Georgia: väidetavalt rahu

Kuigi kahe poole vahel on juba sõlmitud vaherahu, ei ole siiski märgata mingeid toiminguid sõjaeelse olukorra ja jõudude asetuse taastamiseks.

Vene sõjamasin on selle kampaania käigus edukalt ühildanud vana ja uue. Selle kohta võtavad sõna mitmed rahvusvahelised väljaanded. Lisaks konventsionaalsetele soomusvägede ja toetavate üksuste manöövritele on laialdaselt kasutatud ka infooperatsioone ja küberrünnakuid. Seega ei saa öelda, et kindralid oleks valmistunud eelmiseks sõjaks.

Samas, ega kõik nii lepase reega ei läinud ka. Kuigi on selge, et sõja plaanid olid vene väejuhatusel juba ammu ette valmistatud ja peaproov mängiti veel juulis läbi, jäi kohati ikkagi mulje, et palju asju tehti ad hoc põhimõttel. Ehe näide vene vägedes kohati ikka veel valitsevast bardakist on Permskije Novosti`s ilmunud artikkel. Neile, kes mittesaksa tähestiku ei loe, väike sisukokkuvõte: Permist kevadel ajateenistusse võetud noormehed, kes suunati Vladikavkazis paiknevasse 58. armee koosseisu kuuluvasse 19. motolaskurdiviisi oma kodanikukohust täitma, sattusid juba peale kahe ja poole kuulist teenistust VF Osseetia-maratoni keerisesse. Kuna vene sõjaväes kestab nn. nooreaeg kuus kuud, on tegu rumalusega isegi vene sõjalise mõtte seisukohast vaadatuna, eriti arvestades milliste tapahimuliste sõjarditena grusiine püütakse ülejäänud maailmale kujutada.

Nagu segastel aegadel ikka, juhtub ka Georgias praegu igasugust, mis kohe kuidagi rahvusvahelise õiguse ja sõjapidamise reeglitega kokku ei lähe. Olgu selleks siis rüüstamine, infrastruktuuri hävitamine või ajakirjanike ründamine. Eriti kole on see juhtum.

Endine Saksa kantsler Gerhard Schröder on jälle avalikult väljendanud oma leivaisa seisukohti. Taolised toetusavaldused on Venemaale andnud juba piisavalt ülbust, et otseselt ähvardada Poolat, riiki mis on oluliselt suurem ja tugevam kui Georgia või Balti riigid.

kahjuks olen järgnevad kaks nädalat uudistest ära lõigatud ega saa jälgida olukorra arenemist, kuid loodan, et kui tagasi tulen, ei ole võim Tbilisis veel vahetunud.

Marko Mihkelsoni blogi annab hea ülevaate Georgia sündmustest.

Sõda Georgias jätkub

Sõja neljas päev.

Imelikul kombel hakkab mitmelt poolt juba kostma allaandmismeeleolusid. Ei, mitte Georgia sõduritelt, vaid meie kodurindelt ja rahvusvahelisest kogukonnast. Neetud vasakpoolsed kutsuvad jälle üles häbelikult kõrvale vaatama (näiteks selles blogis), kui ühte meist pekstakse. Tüüpiline patsifistide eksiarvamus, et agressorit saab peatada teist põske ette keerates ja tema poole lilledega lehvitades.

Igal juhul on selge, et Venemaa niisama lihtsalt ei peatu ja koju tagasi ei lähe. Georgia sündmused on väga olulise tähendusega mitmeski mõttes. Esiteks, mis seisukoha võtab EL (õigemini milliseid reaalseid samme astub)? Milliseid samme astub USA? Arvestades Georgia panuse suurust Iraagis on neil igati õigustatud ootus ameeriklaste abi suhtes. President Bush ei saa jätta tegutsemata, vastasel korral laguneb niigi väikeseks jäänud Koalitsioon laiali. Samuti läheks Georgia demokraatia edendamiseks kulutatud summad režiimivahetuse korral lihtsalt tuulde. Lisaks sellele võib Georgia sündmuste käik oluliselt mõjutada USA presidendivalimiste tulemusi.

Eesti on vähemalt sõnades asunud väga tugevale positsioonile, mis on igati ootuspärane reaktsioon. Järskudest avaldustest kaugemale on olemasolevate võimalustega muidugi raske minna. Üks vajalik samm on VF diplomaatilise esinduse maalt välja saatmine ja enda saatkonna Moskvast tagasi kutsumine. See annaks maailmale piisavalt selge signaali Eesti Vabariigi seisukohtadest antud küsimuses. Mingeid lahendusi Eesti ja Vene vahelised diplomaatilised kontaktid olukorrale ilmselgelt tuua ei saa.

Kuidas areneb sõda, kirjutab Postimees. Lisaks sündmuste arengule on sõnastatud ka üks VF tegutsemise tagamaa, mis esmapilgul pajudele ilmselt pähe ei tulegi.

Blogijad on olukorra Georgias üsna massiliselt teemaks võtnud, mis teeb meele rõõmsaks, sest näitab, et inimesed ikka veel hoolivad maailmas toimuvast ja mitte kõik ei ole ida propaganda ohvriks langenud.
Georgia võitlus täna on Eesti võitlus homme ja kogu Euroopa oma ülehomme.

