Käesolev aasta on kestnud kõigest lühikest aega, kuid juhtunud on päris palju. Enda jaoks kõige olulisem on muidugi see, et lõpuks ometi tundsin kuidas Põrnikas liigutab. Aga kuna see juhtus ainult ühe korra, siis eeldan, et ta oli väsinud ja ei tabanud seetõttu ära millal peab vaikseks jääma. Muudel juhtudel on ta väga täpselt teadnud, millal on õige aeg paigal olla, et ma tema rabelemist ei tunneks. Isegi täna jõudis ta tükk aega rabeleda aga selleks ajaks kui mina koju jõudsin oli ta juba maha rahunenud. Nädalavahetusel peaks proovima, kellel meist rohkem jonni ja kannatust on.

Ühiskondlikus plaanis ei oleks ma paraku nii optimistlik nagu isiklikus. Oma raha vahetus okupatsioonimarga vastu on teoks saanud ja kohati jääb mulje nagu üritataks Krooni olemasolu võimalikult kiiresti ära unustada. Positiivseid uudiseid on olnud üsna vähe, peamised emotsioonid keerlevad ikka hinnatõusu ümber. Päris hea pildi tekkinud olukorrast annab Postimees. On arusaadav, et ilusa ümmarguse numbrini ümardamine tuleb kohati inimloomuse eripäradest, kuid ei saa unustada, et raha väärtus on üle 15 korra tõusnud, mistõttu ilusa numbri tagaajamine tähendab kohati päris korralikku kirvest. Lisaks ümardamisele ei saa aga üle ega ümber faktist, et osa hindu on lihtsalt tõstetud, olgu siis kas vahetult enne või pärast okupatsioonimarka. Nii näiteks maksis ühes suusakeskuses, mida ma sel talvel mõned korrad olen külastanud, päevane parkimispilet 25 Krooni. Ka veel 3. jaanuaril maksis sama palju (ehk 1.60 mänguraha). 8. jaanuaril maksis sama pilet juba 2 mänguraha. Loomulikult on kahesega lihtsam arveldada ja kuna raha läheb radade hooldamiseks (vaade ja sõidurõõm on seda väärt), ei ole tegemist suure rahaga. Aga küsimus on väga tugevasti põhimõttes. Kõrged valitud rahvaesindajad on korduvalt välja hõiganud, et euro tulek iseenesest ei põhjusta hinnatõusu. Paraku on see ikka euro tulekuga kaasnenud, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Tarbijale on üldiselt üsna ükskõik, millised on täpselt hinnatõusu taga olevad mehhanismid, peamine on, et euro tuli ja hinnad tõusid. Usaldus riigi kui institutsiooni suhtes on jälle saanud valusa hoobi.
Novembris Münchenis käies tundus meile, et seal on üsna kulukas väljas süüa. Kui praegu vaadata kesklinna söögikohtade hindu, ei näegi erilist vahet. Lühikese aja jooksul oleme Saksamaa jõukamale liidumaale järgi jõudnud.

Vaatamata nendele mõnevõrra tumedatele perspektiividele on loova mõtlemise osas suhteliselt viljakas aeg. Suurepäraseid ideid tööülesannete paremaks täitmiseks tuleb justkui varrukast, jõuaks ainult kõiki töösse rakendada. Seega on üldine trend siiski positiivne.