Kiire nädal on olnud. Ja lõpp ei ole veel käes. Arutlesime ükspäev jälle kolleegidega, et tavaline üliõpilane peaks nädala tegema 40 tundi õppetööd, millest umbes pool on auditoorne ja pool iseseisev. Meil kulub iga päev 8 tundi ainuüksi loengutes istumisele, kusjuures loengutes käimine on rangelt kohustuslik. Lisaks tuleb veel iseseisv õppetöö, milleks päevas veel täiendavalt vähemalt 1-2 tundi, ja füüsiline treening, mis võtab veel teist sama palju. Kui nüüd veel võtta arvesse, et reaalselt algab päev juba 0630, siis 14-18 tunnised päevad ei ole midagi tavatut. Siinjures on veel mainimata väliõppused, kus tegevus toimub kohati ööpäev läbi. Saadav ainepunktide arv on aga lõppkokkuvõttes võrdne kõigi teiste ülikoolidega.
Kuigi täna ei ole kuhugi kiire, on ikka selline tunne, et niisama istuda ei saa, sest aega on vähe, midagi peab tingimata tegema. Sellele vaatamata tuleb sundida end vähemalt ühe päeva jooksul hoogu maha võtma, muidu varsti enam ei oskagi puhata. Arvestades asjaolu, et kooli lõpuks on mul õigus saada umbes 70 päeva puhkust, kusjuures suure tõenäosusega korraga, ei oleks eriti hea, kui juba puhkuse kolmandal päeval hakkaks mõtlema sellele kuidas saaks rutem tööle tagasi.
Nädala keskel toimus ka üks oluline sündmus: nimelt sai Iraagi sõda Eesti jaoks ametlikult läbi. 5 aastat ja 10 rotatsiooni kestnud kampaaniast võttis osa ligi 400 kaitseväelast (mõni rohkem kui korra), kellest kaks maksid sealt saadud sõjaliste ja poliitiliste õppetundide eest kõrgeimat hinda. Vähemalt jääb meile teadmine, et meil on olnud võimalus anda oma väike panus maailma paremaks muutmisesse, isegi siis kui paljud meie kodanikud seda tunnistada ei taha.
Veebruar 14, 2009 kell 5:56 p.l.
Tavaliste inimeste suhtumise “vabastajad vs. okupandid” määrab suuresti see, kuidas antud olukord neid puudutas, eks ole? Kuidas see sõda meie peret puudutas, võime kunagi rääkida, kui soovid. Ja ühe hea sõbra arvamust, kes on ise tavalise inimesena ühe teise sõja ajal sõjapiirkonnas elanud, võib ka küsida, kui ta sellest veel kunagi rääkida peaks tahtma. Ei taha üldse kritiseerida või norida, aga eks meil kõigil on iga asja kohta oma arvamus, mida me suht kiivalt kaitsma kipume
Veebruar 15, 2009 kell 7:58 p.l.
Ma ei ole kunagi eitanudki, et väga palju asju on kogu selle ettevõtmise juures valesti läinud ja tehtud, kuid ma olen jätkuvalt veendumusel, et praegu on parem kui oli enne. See on siis kui vaadata asju üldiselt tasandilt. Kui aga vaadata asja üksikisiku tasandilt, siis on mul väga hea meel, et mul on olnud võimalus paljude inimeste elu positiivselt mõjutada takistades teeäärtesse pommide panemist. Kui vähemalt üks inimene selle tagajärjel pääses surmasaamisest või vigastustest, on minu sealkäimine olnud igati õigustatud.