Õpime juhtima

Esimesed kaks koolinädalat peale puhkust kuluvad erinevate juhtimisvõtete omandamisele. Alguses proovisime inimeste peal ja käesoleval nädalal masinate peal. Homsest veeretatakse garaaži alt välja veoautod, maasturid ja mootorrattad, sekka ka üks soomustransportöör. Lisaks mootorrattale ongi viimasega sõitmise kogemus ilmselt kõige huvitavam, ülejäänud on juba varem tehtud asjad.

Ettevalmistusena homseks päevaks anti meile paks pakk erinevate eeskirjade ja regulatsioonidega, mis lühidalt öeldes selgitavad, et ukselinkide lõhkumine ja kahtlasena tunduvate nuppude katsumine üks äraütlemata paha asi on. Samas, kuigi see võib vahel kogunisti naljakas tunduda, on enam-vähem iga asi kirja pandud läbi kellegi valusa kogemuse, mistõttu on suurte ja raskete asjade, mille eesmärk on vaenlase tapmisele igakülgne kaasaaitamine, manuaali lugemine üldsegi mitte häbiasi.

Grupil initsiatiivikamatel võitlejatel tuli juba mõned nädalad tagasi mõte kollektiivselt autokooli A-kategooriat tegema, kuna hetkel olla vist mingi soodustus. Oleksin isegi kahe käega poolt olnud (kuigi olen erinevatel põhjustel korduvalt lubanud, et mootorratast ma endale mitte kunagi ei osta), kuid eks üliõpilasel kulu seda raha mujalegi. Kuna kõike head korraga ei saa, tuleb oodata soodsamaid aegu. Isegi sukeldumiskoolituse, mille oleks soodushinnaga 3000 krooni kätte saanud, osas jäin ootama ajakirja Go Discover tellijate vahel läbiviidava loosimise tulemusi. Siiani pole õnne olnud, aga vähemalt peaks ajakirja järgmine number lähinädalatel minu postkasti jõudma. Asi seegi rasketel aegadel.

Puhkamisest

Suvepuhkus on ametlikult läbi saanud aga õppetöö pole veel pihta hakanud. See nädal on selline ei üks ega teine, nagu peaks hommikul kooli tulema aga samas teha ka miskit tarka eriti ei ole. Seega toimub ikkagi omamoodi puhkuse pikendamine, kuna tegelikult oleks meil neljal õnnetul aktivistil täielik õigus olnud see nädal vabaks saada nagu kõigil teistel. Siit moraal: igasugune initsiatiiv on väga sageli karistatav.

Samas on selle kolme nädala jooksul jõutud ka igasugu vigureid teha. Reis Lapimaale jäi küll erinevatel põhjustel ära, kuid selle asemel sai veedetud mõned päevad Amsterdamis. See ei olnud küll meie esimene valik, aga igati rahule võib sõiduga jääda küll. Iseenesest muidugi on suht rumal loota, et kui sa tallud reisibüroo uksest sisse umbes neli päeva enne soovitavat väljalendu ja ütled midagi stiilis: “tahaks kuhugi lennata…”, et siis kohe saab ka just sinna kuhu tuju on. Või noh, tegelikult sinnasaamisega ei olnudki niiväga probleeme, pigem õigeks ajaks koju tagasi jõudmine osutus keeruliseks. Samas muidugi oleks olnud ka omamoodi tore helistada ja öelda, et vabandage väga, ma ei saa nädal varem puhkuselt tagasi tulla, ma olen siin Hispaanias kinni ega pääse kuidagi minema. Aga noh, jäägu see mõneks järgmiseks korraks. Ma juba naudin ette neid rumalaid küsimusi mis kindlasti esmaspäeval tekivad seoses Amsterdami, kanepi ja tüdrukutega akendelt. Võib-olla isegi antakse purk, mida täita…

Samas pole aega raisata, tuleb juba hakata vaikselt uut reisi planeerima. Seekord on eesmärgiks võetud Aafrikasse jõudmine ja reisiseltskond tuleb ilmselt suurepärane. Loodetavasti ei tule jälle mingeid ettenägematuid takistusi ja tõrkeid.

KVKS

Leo Kunnas on Päevalehes välja öelnud oma mõtted Kaitseväe korralduse seadusest. Ei oskagi nagu midagi lisada. Ei ole ka suurt mõtet, sest äraandjad ja riigilagundajad on jällegi skoorinud väikese võidu. Kastmeks sobiks veel teinegi tänane Päevalehe lugu.