Viimasel ajal on jälle aktiviseerunud avalike blogide kasutamine teistele inimestele haiget tegemiseks. Ja jälle tuleb välja kui odavad tegelikult inimesed on ja kui varmad teiste kohta kuulujutte levitama. Huvitav, millist rahuldust võiks pakkuda kellegi kohta anonüümselt labasuste kirjutamine? Teo eelduseks on ju, et keegi ei saa kunagi teada, et sina seda ütlesid. Aga kui keegi ei tea, miks sa just nii väljendud, jääd sa ühiskonna silmis igavesest ajast igavesti lihtsalt matsiks, roppsuuks ja nimetuks alamaks eluvormiks, kellest iga vähegi normaalne inimene ennast distantseerib. Ja seda isegi siis kui sul ka tuhat korda õigus juhtuks olema.

Omaette fruktid on muidugi need niiöelda õigluse eest võitlejad, kes sääraseid asju oma blogides üles panevad (eeldusel muidugi, et nad neid roppe kommentaare ise ei kirjuta, et tekitada illusiooni rahva poolehoiust). Nagu ma ka varem olen kirjutanud, kuritarvitavad sellised isikud neile põhiseadusega tagatud sõnavabadust ja lähevad vastuollu üldtunnustatud kõlblusnormidega. Ehk siis põhimõtteliselt kõigutavad sellesama ühiskonna alustalasid, mis tagab neile kaitse nende poolt mõnitatavate isikute õiglase viha eest. Vaevalt, et Eesti Vabariigi loojad pingutasid selle nimel, et taolisel kontingendil oleks hea ja mugav elada.

Huvitav, kui avalikult välja öelda üks kindel kellaaeg ja koht, kus nende seisukohad isiklikult ära kuulatakse, kas osavõtt oleks massiline? Kui ma näiteks ootaks neid kolmapäeva õhtul kell kaheksa Raekoja platsil purskkaevu juures, siis kuipaljud tegelikult kohale ilmuks?

Venemaa esineb järjekordse jõudemonstratsiooniga, nagu võib lugeda Postimehest. Järelduste tegemine jäägu jällegi igaühel endale.

Ma poleks kunagi arvanud, et saabub selline õnnis aeg, kus mulle raamatute lugemise eest palka makstakse. Vähe sellest, need raamatud käsitlevad mind huvitavat teemat. Aga sellele vaatamata on kusagil tõrge. Tundub nagu oleks ööpäevas liiga vähe tunde, et kõigi vajalike toimetustega ühele poole saada ja siis veel normaalselt magada ka saada. Enamasti just viimase arvelt kipuvadki tulema need õppimiseks ja muudeks olulisteks tegevusteks vajalikud tunnid. Inimkeha annab küll väga pikalt kuritarvitada, ent kusagil on siiski ka piir.

Viimase aja kurjajuur on Zavood, kuhu viimasel ajal on tee viinud väga sageli. Isegi mitte tingimata alkohoolseid jookisid kuritarvitama vaid lihtsalt seetõttu, et paljud inimesed, kellega on vaja kokku saada, veedavad oma aega seal. Seetõttu olen ma jälle viimasel ajal hakanud juurdlema selle asutuse üle. Nagu ütles üks minu kaaskannataja, kes on viimased kaks nädalat seal iga päev käinud: enne ei teadnud ma sealt mitte kedagi, nüüd ma juba vaikselt hakkan püsikliente ära tundma. Iseenesest kurb, kui inimest teatakse puhtalt selle järgi, et ta käib iga päev kõrtsis, eriti veel sellises.

Igal juhul, tuleb olla pahedest tugevam ja sukelduda raamatutesse, ning mitte minna kõrtsi varem kui kell 23. ja siis ka ainult selleks, et väsinud kaasvõitlejad magama transportida.

Reede õhtul võtsin endale väikese pausi ja vaatasin ühikas filmi nimega “Home of the brave”. See keskendub jällegi sõjast tagasitulemise teemale. Peategelasteks on 4 Washingtoni osariigist pärit reservväelast, kes on teenistusse kutsutud ja aastaks Iraaki saadetud (küllaltki levinud praktika praeguses olukorras). Kaks nädalat enne kojutulekut satub nende kovoi mingis nimetus Iraagi väikelinnas varitsusse ja palju inimesi saab surma. Neljast peategelasest kolm saab haavata, kusjuures üks noor naine kaotab plahvatuses parema labakäe, ja neljas, kes on arst, lapib neid kokku. Tema traagika saabki alguse sellest, et ta näeb liiga palju verist liha. Nagu ta kunagi hiljem teraapias räägib: “in four hours i amputated six arms and legs. Four soldiers died on the operating table. All under the age of twenty…”. Tõeline kepp hakkab aga pihta siis kui nad tagasi koju jõuavad, sest maailm ei ole seisnud paigal ja elu on ilma nendeta aasta edasi läinud. Kodused aga ei saa aru, mis sealmaal tegelikult toimub (mis mõnes mõttes võib-olla ei olegi halb asi) ega oska nendega kuidagi suhelda. Samuti on probleemiks see, et keegi neist ei jää sõjaväkke edasi, kus oleks oluliselt lihtsam rahuaega sisse sulanduda. Üleminek poleks nii järsk. Tulemina saab üks neist tulevahetuses politseiga surma, üks leiab uue armastuse, üks saab oma naisega uuest asjad joonele ja üks sõidab sinna tagasi.

