Väljas on kevad missugune. Maapind on püdel pori ja selle peal kohati pea põlvini lumi. Aastaajad saabuvad meie kultuuriruumis, nagu alati, ootamatult. Esmaspäeval metsa minnes ei osanudki keegi uskuda, et ilm nii kehvaks keerab. Viljandimaal on üks koht keset metsi, kus pole mobiililevi ja ilm on alati kehv olnud, kui ma sinna sattunud olen. Ühesõnaga ideaalne koht väljaõppeks ja tahtejõu kasvatamiseks. Igaljuhul leidis jälle kinnitust tõde, et Eestis peab metsa minnes talveriietus kaasas olema sõltumata ametlikust kalendriga kinnitatud ilmast. Paraku lasin end päikesepaiste ja paljude soojakraadidega varustatud illustratsioonist seekord ära petta ja jätsin osa asju maha. Siiski, midagi väga hullu polnud, eriti arvestades, et mõni võitleja oli mingil salapärasel põhjusel suvise magamiskotiga tulnud. Arvestades, et teise päeva õhtul hakkas nii tugevalt lund sadama, nagu see aasta vist polegi ette tulnud, võis neil ilmselt üsna ebamugav olla. Siiski, võib ilmselt piisavalt korraliku summa peale kihla vedada, et järgmine kord leidub vähemalt üks inimene, kes sellest õppust pole võtnud. Inimloomus on juba kord selline imelik. Näiteks mõni ei suuda vaatamata korduvale isiklikule kogemusele kuidagi mõista, et märjaks saanud riided tuleb esimesel võimalusel ära vahetada, et vältida liigset soojakadu, mis kehvemal juhul alajahtumiseni võib viia. Ükskord läks õnnetus juba päris lähedalt aga õnneks peaks ilmad siiski lähiajal järjest soojemaks hakkama minema.

Kuna seekord olid põhilisteks töövahenditeks labidas, kirves ja okastraat, ei häirinudki külm nii väga. Ja kui ta siiski seda kippus tegema, oli alati võimalus haarata lähim palk (mis oli umbes kaks korda jämedam, kui antud töö jaoks tavaliselt kasutatakse) ja sellega mõned ringid joosta. Huvilisi sellise tegevuse jaoks siiski nappis.

Väga positiivse mulje jättis asjatundlikus, millega kogu laager läbi viidi. Isegi mõni üksik hämming, mis vaatamata kõigile jõupingutustele paratamatult asjaga kaasas käib, ei suutnud eriliselt osalejate tuju rikkuda. Isegi järjekordne kinnitus, et kõik meie kursuse hädad on ühel või teisel moel seotud nööriga, ei tekitanud suurt kurbust. Seekord siis oli meil kokkupuude ilusa punase Soome nööriga, mis tuhandemeetriste juppidena poolile kerituna laos seisis. ja tegu ei ole teps mitte sidumiseks mõeldud nööriga. Siiski anti meile üks rull kätte ja kästi kaks 300-meetrist tükki mõõta ja poolidele kerida. Kui meil oli ilusti kuussada meetrit maha keritud ja mul juba noa sakid aasa taga, nägin järsku, et peakoolitaja meeletu jooksuga, samal ajal karjudes ja kätega vehkides, meie poole jookseb. Selgus, et meile oli laost pisut vale rull antud ja ja hea oleks see tagasi peale kerida. Loomulikult ei suuda inimene seda teha nii tihedalt kui masin ja viimase kahesaja meetri mahutamisega oli tõsiseid raskusi. Igaljuhul kuulsid ümberkaudsed puud palju koledaid sõnu enne kui me selle tööga ühele poole saime. Seega, nöör on kurja juur.

Hoidu rahuldamata naispolitseiniku eest!

Enamus asju käib meie riigis kahjuks kampaania korras. Liiklusjärelvalve on üks kõige iseloomulikum näide. Eilne Tallinn oli täielik hullumaja. Nii palju politseid ei näe tavaliselt kuu aja jooksul, kui eilsel päeval. Ja iseenesest poleks see ju üldsegi halb, sest olukord liikluses on nagu ta on. Aga asjade üle t….a tegemine ka olukorda paremaks ei muuda. Paslik oleks küsida:” kõik inimesed, kel on olnud positiivne kogemus liikluspolitseiga, käsi püsti nüüd!” Kahtlustan, et ma ei näe kätemerd. Jättes kõrvale süü ja õiglase karistuse teemalise mõttevahetuse, peab siiski mainima, et oma raha eest tahaks vähemalt viisakat teenindust saada. Ma tean väga hästi, et stressirohke töö ja värgid, olen seda süsteemi ka natuke seestpoolt näinud, aga ametnikupoolset ebaviisakust kodanike vastu see siiski ei vabanda. Vaatamata uue aja viguritele, mis kutsuvad kõik üles teineteist sinatama, ei ole minu arvates vähemalt ametlikul suhtlusel sellisele familiaarsusele küll kohta.

Enamus minu tuttavaid, kel on olnud kokkupuudet politseiga, räägivad, et kui satud naise peale, on jama majas, üritatakse võimalikult maksimumiga väänata ja mõnitatakse ka veel. Huvitav millest see tuleb? Kas vajadus midagi tõestada? Ometi on see ju jõukasutamise psühholoogi aabitsatõde, et kui sa asud esialgu neutraalselt käituvat inimest kohe ründama (algatuseks siis verbaalselt), on tema reaktsioon kohe kindlasti negatiivne. Korrakaitsja autoriteeti kodanike silmis kindlustavad peamiselt kolm asja: viisakas aga konkreetne suhtlemine, piisavalt kõva hääl (selge, mitte karjuv) ja silmaga nähtav füüsiline võimekus (äkki selle pärast on enamikus riikides politseinikud ikkagi peamiselt mehed?). vingus nägu, kohati arusaamatu jutt ja loetamatu käekiri (ametlikes dokumentides täiesti lubamatu) tõmbab aga riigi mainele ainult vett.

