Jätkuvalt ei taha läänerindel miski muutuda

Sõjaajaloo eksam läheneb armutu kiirusega ja õhtud kuluvad tudengielu nautimise asemel raamatute ja konspektidega tutvumisele. Näiteks I maailmasõja kohta on nii palju materjali, et väga suurt osa sellest ei jõua mitte kunagi raamatukogust väljagi võtta, saati siis veel läbi lugeda. Ükspäev võttis üks meie võitleja välja Clausewitzi “Vom Kriege”, mille ta loodab optimistlikult kahe kuu jooksul läbi lugeda. Mina olen neid raamatuid, mis ma endale õhtuseks lugemiseks olen võtnud, ühe korra juba pikendama, kusjuures mul ei ole olnud aega neid lahtigi teha.

Kuigi üldjoontes on I maailmasõjast räägitud ka koolis ja teadmine, et tegu oli rõveda veristamisega, on olemas igal keskkoolilõpetajal, paneb asjaga sügavuti tutvumine ikkagi imestama tolle aja mõttemaailma üle. Võtkem näiteks Somme´i lahingu, kus umbkaudu poole aasta jooksul fileeriti ära umbes 1,3 miljonit meest. Ja seda kõike 40 km laiusel rindelõigul, millel liitlastel õnnestus lõpuks saavutada umbes 10-12 km sügavune läbimurre maa-alal, mis ei omanud mingit taktikalist tähtsust. Üsna uskumatu, et mehed tõusid kaevikutest rünnakule kolmekordse kaitseliini vastu, mida tõkestasid kohati kuni 30 meetri laiused okastraattõkked, samal ajal kui Saksa kuulipildujad katkematult tuld andsid. Tulemina löödi lahingu esimesel päeval rivist välja üle 57 000 inglise sõduri (üle 20 tuhande surnu).

Sõja alguses olid prantslastel endiselt kasutusel punased vormipüksid, mille kasutamist vanameelsed ringkonnad (kes ilmselt ise nendega rindele ei pidanud minema) tugevalt pooldasid. Vene sõjaminister Suhomlinov uskus oma nooruspäevil Türgi sõjakäigus saadud kogemuste põhjal, et tääk on kuulist õigem relv ning suhtus igasugustesse uuendustesse väga vaenulikult (nagu see suurriikide armees sagel juhtub). Kõige selle taustal pole midagi imestada, et sõdurid marssisid tervete üksuste kaupa sirge seljaga suurtükitule all kuulipildujatele vastu. Kui siia veel lisada gaas, nädalate kaupa kestev ettevalmistav tuli, kehv meditsiin ja muud sõja väikesed ebamugavused, saab kokku päris vastiku kompoti. Ehk tsiteerides Eesti filmiklassikat: “kole asi on sõda!”

Reede ja laupäev möödusid järjekordselt suure sagimise tähe all. Ja mitte õppimine järgmisel nädalal tulevale kahele eksamile ei olnud selle peamiseks põhjuseks, vähe sellest, planeeritav materjalikogus selleks nädalavahetuseks ei saanud kaugeltki läbi töötatud. Selle asemel tuli nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmistuda Tartu rahu aastapäeva tähistamiseks. Kuna tekkis vajadus saata kooli esindajad selle piduliku sündmuse puhuks korraldatud vastuvõtule, pöörduti vajalike inimeste kokkusaamiseks taas noorema kursuse poole. Mis iseenesest ei olegi halb mõte, sest kuna taolisi esinduskohustusi tuleb töös ikka ette, on hea inimesi nendega juba varakult harjutada. Sellele vaatamata ei toimunud delegatsiooni komplekteerimine täielikult vabatahtlikuse alusel, sest piisavalt palju huvilisi ei leitud. Kuigi minu selle aasta norm erinevates ettevõtmistes on selleks aastaks juba täis, oli peamine põhjus miks ma esimese hooga kätt ei tõstnud siiski asjaolu, et minu tantsuoskus ei ole just kursuse parim. Seetõttu otsustasin mitte riskida koolile häbi tegemise võimalusega ja püüdsin otsustajatele silme alla mitte sattuda. Kuid kuna asi vajas tegemist ja entusiasm ei olnud kõikihaarav, jõuti lõpuks ikka otsaga minuni ja lahendati asi käsu korras.

Kuna tantsukursusest on juba paar kuud möödas, tuli kiirkorras asuda oskuste parandamisele. Õnneks piisas umbes kolmest tunnist intensiivsest trennist, et rahva ees viisakalt esineda. Mitte, et see oleks täiesti veatult läinud, aga ma eeldan, et kuna tantsupõrandal oli nii meeletult kitsas, ei olnud kellelgi aega ega võimalust seda märgata.

Teine probleem, mis vajas kiiret lahendust, oli riietuse küsimus. Meil oli asi lihtne, võtta kapist triigitud-viigitud vorm ja kingadele läige peale lükata ning oleksimegi minekuvalmis, kuid daamidele on ballile minek alati seotud meeletute ebamugavustega. Kleidi, kingade ja käekoti kombineerimine võib olla terve päeva töö. Rääkimata veel soengutegemisest, mis võib mõnikord olla peavalu mitte ainult kaudses vaid ka otseses mõttes.

Üritus ise kulges täiesti tavapärases rütmis, peeti kõned ja esitati muusikaline osa, mis oli tegelikult väga hea. Seejärel peeti väike paus, mille jooksul kontserdisaal muutus tantsuplatsiks ning kaitseväe orkester asendus politsei omaga. Korraldajate hirm, et külalised on tantsimise suhtes tagasihoidlikud (peamine põhjus, miks meid sinna ka saadeti), siiski ei realiseerunud ja avavalss sooritati rohke osavõtuga. Peale seda hakkas järjest enam hoogustuma töö sektsioonides ja tantsupõrandale tekkis järjest enam ruumi. Nüüd jäid häirima ainult pooleldi lahtised parketiliistud, mis hoogsat liikumist sugugi kergemaks ei teinud. Siiski pidasime ilma komistamata vastu kuni selle hetkeni kui kohvi ja koogi pakkumisega peo vältimatult lähenevast lõpust teada anti, misjärel stseenist väljumine igati sobilikuks muutus.