NATO-st

Erukolonelleitnant Leo Kunnas kirjutab tänases Päevalehes NATO reformimise ja arengute teemal. Planeeritava gaasitoru valguses peaks see teema meid kõik huvitama, kuna paljud Euroopa riigid (eelkõige Saksamaa) võivad meid oma majanduslike huvide elluviimiseks poliitilisse auti mängida. Lugege ja tehke oma järeldused.

Cold November rain

Do you need some time…on your own
Do you need some time…all alone
Everybody needs some time…
on their own
Don’t you know you need some time…all alone

Vahel nädalavahetuseti tabab selline seletamatu rahutus. Tahaks nagu kuhugi minna, midagi teha. Sageli ei saa ümbritsevad inimesed sellest päris hästi aru ja peavad seda isegi imelikuks, eri siis kui see juhtub pühapäeva hommikul. Sellistel hetkedel ongi kõige targem lihtsalt vaikselt jalad selga võtta ja minna. Et ei oleks kogu päeva seda imeliku tunnet, et aeg pudeneb kasutult sõrmede vahelt ja midagi tehtud ei saa. Viimasel ajal ma olen võtnud nõuks tutvuda Tartu erinevate kohtadega, kuhu iga päe ei satu. Näiteks mahajäetud tehased.

Sel pühapäeval läksin üle jõe. Kuna Raadile on viimasel ajal tihti satutud, siis pöörasin ma Raatuse tänavale ja sealt endise Tartu pataljoni eest Puiesteele ning sõitsin edasi Annelinna suunas. Lõpuks keerasin kuhugi kitsamale tänavale ja lähtusin loogikast sõita sinna kus tänav kitsamaks ja kehvemaks läheb. Algul, Jaama tänava ääres; olid ilusad uued majad, mis asendusid vanade remonditud paneelikatega, mis olid päris hästi korda tehtud. Peale mingit täiesti mõttetut kvartalisisest ringristmikku aga jätkusid vanad Vene sõjaväe ehitatud sinist värvi paneelikad, mille taga laius võssa kasvanud tühermaa.Seal olid veel püsti üksikud kuurid ja põlenud puumajade jäänused. Nagu oleks sattunud hoopis teise riiki teises ajas. Isegi inimesed olid seal imelikud, nagu Tšernobõli 100-kilomeetri tsoonist pärit. Lõpuks sai tee isegi minu auto jaoks otsa ja tuli hakata väljapääsu otsima. See ei olnudki tegelikult nii lihtne ülesanne, kuna ma sattusin korduvalt mingitele umbtänavatele ja hoovipealsetele. Täiesti müstiline, et keset linna sellised kohad olemas on.

Lõpuks ma siiski jõudsin taas sellele tobedale ringristmikule ja olukord oli lahendatud. Aga siis kutsuti mind telefoni teel uuele üritusele, sedakorda küll looduses. Ühele inimesel järgi minemiseks sai sõidetud mööda erinevaid libedaid ja käänulisi teejuppe ja poolteist tundi õiget kohta otsitud. Kusjuures mitu korda sattusime paralleelsetee teedele ja tiirutasime lihtsalt ümber õige koha. mingi hetk otsustasime isegi üle kellegi põllu sõitma hakata, sest kaardi järgi oleks mudaste roobaste asemel täiesti avalik ja ametlik tee pidanud olema. see idee ja siiski pooleli, kuigi omajagu sai mudas liugu lastud enne kui otsustasime uue lähenemise kasuks. Viimaks leidsime siiski õige koha üles ja kütsime Tartu poole tagasi. Kuna kõik aknad olid üsna korraliku porikihiga kaetud, oli linnas manööverdamine üsna huvitav, kuid siiski midagi hullu ei juhtunud.

Kusagil Otepä kandis hakkas sadama imelikku vihma või õigemini mingit vihma ja lörtsi segu, mis kohati oli tihe nagu suvine äikesevihm. Arusaadavalt jäi selle taustal isu Väikest Munamäge vaadata üsna napiks kuigi see alguses plaanis oli. Kuna tervis ei taha isegi täna kuidagi normaalseks minna, on ilmselt väga hea, et liiga palju väljas külma ja vihma käes ei tiksunud. Piisas sellestki, et laupäeval Raadi autoturul käidud sai. On ütlematagi selge, et lennuväljal puhub tuul pidevalt ja tugevalt.

