Kultuuritusminister

Sõltumata ametist lammutab Rein Lang oma tuntud headuses. Tähelepanelik kodanik on juba ammu märganud teatud ebakõla tema kutsetegevuses (kuigi poliitilise juhina on ta paraku vabastatud igasugusest vajadusest enda poolt juhitud valdkonnast halligi teada). Ühest küljest arusaamatu liberaalsus tõelise kuritegevuse suhtes, teisalt aga profašistlikud ideed ja eksperimendid kodanikuvabaduste suhtes. Viimane mõte kehtestada sisuliselt tsensuur raamatukogudele on aga isegi tema varasalvest pisut ootamatu. Väliselt võib ju tunduda igati õigustatud soov aidata tõsta raamatute läbimüüke, kuid sisuliselt mõjub see ikkagi hambavalu ravimisena läbi päraku. Raamatud on kallid (osati väikese läbimüügi pärast) ja kui soovitud teost ei saa raamatukogust, valib pragmaatiline eestlane praeguses majandusolukorras pigem lugemata jätmise. Seega kultuuri seisukohalt iseendale varbasse laskmine. Minu arvates on aga hoopis olulisem see, et kui täna hakkame raamatukogudele panema peale tähtaegu, siis homme võivad juba vabalt ilmuda mittesoovitava kirjanduse loetelud. Mida saab alati põhjendada raha puudumisega.

Auväärt ametniku (kahjuks kipuvad teatud tegelased unustama, et nad on ka ametnikud, kellele peaksid kehtima teatud nõuded. Selles suhtes on üsna tabav inglise keelne väljend civil servant, mis tuletab meelde ameti olemust) jaoks oleks igal juhul ausam sünnipäevapeost alles jäänud ss-vorm välja otsida ja lõpetada liberaali mängimine.