Kaelast ära

Lõpuks on esimene poolaasta läbi saanud. Ja tundub, et isegi vihatud matemaatikaga sain ühele poole. Nüüd siis on meid võetud meie kooli täieõiguslikeks liikmeteks. See ei sujunud muidugi ilma viperusteta, kuid kuna kõik asjaosalised on jätkuvalt teenistuses, ei ole ilmselt õige seda kuhugi kirja panna. Vähemalt niikaua kuni kõik asjaolud lõpuni selged pole. Neetult hea tunne on, kuna saab kaks nädalat puhata, ilma, et peaks igal tööpäeva hommikul end kell kuus üles ajama ja sõltumata ilmast jooksma vedama. Sport on loomulikult hea asi, aga mingil hetkel on raske seda asja niimoodi vaadata.

Üks kuuendik koolist on seega kaelast ära. Aeg liigub jätkuvalt neetult kiiresti ja peagi on juba jälle kevad käes. Teise poolaasta jooksul on meil jällegi kavas palju toredaid üritusi ja tegevusi, mida ilma seal õppimata ilmselt kunagi kogeda ei õnnestuks. Ja lisaks kõigele on ka väga toekad sotsiaalsed garantiid, mida tavalistel üliõpilastel paraku ei ole. Seega kõik eeldused täielikuks õppetööle pühendumiseks.

Reedel peeti kooli jõulupidu. Kandev osa oli erinevatel seltskonnamängudel nagu jäätunud särgi selga ajamine ja naisekandmine koos väikese lisaülesandega. Viimase võitis loomulikult üks pealt sajakilone jõusaalihunt teiselt kursuselt, kes oli ühtlasi ka üks peo peakorraldajaid. Särgivõistluse võitis minu toakaaslane, kes surus lihtsalt jõhkra jõuga käed varukatest läbi ja seejärel pressis pea järgi. See sai ka videole salvestatud, kuid vähese valguse tõttu sai see ajalooline lõik üsna kehva kvaliteediga.

Hommikul sai kogu seda läbu koristama hakatud, kuna loomulikult on selline asi kõige noorema kursuse rida. Kuigi oli alles suht varajane hommik, vedasid kõik nõutud inimesed end ikkagi kohale ja üritus kujunes päris lõbusaks. Eriti, kuna peost oli veel piisavalt sööki ja jooki üle jäänud. Kõige naljakam hetk oli, kui V. leidis muu taara varjust värskelt avatud Gammel Danski pudeli. Meeletu vandumise saatel tassis ta seda umbes tunni jagu kaasas ja seletas igale väsinud vastutulijale, et too sellist kraami mingi hinna eest ei puutuks, kuna tulemus võib olla väga ettearvamatu. Me kõik lubasime pühalikult, et kui kunagi Taani satume, siis me seda kindlasti ei joo.

Igal juhul, elame veel! Tundub, et olukord ei olegi nii lootusetu, kui eelmise nädala alguses paistis. Ja uuel aastal veereb elu edasi uue hooga.

Lõpuks siis on Venemaa ametlikult loobunud Euroopa tavarelvastuse piiramise leppest (CFE). See oli ainult aja küsimus. Nüüd siis võib Putin vägesid vabalt fašistlikule Eestile lähemale nihutada ja kellelgi ei tohiks olla kobisemist, sest juriidiliselt on kõik korrektne. Iseenesest on täiesti normaalne, et üks suveräänne riik võib oma relvajõudusid oma territooriumi piires vastavalt oma paremale äranägemisele ümber paigutada, kuid meile tähendab see tulevikus uusi provokatiivseid samme, millega Venemaa püüab enda rahvusvahelise kogukonna silmis maksma panna. Igal juhul, nii lihtsalt see asi ei lõppe

Täna sain järjekordse tõestuse sellest, et inimkeha kannatab päris palju kuritarvitamist enne kui üles ütleb. Nimelt oli meil jälle see tore tund kus saab harjutada võtteid kangil ja rööbaspuudel. Rõngad ja hobune on küll viimase kahe nädala raskuspunktiks olnud, aga põhimõtteliselt on neil kõigil üsna sarnased soorituspõhimõtted. Ühesõnaga, tulenevalt oma kehvast koordinatsioonist ja mattide ninhkumisest õnnestus mul täna kaks korda matist mööda maanduda. Korra vastu põrandat ja korra vastu pinki. Ja imelikul kombel ei olnudki nagu valus, pealtnägijad ehmatasid oluliselt rohkem kui mina. Ei tea, kas põhjuseks on see, et mul on sääraseid asju piisavalt palju juba juhtunud ja keha on tuimaks jäänud, või milleski muus, aga ilmselt varsti maksab see mulle valusalt kätte. Kui mitte varem siis kümne aasta pärast kindlasti. Sest kuritarvitada võib oma keha siiski teatud piirini. Kahe nädala pärast on arvestus ja loodetavasti ei pea peale seda enam nende harjutustega mõni aeg tegelema. Iseenesest on tegu väga hästi arendavate ja kasulike asjadega, aga kahekümneneljaselt neid õppima hakata on selgelt juba pisut hilja (õige aeg oleks olnud umbes 15 aastat tagasi).