Nagu algsest andestavast Jumalast sai inkvisitsiooni käigus karistav Jumal, on paraku juhtunud ka meie politseiga. Huvitav, mitut autoga teelejäänut on patrullivad kordnikud hädast välja aidanud. Eile näiteks nägin, kuidas ratast vahetava autojuhi kõrval seisis tuima näoga kiirusemõõtja. Kusjuures ega see auto ei olnud just kõige õnnestunuma koha peale seisma jäänud. Aga üksi katkise rehviga autot lükata ei ole ka teab kui lõbus.

Vaatamata asjaolule, et enamuse ajast elame me nagu purgis, muust maailmast kergelt eraldatult, on Tartu linn juba saanud peaaegu nagu päris koduks. Seda isegi vaatamata asjaolule, et viimasel ajal tabab mind iga kord ühikasse tulles selle aja jooksul, mis kulub üle hoovi välisukseni minemiseks, tilluke motivatsioonikriis, sest jälle hakkab sama tants ja trall pihta. Enamasti umbes kümnendaks trepiastmeks läheb see muidugi üle, aga ikkagi. Eile õnnestus mul kahe väljas viibitud tunni jooksul näha umbes viit tuttavat, mida on oluliselt rohkem, kui keskmisel päeval Tallinnas juhtuks, kus ma ometigi palju rohkemaid inimesi tunnen. Seepärast, kui õhtul mingi purjus jors küsis, et: “ou, kle, kas sa oled Tartust?”, vastasin ma talle piisavalt kõva häälega jah. Kuna ta ulatus mulle vaevalt õlani, hindas ta sellega ilmselt oma teadmisjanu kustutatuks ja väljus stseenist.

Viimased päevad on jälle möödunud suht tiheda koolivälise õppimisega. Paraku pole kõik endale selles suhtes prioriteete selgeks teinud ja mõnel on olukord suht kriitiline. Kui nii edasi läheb, võib kevade poole raske saabas nende selja taga juba suht tõsiselt hoogu hakata võtma. Loomulikult ei saa kedagi sundida õppima, kuid praegu on meil vaja iga kätt ja kellegi väljalangemine teeks kõigi teiste olukorra raskemaks.

Vaatamata minu lubadusele, et selleks aastaks on minu ühiskondlikest ja esinduslikest üritustest osavõtmise norm täis, tuleb siiski vähemalt korra jälle kollektiiv hädast välja aidata. Nimelt on hirmsate pikkade sammudega lähenemas Sõjakooli patrullvõistlus. Eriti toredaks teeb selle asjaolu, et järgmisel päeval toimub kadetiball. Ilmselt nii mõnelgi mehel saab olema raske kingi jalga saada, rääkimata siis veel hoogsate tantsusammude tegemisest.

Külm ilm, kehv söök ja instruktorite kius

Üle mõne aja sai jälle metsas käidud. Mitte, et veebruaris telkmantli all magamine just minu lemmikajaviidete hulka kuuluks, aga vaheldus klassirutiinile ikkagi. Kõik see aeg valitses korralik jalaväelase ilm, kaks esimest päeva sadas vihma ja kolmandal hakkas tulema lund. Õnneks selleks ajaks kui kõige hullemat asja, märga lund, tulema hakkas, oli meil juba laager pakitud ja ratastele pandud, et Tartusse tagasi sõita. Siiski peab mainima, et uue Eesti varustus, eelkõige magamiskott, on piisavalt hea, et taolise ilmaga väljas tiksuda. Talvejope võiks ainult natuke soojem olla, kuid see-eest on ta mugav ja praktiline, kui avamisel jubedat häält tegevad krõpskinnitused välja arvata. Kuid eks nad hakkavad ka vaiksemalt käima, kui natuke ära kuluvad. Uued talvepüksid on kohe oluliselt mugavamad kui vanad, ja mis põhiline, palju kergemad.

kolmanda päeva õhtuks tuli juba minna sokkide ja kinnaste kuivatamisele kehasoojusega. Mingil hetkel olid mul kõik taskud niiskeid sokke täis ja talvepüksid olid ümber keha keeratud. said kuivaks küll. Magamiskotti tuli igal hommikul niiskena seljakotti pakkida ja õhtul sinna uuesti sisse ronida. Sellele vaatamata ei saanud küll ühelgi ööl külma üle kurta.

Kuigi ilm ei olnud veebruari kohta üldse külm, suutis siiski üks võitleja kerged alajahtumise nähud endale saada. Eelkõige viis selleni muidugi sooja söögi mittesöömine ja riietes magamine, mistõttu tal lõpuks kõik riided niisked olid. Ehk siis lühidalt öeldes, talvesõja kogemuste puudumine. Kõik sõrmed-varbad jäid siiski alles ja kopsupõletikku ta ka ei saanud, seega lõppes asi õnnelikult.

Tartusse tagasi jõudmisega meie rõõm aga veel ei piirdunud. Igaühel oli suur seljakotitäis varustust, kust tuli mitu kilo liiva ja muud taolist välja pesta. Rääkimata siis sellest, et kõik see kraam oli kohati ikka väga märg. Meie kuivatusruum sai ülikiirelt täis ja pesumasinad on peatumata töötanud juba kolmandat päeva. Siiski ei ole kahtlust, et esmaspäevaks kui algab uus nädal, on kõik jälle viisakas ja väärikas.