Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikum kui tuhat tääki

Selle mõttekäigu autor Napoleon Bonaparte oli teataval määral oma ajastu vang – erinevad relvad olid ühiskonna loomulik osa, nagu ka nende otstarbekohane kasutamine. Nagu selgub Postimehest, ei ole meie valitud rahvaesindajad selle mõttega kaugeltki nõus ja keskendub täägile nii otseses kui kaudses mõttes.

Uus ja parandatud relvaseadus läheneb selles mõttes jällegi hambaaugule pärasoole kaudu, et on leitud võimalus midagi ära keelata, ise õieti aru saamatagi, milleks seda täpselt vaja on. Kirsiks tordil on siseministeeriumi esindaja pudrusuised kommentaarid antud teema kohta tänases Postimees online`s üleval olevas TV3 uudistelõigus.

Asja absurdsust näitab ainuüksi mõte, et kui rikkuda lukusti, millega tääki relvale kinnitada (mis iseenesest eeldaks ka relva olemasolu), muutub tääk justkui imeväel kuidagi ohutumaks. Samas, ma tahaks näha kedagi, kes kannab Saksa karabiinile kinnitatud tääki varjatult kaasas eesmärgiga see kellelegi ribide vahele lükata.

Veel ühe mõttekohana tahan rõhutada asjaolu, et eesti keel on väga täpne: relvale kinnitatav terariist on militaarmaailmas siiski tähistatav terminiga NUGAtääk (ehk noa kujuga tääk), seadus aga käsitleb TÄÄKnuga (ehk täägi kujuga nuga, millel puudub relva külge kinnitamise süsteem). Viimased aga on Eesti Vabariigis vabalt müügil jahi- ja relvakauplustes.

Kiire nädal on olnud. Ja lõpp ei ole veel käes. Arutlesime ükspäev jälle kolleegidega, et tavaline üliõpilane peaks nädala tegema 40 tundi õppetööd, millest umbes pool on auditoorne ja pool iseseisev. Meil kulub iga päev 8 tundi ainuüksi loengutes istumisele, kusjuures loengutes käimine on rangelt kohustuslik. Lisaks tuleb veel iseseisv õppetöö, milleks päevas veel täiendavalt vähemalt 1-2 tundi, ja füüsiline treening, mis võtab veel teist sama palju. Kui nüüd veel võtta arvesse, et reaalselt algab päev juba 0630, siis 14-18 tunnised päevad ei ole midagi tavatut. Siinjures on veel mainimata väliõppused, kus tegevus toimub kohati ööpäev läbi. Saadav ainepunktide arv on aga lõppkokkuvõttes võrdne kõigi teiste ülikoolidega.

Kuigi täna ei ole kuhugi kiire, on ikka selline tunne, et niisama istuda ei saa, sest aega on vähe, midagi peab tingimata tegema. Sellele vaatamata tuleb sundida end vähemalt ühe päeva jooksul hoogu maha võtma, muidu varsti enam ei oskagi puhata. Arvestades asjaolu, et kooli lõpuks on mul õigus saada umbes 70 päeva puhkust, kusjuures suure tõenäosusega korraga, ei oleks eriti hea, kui juba puhkuse kolmandal päeval hakkaks mõtlema sellele kuidas saaks rutem tööle tagasi.

Nädala keskel toimus ka üks oluline sündmus: nimelt sai Iraagi sõda Eesti jaoks ametlikult läbi. 5 aastat ja 10 rotatsiooni kestnud kampaaniast võttis osa ligi 400 kaitseväelast (mõni rohkem kui korra), kellest kaks maksid sealt saadud sõjaliste ja poliitiliste õppetundide eest kõrgeimat hinda. Vähemalt jääb meile teadmine, et meil on olnud võimalus anda oma väike panus maailma paremaks muutmisesse, isegi siis kui paljud meie kodanikud seda tunnistada ei taha.

Libe liug

Üks hommik oli nii libe, et ei saanud autoga kuidagi kohalt minema. Vastu mäge tagurdada ei pruugigi teinekord nii lihtne olla. Ainus lahendus oli niikaua rattaid libistada kuni jää ära sulas ja rehvid vastu asfalti puutusid. Alles siis sai auto paigalt. Seega kaherattaveoline auto meie kliimasse ei sobi.

Eile oli noortel alpinistidel Kassitoomel jäätrenn. Välja võeti kassid ja kirkad ning asuti usinasti mööda nõövu üles ja alla sammuma. Lisaks asuti kirkatega jäässe astmeid raiuma, et ka ilma kassidetta oleks võimalik suhteliselt valutult põhjast üles saada. Nagu hiljem nägime, töötasid küll, sest üksikud kelgutajad kasutasid neid täiesti edukalt.

Päeva õpetlikud osad ei lasknud aga end kaua oodata. Kõigepealt õnnestus mul üht kassi käes hoides libastuda (sest ma võtsin neid just jalast) ja maanduda nii, et kass kukkus täpselt samasse kohta kus juhtus olema minu käsi. Õnneks siiski sattusid sõrmed ja kassi hambad vaheliti, mitte teineteise peale. Aga vähemalt sai näitlikult selgeks, kui lihtsad on vigastused tekkima.

