Sügis toob jälle masenduse inimeste silmisse. Viimasel päeval on üldise ebaviisakuse tase hakanud koledale ilmale vastavalt kasvama. Iseenesest ei ole tegu sugugi ilusa asjaga, sest kurat küll, kõigil on raske, kust võtab keegi endale õiguse teistele veel täiendavalt ankruks kaela istuda. Eriti just töises suhtlemises. Tööajal peaks igasugune isiklik kraam jääma ukse taha, vähemalt asjasse mittepuutuvate isikute juuresolekul.

Rõõmsama poole pealt vaadates on mitu pikka aega oodanud asja lõpuks tehtud saanud. Näiteks sai maailma kaart elutoa seinale riputatud. Peamine juba suvel hangitud kaardi riputamist takistav asjaolu oli sobiva alusmaterjali puudumine, mis võimaldaks kaardi sisse värvilisi nõelu torgata. Peale seda, kui ma nädalavahetusel ehituspoe taganurgast juhuslikult sobivad plaadid leidsin, läks asi suhteliselt (kuni kõik sobivad vabandused otsa said, kulus veel 5 päeva) kiiresti. Palja rohelise seina asemel rõõmustab nüüd silma kena värviline leht mõõtudega 180×120 cm. Nagu selgus, oleks võinud isegi suurema hankida, sest Euroopa osa on ikkagi suhteliselt tilluke.

Vaadates sündmusi maailmas, ei pääse ikka veel üle ega ümber Georgiast. Seekord siis huvitav uudis Postimehes sellest kuidas eurokommunistid eestlaste verd nõuavad. Selline reaktsioon on igati ootuspärane muidugi, aga imelik ikkagi, et selliseid inimesi veel maailmas leidub.

Vähemalt teeb rõõmu nafta hinna jätkuv langus. Kui see kuidagi vajuks alla 100 dollari tünni pealt, oleks maailm kohe palju helgem. Jääb ainult oodata sooja sügist ja pehmet talve, siis on jälle põhjust odavaid lennupileteid oodata.