Okupatsioonimarga tulekust

Täna tühjendasin peenrahatopsi aastate jooksul kogunenud müntidest, et need enne kehtetuks muutumist pangas paberrahaks vahetada. Topsipõhja jäi peotäis erinevate riikide münte, mis erinevatelt reisidelt alles on jäänud. Rohkem kui kümneka eest oli seal ka nüüdseks kehtetuks muutunud raha. Ikka samal põhjusel, mis meiegi rahale kirstunaelaks on saanud. Viimati viibisin ma seal riigis täpselt rahareformi ajal ja kuigi ma lubasin, et lähematel aastatel sinna ilma tungiva põhjuseta tagasi ei lähe, oleks siiski omamoodi huvitav näha, kas nüüd, pea 2 aastat hiljem on selased inimesed õnnelikumad kui varem.

Rahvusvaluuta on võimas sümbol. See on juba iseenesest piisav põhjus miks temast kinni hoida. Suurem osa praegu elusolevaid inimesi mäletab seda aega, kui meil veel oma raha ei olnud. Krooni kasutusele võtmine oli suur sündmus ja põhimõtteliselt ainuvõimalik tee. Nüüd aga loobume me kättevõideldud ja meid truult teeninud rahaühikust ilma otsese põletava vajaduseta. Seejuures on vastav otsus (nagu suurem osa euro-asju) tehtud ilma rahvahääletuseta. Kõige selle taustal on näiteks väga keeruline selgitada vene rahvusest inimestele eestlase vaatenurka 20. sajandi ajaloole ja käesolevale poliitilisele olukorrale. Sest neil on väga lihtne argument: “Mis okupatsioon? Alles saite ühest liidust välja, juba ronite vabatahtlikult järgmisesse. Kogu otsustusõiguse annate ära Brüsselile. Ei oska ikka teie, eestlased, vabad olla ja oma peaga mõelda.” Ja ei olegi suurt midagi vastu vaielda, sest omamoodi on see mõttekäik tõene.

Okupatsioonimarga praktiline pool ei ole ka just eriti kiita. Ülalnimetatud kausi põhjast sain kätte ka tiba euroraha. 4.98, kui täpne olla. No ei ole normaalne summa, ükskõik kust otsast vaadata. Täpselt nagu rublaajal. Või Lätis. Kumbki ei ole kahjuks rõõmustav näide. Kui lätlased saaks euro, võiks nad ehk rõõmustada, sest neil jääks mündimajandust natuke vähemaks. Samas on pabereurod Lattidest tüki maad koledamad. Lisaks ei tasu unustada, et erinevate suurustega rahatähed on ka äärmine rumalus (välja arvatud pimedatele) ja suur osa riike neid ei kasuta.

Kahjuks mul ei ole õnnestunud näha paljude Euroopa riikide rahatähti ja tõenäoliselt seda võimalust ka enam ei tule, sest neid lihtsalt ei ole enam käibel. Kunagi, kui meie lapsed loevad “Aarete saart”, tundub ka neile seal kirjeldatud Billy Bones`i kirst erinevate müntidega uskumatu ja huvitav. Nagu meie nägime punasel ajal peamiselt ainult ühte raha, jääb ka nende maailmas erinevaid rahaühikuid järjest vähemaks. Vähemalt saame tulevikus jagada sarnaseid kogemusi.