Poolakate suur pidupäev muudkui läheneb. Tundmatu sõduri memoriaal on kaunistatud lipuvärvidega ja vaevatud nägudega ajateenijad trambivad raudtatud saabastega hommikust õhtuni mööda riviplatsi. Kohalike väljamõeldud kultuuriprogramm on küll ilmselgelt paika pandud parimate kavatsustega, aga mingil salapärasel põhjusel ei ole arvestatud, et inimesed kohe üldse ei taha pühapäeva hommikul vara (ainus päev, mil ei toimu harjutamist) sõita mingisse peaaegu hääldamatu nimega väikelinna, kus sündis ja elas oma esimesed kuus kuud Fryderyk Chopin.
Peale lõunat saime siiski oma aega ise käsutada ning otsustasime, et tahaks linna lõpuks ka päevavalges näha, sest läbi bussiakna vaatamisest jääb väheks. Täna tuli ka kogu siin oldud aja jooksul esimest korda päike välja. Kahjuks saabus pimedus üsna pea, nagu see hilissügisel ikka juhtub.
Suur oli meie pettumus, kui me avastasime, et mingil salapärasel põhjusel tõmbavad sõdurid okastraattõkkeid ümber kindral de Gaulle`i kuju. Ilmselt siiski ei olnud kuulus prantslane sattunud kehtiva võimu põlu alla, vaid mingil põhjusel vajas täiendavaid turvameetmeid ausamba taga paiknev hotell. Kohalike käitumisest ja igal juhul mulje nagu oleks tegu täiesti tavapärase asjaga. Pilt ja meil kujust tegemata, kuna me ei pääsenud piisavalt lähedale.
Seejärel võtsime suuna vanalinna, et enne õhtusööki veel inimesi näha. Ja neid oli pühapäeva kohta tõeliselt palju, arvestades, et reedel ja laupäeval oli linn kohati nagu väljasurnud. Rahvas oli peredega peale kirikus käimist jalutama tulnud. Rahvuslik eripära ilmselt.
Teine huvitav tuleb välja, kui sinuga tuleb rääkima mõni poolakas, kes inglise keelt ei oska. Isegi kui talle jõuab kohale, et sa mitte sõnagi tema jutust ei mõista, ei sega see tal häirimatult ja väga kiiresti oma keeles edasi jutustada. Ju on siis väga oluline jutt.