Eelmisel reedel oli ujumise arvestus, mis õnnestus edukalt sooritada. Sealt sain enda jaoks kinnitust tarkuseterale, et kui ikka täiesti kindel ei ole, ära roni uppujat päästma, sest väga lihtsalt võib siis olla kaks abivajajat. Uppujat imiteeriva nuku transportimisel selgus, et pole asi nii lihtne miskit. Isegi parematel ujujatel oli tükk tegemist, et teda ühe basseinipikkuse jagu ära lohistada. Kõik algab juba võttest, millega sa uppujast haarad. Asend peab olema õige juba vee all, sest pinnale tulles ei ole lihtsalt kusagil toetuspunkti, mille najal asendit korrigeerida. Kuna ma seda alguses ei teadnud, õnnestus mul “uppuja” õigesse võttesse haaramise käigus endal tubli ports kloorivett sisse tõmmata ja peaaegu ise uppujaks saada. Väga omapärane kogemus iseenesest, hetkega tekib totaalne paanika kuigi sa tead, et tegelikult oled sa basseinis, kus jalad ulatuvad põhja ja ääred on käeulatuses. Lahtises veekogus pole aga õnnetuse juhtumiseks rohkem vajagi. Seega vee peal olles kanna alati vesti. nii mõnigi kogenud veesportlane on sellele käega löönud ja seepärast otsa saanud.

Igal juhul panevad sellised kogemused alati asjadele värske pilguga vaatama ja elu tundub senisest veelgi ilusam. Mis muidugi ei tähenda, et positiivsust peaks otsima erinevate surma lähedusega piirnevate olukordade kaudu, traumaoht sellise spordi juures on natuke liiga suur. Parem on minna üheks ööks metsa ja nautida loodust.

Mitmekülgne haridus

Eilse piparkoogiküpsetamise tulemus nägi välja nii:

Tänase päeva huvitavamate tegevuste hulka kuuluvad kindlasti võtted rõngastega, mis on isegi omamoodi lahedad kui ainult see neetud keerlemine ära jääks, ja üle hobuse hüppamine. Uue asjana sain ma koos toakaaslasega harjutada metallukse avamist risti keeratud võtmega. Luku keel oli kaks keerdu piida sees ja võti keeldus kuhugi suunas liikumast. Töömehed soovitasid aja säästmise mõttes keele piidast läbi lüüa. Peale mõningast kahtlemist asusimegi aktiivselt tegevuse kallale, mis mitte lihtne ei olnud ja naha üpris märjaks võttis. Kogu koridori kipsist seinad värisesid ja tundus, et enne annavad hinged järgi kui lukk või tekivad seina sisse praod. Olukord lahenes, kui V. labida tõi ja selle abil ukse piidast eemale kangutas, mille järel mina hoogu võttes kogu keharaskusega peale lendasin. Ei olnud küll nii nagu Ameerika filmides, et esimese löögi järel paiskub paiskub uks ristseliti lahti aga sama liigutuse kordamine tõi edu. Järjekordselt sai tõestatud, et labidas on meie alal väga multifunktsionaalne töövahend.

Pidev nohu on viinud juba vere väljanuuskamiseni. Väga huvitav oli vaadata valge kraanikausi peal, kui laiali veri lendab, kui ta korralikult tilkuma hakkab. See viib mõttele, et peaks enda koju musta kraanikausi hankima, siis ei häiri sellised asjad.

Nädalavahetus möödus mitme ürituse tähe all. Muuhulgas saime selle neetud Teeviida-asja kaelast ära. Tundub, et suht edukalt. Ise ma sellega lõpuni rahule ei jäänud, aga tuleb leppida sellega, et me tegime piiratud aja ja ressursside abil enam-vähem parima võimaliku tulemuse.

Täna õhtul tuli osadel meie kursuse võitlejatel suurepärane idee. Nimelt otsustati hakata piparkoogimajakeste küpsetamisega tegelema. Esimene on hetkel ahjus, eks õhtupoole näeb, mis sellest välja tuleb. Kui asi õnnestub, tuleb ilmselt ikka kollektiivselt lehmavärvi põlled hankida ja õppimisest vaba aega koogiküpsetamisega sisustama hakata.