Nach Riga und zurück
Üle mitme aasta sai jälle Riias käidud Riias käimise pärast, mitte läbisõidul. Paraku tuleb tunnistada, et jätkuvalt kehtivad viimasest korrast meeldejäänud tõed: liikluskorraldus jätab soovida, teed on pehmelt öeldes kehvad ja mitmed autojuhid võiks pigem kaaluda taksoga sõitmist.
Samas õnnestus üle tüki aja saada hotellituba suurepärase vaatega. Paksude kardinatega ääristatud aknast paistis üle tänava asuv ooperimaja koos selle esise pargiga ning tausta ääristasid Riiale omaselt kohati liialdustesse kalduvate mõõtmetega kesklinnamajad. Vähemalt distantsilt tundusid need korras olevat.
Üks äraütlemata imelik linn on see Riia ikkagi. Ühest küljest nagu oleks tegu juba peaaegu suurlinnaga, millel on kõigi tulede ja viledega vanalinn. Erinevaid võõraid keeli kuuleb omajagu ja kõrtse ning joomakohti leiab kesklinnast mitmele maitsele. Teisalt mõjub ta vähemalt minule eesotsas 11. novembri kaldapeale ja raudteesillaga kuidagi tööstuslikult ja proletaarselt. Astudes kesklinnast mõned sammud välja (põhja poole on tegelikult parajalt pikk astumine) muutub ta kohe kuidagi lootusetult raskepäraseks. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Kohati on tunne, et kohe marsib mööda sinelites ja punalippudega tööliste salk, mis liigub lähima väljaku peal peetavale miitingule. Ilmselt on paljudel inimestel, keda elu on pikemaks ajaks selle kohaga sidunud, hoopis erinevad seisukohad. Vähene sära kohalike silmis siiski ei tekitanud minus ülemäärast optimismi. Elame, näeme. Aga teeme seda targu siiski Tartus.