Päris tõepäraselt oli kujutatud inimeste emotsioone ja seda, kui lihtne on ühiskonnaga pahuksisse sattuda. Ma olen varemgi korduvalt sellele mõelnud ja isegi sellest kirjutanud paar korda. Niisama on nüüdseks isegi juba suhteliselt keeruline kõik pisiasju meenutada, aga mingi temaatilise filmi vms nägemine-kuulmine toob asjad päris elavalt silme ette. Vähemalt ei häiri mind enam igapäevased lõhnad.

Vaatasin mõned päevad tagasi BBC poolt tehtud filmi “Bravo Two Zero”, mis jutustab brittide SASi juhtumistest Lahesõja päevil. Filmi lõpus oli ka intervjuu peategelase Andy McNabiga, kes räägib, et peale iraaklaste kätte vangi langemist ja mitmenädalast jõhkrat piinamist ei ole tal kunagi olnud probleeme unega ega öiste õudusunenägudega, küll aga ei salli ta tänase päevani plekist garaažiuksi, sest nende hääl meenutab talle kongi ukse avanemist. kunagi ei tea, mis võib olla see, mis käivitab halvad mälestused.

Paus läbi

Uus poolaasta võtab jälle hoogu ja jälle tuleb valmistuda pikkadeks päevadeks laua taga. Mis iseenesest ei olegi tingimata halb asi, arvestades kui külm väljas viimastel päevadel on olnud. Esimese hooga pannakse rõhku peamiselt ajaloole, seega pole ilmselt ka väga põhjust tunnis magada. Kuigi miski ütleb mulle, et uneaega jääb veelgi vähemaks kui eelmisel poolaastal.

Kaks nädalat puhkust läks suhteliselt lennates, kuigi ka üsna palju sai ära tehtud. Isegi selle aasta esimene kelgutamine on juba ühel pool. Suurem osa puhkusest kulus uue avatud Euroopaga tutvumiseks. Nagu minu vanatädi selle kohta ütles: täpselt nagu 42. aastal, piiril passi näitama ei pea. Eeldusel muidugi, et oled õige riigi kodanik.

üleminekud erinevate riikide vahel olid küllaltki sujuvad, mingeid hirmkarjuvaid kontraste esimese hooga ei märganudki. Pigem hakasid silma erinevused riikide sees. Jälgi sotsialismiaegsest pärandist on siiski märgata pea igal pool.

Poolas külastasime kena väikest linnakest Oswiecimit, kuhu jõudsime pühapäevasel hommikul umbes kella seitsme ajal. Varasele tunnile vaatamata käis kirikutes juba vilgas tegevus ja turg võttis tuure üles. Kusjuures viimane sarnanes Nõmme turule kümme aastat tagasi. Kuna sel päeval oli esimene selle talve külm ilm, võttis organismil temperatuuriga harjumine natuke aega ja seetõttu ei olnud kohe üldse tahtmist peatud ja kangete sõrmedege fotokat välja võtta. Mõned pildid said siiski tehtud, kuid üldiselt midagi üle mõistuse põrutavat selles linnas ei leidu.

Peale kirikute ja väljakute ülevaatamist asuti tuleku peamise eesmärgi ehk koonduslaagri muuseumi külastamise suunas tegutsema. Selgus, et tegu ei olegi nii lihtsa ettevõtmisega, sest kuigi on see koht nii kaartidel kui ka maanteesiltidel olemas, ei ole sinna jõudmine võõrale sugugi nii lihtne. Me tiirutasime autoga umbes poolteist tundi lähiümbruse külades ja metsatukkades, aru saamata, kuhu võib üks mitte just väike objekt nii väikese ala peal ära kaduda. Lõpuks sattusime täiesti juhuslikult linna tagasi sõites ühele viidale, mis juhatas meid peaaegu kesklinna. Keegi meist ei osanud isegi mõelda selle peale, et uusrajoonid võivad alata otse koonduslaagri aia tagant. Auschwitz-Birkenau oli küll pisut linna piiridest väljas, aga sealgi olid elumajad üsna lähedal.

Kõigele vaatamata jõudsime me muuseumisse täitsa õigel ajal, sest umbes pool tundi peale meie saabumist valgusid sinna kohale massid ebaviisakaid turiste (kes ei tundnud isegi elementaarset reeglit, et väljujal lastakse hoonest enne lahkuda kui hakatakse sisse trügima), kes oma ringkäikudega meist õnneks kogu aeg piisavalt palju maha jäid. Eraviisilise külastuse eeliseks on see, et ei pea maksma, samas kui gruppidelt küsitakse giidi vaeva tasustamiseks ilmselt suht viisakas summa. Kokkuhoidlikud eestlased pudenesid seda kuuldes loomulikult laiali ja ühinesid uuesti alles väravast sees olles. Ja see kuulsa kirjaga värav, mida ilmselt paljud teavad, oli tõesti olemas ja meelitas suures koguses harrastuspiltnike ennast jäädvustama. Kompleks ise aga on piisavalt suur ja väljapanek niivõrd mahukas, et selle põhjalikuks läbivaatamiseks kulub ilmselt rohkem kui üks päev. Meie piirdusime siiski umbes kahetunnise ringkäiguga, kuna kõigil on lähiajaloo kohta juba mingisugused teadmised olema.

Emotsionaalsematele inimestele mõjub see muuseum kindlasti üsna koormavalt, seega ilmselt tasub enne tõsiselt kaaluda, kas tasub sellega oma päeva rikkuda, või on targem neist sündmustest siiski raamatust lugeda.