Järjekordne lapsesuu on oma arvamuse riigikaitsest Postimehe veergudel maha hõiganud. Nagu asjatundmatute inimeste puhul ikka, ei ole tükil kahjuks isegi mitte ajaloolist väärtust. Loomulikult on igaühel õigus oma arvamusele kuid vahel võiks ikka rakendada oma õigust seda mitte välja öelda. Mõned ajad tagasi on sama autori sulest ilmunud ka iirlasi halvustav kirjatükk, kus ta viskab õhku mõtte, et rahvas on ikkagi loll ja valesti tehti et tema arvamust küsiti. Kas selline on siis ühele inimõiguslasele (pealegi veel palgalisele, mitte asjaarmastajale) kohane?

Artiklist leidsin järgmisi huvitavaid mõtteid:

Riigikaitse mõttes on tänapäeva ja tuleviku sõjaliste konfliktide hulgas vähe olukordi, mis nõuaksid madala professionaalsusega massiarmeed, nn kahuriliha. Ka igasugune vastupanuliikumine nõuab pigem vähest arvu efektiivselt tegutsevaid ja kõrgelt treenitud üksuseid, ühe näitena võib tuua kasvõi Talibani võitlejate vastupanu Ameerika Ühendriikide vägedele.

Kahuriliha – emotsionaalselt väga mõjuv sõna (eriti sõjanduslikele võhikutele), millele mingit konkreetset sisu ja tähendust antud ei ole.
Väike arv kõrgelt treenitud üksusi – eriüksused, mille tegevuse eelduseks on väga mahukas ja kulukas toetuselement, mitte üldrahvalik vastupanuliikumine.

Sõjaväes kehtiv distsipliin ja vabaduste piiramine ei sobi kaugeltki kõigile ning sellel on kahtlemata noortele meestele psühholoogiline mõju, mis võib ka mõne täisväärtusliku elu rikkuda. Enesetapud sõjaväeteenistuse käigus on kahjuks reaalsus.

Kuna mees ilmselgelt pole ise sõjaväes käinud, ei tea ta kui mugav elu ajateenijal võrreldes 10 aasta tagusega tänapäeval on. Väga raske on ette kujutada, et saabaste viksimine või enda järelt koristamine kedagi enesetapuni viiks. Tõusev kütusehind peaks ju siis inimesi massiliselt vabasurma viima.

Meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist soovitakse elimineerida kõigis valdkondades, paraku ei kuulu kohustuslik kaitseväeteenistus nende hulka. See seni sallitud diskrimineerimine võiks ju samuti lõppeda. Samuti võib ette heita asendusteenistuse pikemat kestvust võrreldes ajateenistusega.

Kui nii edasi läheb, ei jäägi varsti enam muud üle, kui naisi kutsuma hakata.

Ei hetkegi liiga vara hakkas puhkus pihta. Ja ega teist kahjuks eriti pikalt olegi, kõigest kolm nädalat. Viimane nädal nimelt tuleb ohverdada nende õnnetute tarvis, kes loodavad sügisest meie koolis oma lapsepõlve pikendada. Optimistid on maha hõiganud, et tuleb kuni 70 inimest, mis on viimase aja trende arvestades küll kordades ülepakutud number. Kui juba kolmkümmend kokku saab, on väga kõva.

Meid on alles jäänud ainult 18, mis tähendab, et igamees peab sageli kahe eest väljas olema. Mis ei olekski iseenest nii hull, kui kõik ausalt oma koormat kannaks. Paraku kipub sageli nii olema, et igasuguste ürituste osaliseks on peaaegu alati ühed ja samad näod. No ja ega see varem puhkuselt tagasi tulemine polnud ka suurem erand. Kui juhtkonnalt sai küsitud, et mis värk sellega on, lubati järgmisel aastal hoolikalt vaadata kui tubli keegi siiani on olnud. Elame-näeme muidugi, aga üldiselt ei tasu midagi kindlana võtta enne kui see käes või juba möödas on.

Erinevatel põhjustel ei taha meie suvine reisiplaan ka kuidagi korralikult vedama hakata. See kaotatud nädal lükkas senise graafiku paigast ja osalisi pole ka piisavalt. Peamine aga on siiski ikka ajapuudus. Põhimõtteliselt eelmisel õhtul Eestisse ja järgmisel juba viksilt ja viisakalt kooli.

Viimane koolinädal venis nagu alati ekstrapikaks. Oma osa oli ilmselt ka sellel, et kolm päeva veetsime kaunite Lõuna-Eesti mändide all patrull-laagris. Nagu tellitult hakkas juba esimese päeva õhtul sadama vihma. Õnneks siiski umbes kella 23st jäi see järele ja varustus väga märjaks ei saanud. Umbes 0130ni olime väiksema seltskonnaga väljas infot kogumas. Objekt ise oli täiesti mõttetu, kus ei olnud jälgegi otsitavast, kuid sinna jõudmine osutus plaanitust oluliselt vaevarikkamaks. Pimedas pea 10 aastat vana kaardiga orienteerumine ei ole tegelikult üldse nii lihtne kui võiks arvata. Kuid pole halba ilma heata. Nimelt selgus, et kuni meie ekslesime, sai ülejäänud rahvas vähemalt kolm korda laagrit kolida kuna väidetav vastane oli selle avastanud. Mis on iseenesest natuke imelik, sest minul isiklikult oleks esimeseks mureks võimalikult palju vastast võimalikult kiiresti kasti lüüa, mitte magamiskoti pakkimine.