Teine juhtum ei lasknud end ka väga kaua oodata. Nimelt vigastas üks alpinist ennast kirkaga. Õnneks ei olnud tegu ohtliku või sügava haavaga, aga piisavalt pikk sisselõige tekkis küll. Selle lappimisel tulid jälle kord kasuks kaitseväest saadud meditsiinialased oskused, mistõttu kiirabi jäi välja kutsumata.

Üldiselt läks trenn seega igati korda vaatamata väikestele tagasilöökidele ja ootamatustele.

Slovakkiast on siiber

Alates käesolevast aastast kehtib Slovakkias Euro. Pärast 17. jaanuari saab temast ainus käibelolev maksevahend ja Slovakkia Kroon kaob ajalukku. Natuke liiga hilja tuli mul pähe, et oleks võinud mõned rahatähed alles jätta. Paraku jäid ainult mündid.

Lugu nimelt selles, et juhtusin viimased nädal aega viibima selles ilusas väikeriigis, mis asub Poola ja Ungari vahel. Viimati olin seal täpselt aasta tagasi, 3. jaanuaril 2007. Siis jäin ainult pooleteiseks päevaks ja kõik tundus ilus ja päikeseline. Siis ei osanud oodatagi, et järgmine aastavahetus möödub samas hotellis.

Plaan iseenesest oli lihtne: üürida nädalaks maja ja kasutada seda ajutise baasina mööda maad ringi reisimisel. Esimesed kaks päeva pidas plaan paika aga siis hakkas viltu kiskuma. Välja lõi hiljem pea igal sammul kohatud kohalike sallimatus ja ilmselge soovimatus raha teenida. Majast olime sunnitud enneaegselt lahkuma, kuigi omanik kaotas selle pealt osa oma sissetulekust. Kui ma talle seda seletada püüdsin, ei mõistnud ta täiesti ootamatult enam mitte ühtki võõrkeelt, mida varem. Keeleoskusega on neil üldse kahjuks kehvasti – isegi need keeled, mida nad enda sõnul räägivad, on neil nõrgad.

Rääkides liiklusest peab mainima, et slovakid on rooli taga haruldaselt saamatud. Kui nende ees sõitev auto peatub teepervel, et tagant tulijad mööda lasta ja siis tagasipööre teha, jääb kogu rivi mingil salapärasel põhjusel ka seisma ja sündmuste edasist arengut ootama, selle asemel, et jätkata oma tegevust. Loomulikult tekivad niimoodi ummikud, kus kõik vihaselt signaalitavad ja kätega vehivad aga olukorrale mingit lahendust leida ei suuda. Bussi ja järelkäruga selliste inimeste seas liigelda on väga stressirohke kogemus.

Grillimisest: kui eestlane paneb igati lubatud kohas püsti oma grillahju, mis ei ole tuleohtlik ja mida ei köeta vanade kummikutega, leidub ikkagi peaaegu kohe mõni sõbralik möödkäija, kes politseisse helistab. Politsei saadab aga sellised helistajad vist pikalt, sest ära meid ei aetud.

Veel keeleoskusest: imelikult kombel ei oska teenindajad suusakeskustes peaaegu üldse inglise keelt. Pisut paremad on lood saksa keelega, millega saab lihtsamad asjad üldiselt aetud. Igas maailmanurgas silma paistvaid vene turiste seekord ei kohanud, seega on üsna arusaadav, miks vene keelt ei osata (isegi vaatamata teatavatele ühistele joontele slovakkia keelega). Soome keelt ei proovinud, kuna tegu olnuks ilmselge ajaraiskamisega ja prantsuse keel jäi vahele, kuna endal on selle oskus üksikute sõnade tasemel. Kõigist inimestest kellega nädala jooksul suheldud sai, oskasid tõesti hästi inglise keelt ainult kaks. Üldiselt jäi mulje, et inimesed eelistasid pigem võimalikult ruttu tüütust välismaalasest lahti saada kui üritada temast aru saada. Isegi siis, kui see tüütu välismaalane pakkust talle majandusliku tehingut. Ilmselgelt elavad kohalike suusanõlvade operaatorid siseturismist liiga hästi, et enda üksikute kaugemalt tulnutega vaevata.

Majandustegevusest üldiselt: kogu aeg tuli silmad lahti hoida, et keegi ei üritaks sulle külma teha. Nagu oleks kuhugi idamaadesse sattunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on väga ilusa riigiga, kus võiks puhkamas käia küll, kui suhtumine oleks teistsugune. Põhjendamatu vaenulikkus ei kasvata just sooja suhtumist. Nagu selgus parklates autode numbreid vaadeldes, ei saa see olla põhjustatud ka sitta keeravatest turistidest, sest neid on lihtsalt niivõrd vähe, et nad ei paista üldise massi seest välja. Lühidalt, olen otsustanud Slovakkia oma edaspidistest reisiplaanidest välja jätta ja piirduda fotode vaatamisega.