Sattusin eile varustust jahtides Võru tänaval asuvasse matkapoodi Matrix. Üsna kohe küsiti, et kas saab kuidagi aidata. Esialgu tänasin viisakalt ja ütlesin, et saan hakkama. Kahjuks siiski soovitud eset mulle riiulitel silma ei hakanud ja olin sunnitud kena tütarlapse abi siiski kasutama. Nagu olingi arvanud, oli see suur viga, sest kohe hakati mulle lausa meeskonnaga tutvustama kogu nende tootevaliku eeliseid. Vaieldamatult on nende pakutav kaup kvaliteetne ja pühendumus, millega nad oma tööd teevad, tekitab siirast rõõmu aga kohe kuidagi ei saa sealt minema, kui kord juba jutuotsale satud. Ilmselt ma oleks võinud seal mitu tundi veeta, sest mulle väga meeldivad sellised poed, eriti kui seal on asjatundlikud inimesed. Ilmselt võiks seda pidada professionaalse kretinismi üheks avaldumisvormiks.

Muuhulgas märkasin, et kaks I-d on oma Võru tänava majale lõpuks uue akna ette pannud. Eelmine haigutas katkilööduna ikka väga tükk aega. Kas see on märk, et vennaksed on vahepeal maapaost tagasi tulnud ja sügisene külm tegi näpud kirjutamiseks liiga kangeks? Nagu paistab, siis liigset raha, mida heakorda investeerida, neil ju väga ei ole (sest miks muidu kalli isa maja nii hoolitsemata tundub?).

Aga vähemalt ma nüüd tean nende kõiketeadva lehe kaudu, et minu enda majanduslik tulevik on vähemalt lähiajal kindlustatud, mis teeb meele rõõmsaks isegi vaatamata kehvale ilmale akna taga. Kahju ainult, et nende loomingut uskuda ei saa, ilusad muinasjutud on liiga läbinähtavalt nende enda poolt välja mõeldud. Paraku ei suuda nad aga enam isegi midagi originaalset üllitada, vaid keerlevad ikka samade vanade luulude ümber.

Lõpetuseks jääb vaid loota, et see liberaalse demokraatia väärsünnitis lähiajal iseenda sita sisse upub. Või vähemalt võlgade katteks arvutist ilma jääb, et nende kahepeale jagatud hullumeelsus üle võrgu ei leviks. Kuigi samas, arvestades kelle poole vennaksed Georgia-Osseetia konfliktis hoiavad, pole võimatu, et kohaliku 5. kolonni toetusrahadest terake ka nende tasku jõuab. Allaheitlikus on Moskovia vürstidele alati meeldinud ja äraandjaid on vähemalt alguses üle kullatud. Saab nalja näha, kuidas olukord edasi areneb.

Võistlus “Lõbus tank”

Interneti avarustes levival leheküljel avaldatkse laste joonistusvõistluse “Lõbus tank” nn parimad tööd. Kuigi venekeelsed pildiallkirjad pakuvad palju mõtlemisainet laste peas toimuva kohta, on ka pildid ise väga kõnekad ja peaks neile, kes vene keelt ei oska andma nende sisust piisava ettekujutuse.

Eeldusel, et need pildid ei ole tegelikult täiskasvanute joonistatud, on vene peavoolu propaganda laste meeltesse ikka päris korralikult sisse tunginud. Seega ei ole põhjust loota, et see põlvkond on kuidagi parem oma nõukaajal kasvanud vanematest, kes kategooriliselt keelduvad tunnistamast, et selline asi nagu Eesti Vabadussõda oleks saanud kunagi toimuda.

ja nende arvates oleme meie väike vastik natsiriik.

Sügis toob jälle masenduse inimeste silmisse. Viimasel päeval on üldise ebaviisakuse tase hakanud koledale ilmale vastavalt kasvama. Iseenesest ei ole tegu sugugi ilusa asjaga, sest kurat küll, kõigil on raske, kust võtab keegi endale õiguse teistele veel täiendavalt ankruks kaela istuda. Eriti just töises suhtlemises. Tööajal peaks igasugune isiklik kraam jääma ukse taha, vähemalt asjasse mittepuutuvate isikute juuresolekul.

Rõõmsama poole pealt vaadates on mitu pikka aega oodanud asja lõpuks tehtud saanud. Näiteks sai maailma kaart elutoa seinale riputatud. Peamine juba suvel hangitud kaardi riputamist takistav asjaolu oli sobiva alusmaterjali puudumine, mis võimaldaks kaardi sisse värvilisi nõelu torgata. Peale seda, kui ma nädalavahetusel ehituspoe taganurgast juhuslikult sobivad plaadid leidsin, läks asi suhteliselt (kuni kõik sobivad vabandused otsa said, kulus veel 5 päeva) kiiresti. Palja rohelise seina asemel rõõmustab nüüd silma kena värviline leht mõõtudega 180×120 cm. Nagu selgus, oleks võinud isegi suurema hankida, sest Euroopa osa on ikkagi suhteliselt tilluke.

Vaadates sündmusi maailmas, ei pääse ikka veel üle ega ümber Georgiast. Seekord siis huvitav uudis Postimehes sellest kuidas eurokommunistid eestlaste verd nõuavad. Selline reaktsioon on igati ootuspärane muidugi, aga imelik ikkagi, et selliseid inimesi veel maailmas leidub.

Vähemalt teeb rõõmu nafta hinna jätkuv langus. Kui see kuidagi vajuks alla 100 dollari tünni pealt, oleks maailm kohe palju helgem. Jääb ainult oodata sooja sügist ja pehmet talve, siis on jälle põhjust odavaid lennupileteid oodata.