Sõjast… jälle või ikka veel?

Teise maailmasõja aeg meelelahutustööstuses on suuremalt jaolt ümber saanud. Erandiks ehk Vene filmitööstus, kus on viimasel ajal toodetud mitmeid selleteemalisi filme ja sarju. Kusjuures enamasti ei ole tegemist üldsegi halbade asjadega, eeldusel, et sa tead millele tähelepanu pöörata. Vaatamata Kremli propagandistlikule tellimusele, on üllatavalt avameelselt kujutatud Suure Isamaasõja vähem kangelaslikke episoode, näiteks trahvipataljone, NKVD “julgestusvägesid” oma üksuste tagalas, laagreid jne.

Teine suur filmiriik Ameerika on pööranud oma pilgud aga peamiselt lähiajaloo juurde, loomulikult samuti propaganda eesmärkidel, eriti nüüd, kus valimised on peaaegu ukse ees. Tegelikult ei olegi suures plaanis üldse oluline, kes saab järgmiseks Valge Maja üüriliseks, sõjategevus Iraagis hakkab vaikselt tuure maha võtma ja mingil hetkel saab üldse läbi. Afganistaniga on lugu mõnevõrra keerulisem.

Väga palju on räägitud, et Iraagi sõda on võimatu võita. Kui võtta võidu mõõdupuuks selline igapäevane arusaam, et võit on see kui kaks armeed sõjaväljal kohtuvad, üks osapool teise puruks lööb ja vastaspoole pealinna marsib, siis on selline asi juba toimunud 2003. aastal. See oli see lihtsam osa. Sealt edasi ei olegi relvajõududel tegelikult enam esimene viiul mängida, kuna need protsessid ei allu eriti konventsionaalsele sõjalisele loogikale. Kindralite käest võib küsida, kui kiiresti või kaugele ja mis suunas liiguvad vastase väeosad, kui suurt hulka sõdureid on vaja mingi maa-ala või positsiooni hõivamiseks, milline on vastase võimekus ühe või teise relvasüsteemi osas vms ja suure tõenäosusega annavad nad oma kogemuste ja olemasoleva informatsiooni põhjal vastuse, mis jääb vastuvõetava täpsuse piiridesse. Kui aga küsida, millal Iraagi rahvas lõpetab ära riigi tagant varastamise, poliitilise võimuvõitluse, omavahelise vägivalla ja võtab omaks lääneliku demokraatia põhimõtted, jääb isegi luureosakonnast laenatud kristallkuul vastuse võlgu.

Ma hakkasin eile mõtlema, et meie kodus on viimasel ajal Lähis-Idas toimuv pidevalt teemaks. Kui vähegi aega on, püüan ma jälgida rahvusvahelisi uudiseid, kus lisaks kriketile on sõjal peaaegu iga päev oma nurgake. Samuti on meie õhtusesse filmivalikusse sattunud sellised sarjad nagu “Generation Kill” ja “Army Wives”. Mulle meeldivad nad peamiselt seetõttu, et seal ei ole põhirõhk asetatud mitte asjade lõhkumisele, vaid inimestele. Kuna asju kujutatakse enam-vähem tõepäraselt, on sealt ikka üht-teist õpetlikku välja noppida. Samas muidugi on kordades huvitavam vaadata siis, kui tead tausta. Teisalt olen ma avastanud uue probleemi: ringist väljaspool oleva vaataja küsimused võtavad vahel päris tõsiselt mõtlema. Sest kuidas sa vastad lühidalt inimesele, kel ei ole sageli halli aimugi, millest sa räägid, asjade kohta, mille tähenduste või seoste mõistmine on sul endalgi vahel mitu aastat aega võtnud? Ühe lausekatke või situatsiooni selgitamine võib vahel võtta ka pool tundi.

Samas, kuskilt otsast peab ikkagi pihta hakkama, sest laiemalt võttes ei saa oma perekonda lõputult oma tegemiste ja mõttemaailma osas pimeduses hoida. Töö koju kaasa võtmist ei saa kahjuks vältida ning sõduriks olemine ei ole ka pelgalt töö, vaid see muutub osaks sinust, aja möödudes järjest rohkem. Seega konfliktide vältimiseks on parem kui sinu teine pool vähemalt uduseltki mõistab seda, mis paneb sind tiksuma.

Tegelikult muidugi on mehed elu lõpuni lapsed, lihtsalt nende mänguasjad lähevad järjest suuremaks ja kallimaks. Kuidas muidu seletada seda ehedat lapselikku rõõmu, mis eelmisel nädalal suurema osa meie kursuse võitlejate silmis säras. Loomulikult ei juhtu seda iga päev, et õnnestub soomukiga sõita, vähemalt roolis mitte. Samas, kui peaks 10-12 tundi iga päev seda tegema, oleks asja võlu ilmselt ruttu otsas. Tornis olles tuli mulle väga ehedalt meelde kui väga nüri see palava ilmaga tegelikult on. Ja mida päev edasi, seda valusamad on kõik need kohad, mille sa vastu soomust ära oled löönud. Aga vahel harva on täitsa tore, eriti kuna minu Opel ei ole juba kaks kuud maastikul käinud.