemi: ringist väljaspool oleva vaataja küsimused võtavad vahel päris tõsiselt mõtlema. Sest kuidas sa vastad lühidalt inimesele, kel ei ole sageli halli aimugi, millest sa räägid, asjade kohta, mille tähenduste või seoste mõistmine on sul endalgi vahel mitu aastat aega võtnud? Ühe lausekatke või situatsiooni selgitamine võib vahel võtta ka pool tundi.

Samas, kuskilt otsast peab ikkagi pihta hakkama, sest laiemalt võttes ei saa oma perekonda lõputult oma tegemiste ja mõttemaailma osas pimeduses hoida. Töö koju kaasa võtmist ei saa kahjuks vältida ning sõduriks olemine ei ole ka pelgalt töö, vaid see muutub osaks sinust, aja möödudes järjest rohkem. Seega konfliktide vältimiseks on parem kui sinu teine pool vähemalt uduseltki mõistab seda, mis paneb sind tiksuma.

Tegelikult muidugi on mehed elu lõpuni lapsed, lihtsalt nende mänguasjad lähevad järjest suuremaks ja kallimaks. Kuidas muidu seletada seda ehedat lapselikku rõõmu, mis eelmisel nädalal suurema osa meie kursuse võitlejate silmis säras. Loomulikult ei juhtu seda iga päev, et õnnestub soomukiga sõita, vähemalt roolis mitte. Samas, kui peaks 10-12 tundi iga päev seda tegema, oleks asja võlu ilmselt ruttu otsas. Tornis olles tuli mulle väga ehedalt meelde kui väga nüri see palava ilmaga tegelikult on. Ja mida päev edasi, seda valusamad on kõik need kohad, mille sa vastu soomust ära oled löönud. Aga vahel harva on täitsa tore, eriti kuna minu Opel ei ole juba kaks kuud maastikul käinud.

KVKS

Leo Kunnas on Päevalehes välja öelnud oma mõtted Kaitseväe korralduse seadusest. Ei oskagi nagu midagi lisada. Ei ole ka suurt mõtet, sest äraandjad ja riigilagundajad on jällegi skoorinud väikese võidu. Kastmeks sobiks veel teinegi tänane Päevalehe lugu.

Järjekordne lapsesuu on oma arvamuse riigikaitsest Postimehe veergudel maha hõiganud. Nagu asjatundmatute inimeste puhul ikka, ei ole tükil kahjuks isegi mitte ajaloolist väärtust. Loomulikult on igaühel õigus oma arvamusele kuid vahel võiks ikka rakendada oma õigust seda mitte välja öelda. Mõned ajad tagasi on sama autori sulest ilmunud ka iirlasi halvustav kirjatükk, kus ta viskab õhku mõtte, et rahvas on ikkagi loll ja valesti tehti et tema arvamust küsiti. Kas selline on siis ühele inimõiguslasele (pealegi veel palgalisele, mitte asjaarmastajale) kohane?

Artiklist leidsin järgmisi huvitavaid mõtteid:

Riigikaitse mõttes on tänapäeva ja tuleviku sõjaliste konfliktide hulgas vähe olukordi, mis nõuaksid madala professionaalsusega massiarmeed, nn kahuriliha. Ka igasugune vastupanuliikumine nõuab pigem vähest arvu efektiivselt tegutsevaid ja kõrgelt treenitud üksuseid, ühe näitena võib tuua kasvõi Talibani võitlejate vastupanu Ameerika Ühendriikide vägedele.

Kahuriliha – emotsionaalselt väga mõjuv sõna (eriti sõjanduslikele võhikutele), millele mingit konkreetset sisu ja tähendust antud ei ole.
Väike arv kõrgelt treenitud üksusi – eriüksused, mille tegevuse eelduseks on väga mahukas ja kulukas toetuselement, mitte üldrahvalik vastupanuliikumine.

Sõjaväes kehtiv distsipliin ja vabaduste piiramine ei sobi kaugeltki kõigile ning sellel on kahtlemata noortele meestele psühholoogiline mõju, mis võib ka mõne täisväärtusliku elu rikkuda. Enesetapud sõjaväeteenistuse käigus on kahjuks reaalsus.

Kuna mees ilmselgelt pole ise sõjaväes käinud, ei tea ta kui mugav elu ajateenijal võrreldes 10 aasta tagusega tänapäeval on. Väga raske on ette kujutada, et saabaste viksimine või enda järelt koristamine kedagi enesetapuni viiks. Tõusev kütusehind peaks ju siis inimesi massiliselt vabasurma viima.

Meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist soovitakse elimineerida kõigis valdkondades, paraku ei kuulu kohustuslik kaitseväeteenistus nende hulka. See seni sallitud diskrimineerimine võiks ju samuti lõppeda. Samuti võib ette heita asendusteenistuse pikemat kestvust võrreldes ajateenistusega.

Kui nii edasi läheb, ei jäägi varsti enam muud üle, kui naisi kutsuma hakata.