Teine päev tuli toredalt palav ja tõmbas päris hästi keti maha. Päeva viimases rünnakus jooksin mina raadioga, mis osutus lõpuks lihtsalt surnud kaaluks, sest teiselt poolt ei olnud kedagi ühendust pidamas. Kohe kui harjutus lõppes ja märjaks joostud nahk vähe jahtuma hakkas, algas vihmasadu, mis kestis peaaegu pausideta 24 tundi. Tuleb tunnistada, et Eesti vihmariided ei ole üldsegi suuremad asjad, hakkavad suht ruttu läbi andma. Keskööks oli kogu üritus enamuse osalejate silmis üsna ebahuvitavaks muutunud, sest külmas ja märjas olemine on juba kuidagi vanad asjad.

Hommikul algas järgmine lõbus etapp: kontaktist lahtimurdmine ja eemaldumine. Kuna oli viimane päev ja väga märg, otsustasin kuiva vormi selga panna ja vihmaülikonna püksid ka viimaks kasutusse võtta. Kuna suht palju kõhuli ja põlvel olemist ootas ees, oli väike lootus, et midagi vähemalt jääb kuivaks. Ainuke miinus, et kilepüksid ei ole jooksmisel ega üldse pikemate sammudega astumisel just kõige sobivamad. Kui lisada juurde veel seljakott, mis rakmed alla surub ja sellega täiendavalt liikumist takistab, ja ühekordne tankitõrjerelv, siis ei ole liikumine enam kohe üldse mitte kiire. Kiirus aga on sellises olukorras määrav.

Kuna stsenaariumi järgi ründas meie väikest üksust 8 vastase soomukit (millest vähemalt ühe me ribadeks lasime) ja AGS-jagu, tuli jalad suht ruttu selga võtta. Kõigele vaatamata oli vahekohtunike arvates meil 7 surnut selleks ajaks kui me lõpuks vastase tule alt ära pääsesime. Mis, arvestades vastase ülekaalu, oleks võinud ka palju suurem olla. Mine võta kinni, sellistes mängudes on kaotuste lugemine alati selline meelevaldne asi.

Peamine on hoopiski see, et vaatamata kolmele päevale vihma all on kõik rõõmsad ja terved

Tükil ajal ei olegi kirjutamise tuhinat peal olnud. Vahepeal on igasuguseid imelikke vigureid juhtunud. Näiteks Soome sõjakoolis sai käidud. Elutingimused kitsamad ja palk täpselt sama mis meil (kallis Helsingi linnas) aga see-eest väljaõpe on hoopis midagi muud. Aga noh, seal on ühiskondlik suhtumine ka pisut teine. Peale keele praktiseerimise siiski väga palju targemaks ei saanud, sest ega soomlased ka eriti ei viitsinud oma peenemaid ilunumbreod demonstreerida. Neutraalne maa siiski, ei olegi sünnis NATO liikmega liiga sõbralik olla.

Lisaks sellele on muidugi ka sisulist õppetööd tehtud. Viimased nädalad on kulunud sellistele toredatele ainetele nagu suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus ning eetika. Eriti viimase raames on piisavalt palju nalja saanud. Ühest raamatust avastasin oma lihtsuses (vaatamata peenele sõnakasutusele) täiesti geniaalse lause, mis kõlas nii: “relativism on absolutismist enam suhtelise iseloomuga”. Iseenesest täiesti vaieldamatu fakt. Ja see polnud ainuke huvitav mõte mille ma leidsin:

Üldiselt ollakse arusaamal, et sõda on äärmiselt kahjulik ning seda tuleks vältida kõigi vahenditega. Siiski on olemas asju, mis on ühiskonnale kahjulikumad kui tavapärane sõjategevus. Üheks selliseks on näiteks vägivald tsiviilelanikkonna vastu. Kui rahvusvaheline kogukond sellises olukorras keeldub sõjalise jõuga sekkumast, kas pole ta siis samamoodi toimuva eest vastutav, kui on teo otsesed toimepanijad? (Eriksson: 2003, 5)

või minu poolt suhteliselt vabalt tõlgitud ja kokkulõigatud:

Ameerika intellektuaalide ringkondades on viimastel aastatel hakanud levima nn tiksuva kellapommi teooria (the Ticking Time Bomb Theory), mis tõstatab järgneva moraalse probleemi: kusagil suurlinnas on teadmata kohta paigaldatud suure purustusjõuga pomm, mille kellamehhanism on käivitatud. Korrakaitseorganid tabavad pommipanija või kellegi, kes on sellega seotud, samal päeval kui pomm peaks lõhkema. Nüüd on neil loetud tunnid, et lõhkekeha kahjutuks teha ja päästa sajad või tuhanded (nn.räpase pommi puhul võib-olla isegi miljonid) inimesed surmast ja vigastustest, kuid tabatud terrorist keeldub infot andmast ja nõuab enda kohtlemist kooskõlas inim- ja kodanikuõigustega. Uurijatel on nüüd põhimõtteliselt kaks valikut: kasutada ülekuulamisel seaduslikke meetmeid ja lühikese ajaga mitte mingit edu saavutada, põhjustades sellega suure tragöödia, või eirata kõiki kehtivaid õigusnorme ning oletatavat kurjategijat info saamiseks piinata, kasutades kõiki võimalikke võtteid, kuni kriis on lahendatud.

Tegu on puhtteoreetilise olukorraga, mis lihtsustatakse tingimusega, et kinni püütud terroristi süü on väljaspool kahtlust. Sellise stsenaariumi üle on viimase kuue aasta jooksul palju vaieldud,

Huvitavad küsimuse püstitused mõlemad, on mille üle mõelda.