Lähenev talv on ka mind lõpuks kätte saanud. Terve nädalavahetuse on tervis täitsa läbi olnud, mistõttu mitu toredat üritust minust lennates mööda läksid. Isegi Coldrexi, Sudafedi ja muude imeravimite koosmõjuga ei õnnestunud kolme päevaga terveks saada. Uuel nädala aga ootab palju koolitükke ja mis põhiline, laupäeval peab meie kooli esindama Teeviidal. Selle kometimängu organiseerimine on paras nuhtlus. Sest kui ma oleks tahtnud lavastajaks saada, või kui mule selleks vähemalt eeldusigi oleks, oleks ma läinud õppima Viljandisse Kultuuriakadeemiasse. Igal juhul tuleb järgmise nädala jooksul veel kooli juhtkonna tsensuurist läbi saada ja laupäeval asi ära teha, siis võib jälle ühe ülesande tehtuks kuulutada. Igal juhul täna tuli erinevate osaliste omavaheline koostöö juba üldjoontes tõrgeteta välja ja ajalimiidi piiridesse mahtusime ka täpselt ära. Nüüd jääb üle ainult muusika juurde panna ja veel korralikult drillida, et kõik liigutused lihasmälu tasandile viia. Igal juhul, saab nalja näha, mis välja tuleb. Loodetavasti ei ole nii kole, et lehed kirjutaks.

Viimane nädal on olnud kuidagi hullult kiire ja raskuspunktiks on olnud matemaatika. Teisipäeval oli esimene kontrolltöö, mis ilmselt möödus suhteliselt positiivselt. Viimased viis aastat, mille jooksul ma matemaatikaga üldse kokku ei ole puutunud, on isegi põhiasjad meelest viinud ja seetõttu tuleb kõik asju ikka suht pulkadeks lahti võtta. Aga õnneks meil on mõned 90 punkti mehed, kes ülejäänutele asja piisavalt hästi selgeks teevad. Sest õppejõust pole küll selle juures suuremat abi, isegi oskajad hoiavad kahe käega peast kinni, kui tema selgitusi vaatavad.

Päevad on kujunenud küllaltki pikaks ja see mõjub väga väsitavalt. Mitte ei taha igal hommikul kell kuus tõusta ja jooksma minna, aga kus sa pääsed. Eriti kurjast on selle juures MSN, mis on tõeline ajaröövel. Tõsise ja tempoka vestluse jookul millegi muuga tegelemine on suhteliselt välistatud, vähemalt siis kui teema on oluline ja emotsioonid möllavad. Asja ei tee kergemaks ka fakt, et osadel inimestel on meeletult närviajav komme mitte süüvida sellese, mida neile öeldakse ja suvaliselt lahmida, ise aru saamatagi, et nende tekst ei ole eriti adekvaatne ega haaku vahel üldse kontekstiga. See näitab minu arvates selget lugupidamatust teise poole suhtes ning pidurdab asjade lahenemist.

1941. aastal, kui Saksa väed Eesti oma kontrolli alla võtsid, olla ühe linnalegendi kohaselt väidetavalt kiiruga üles seatud komandatuuride ja julgeolekuasutuste ustele selges eesti keeles pandud välja sildid, mis öelnud: “elanikkonnalt pealekaebus vastu ei võeta!”, sest väidetavalt oli nende asutuste töö taoliste ettekannete meeletu hulga tõttu lihtsalt toppama jäänud. Hetkel on käigult raske hinnata selle loo tõeväärtust, aga ajaloolise ja ühiskondliku konteksti taustal võib see vähemalt osalist tõepõhja omada. Sest eestlased on sageli olnud üsna varmad naabri peale kaebama.

Ühes hiljutises vestluses mainis vestluse teine pool mulle, et keegi meie ühistest tuttavatest, on temaga jaganud infot ühe inimese kohta, mille põhjal siis esimesel isikult on tekkinud negatiivne seisukoht inimesest keda ta isegi ei tea. Kusjuures ilmselt on tegu asjadega, milles lobamokk omal ajal kahe käega osalenud on, kuid hiljem selle targu mainimata jätnud, nagu seda ikka tihti juhtub. Kõige selle juures mainiti mulle, et tegelikult on tegu igati toredate ja korralike inimestega, kes ei taha kellelegi halba. Kes need head inimesed on, keelduti siiski avaldamast, seega ei saagi ma neid avalikult suure ühiskondliku heateo sooritamise eest tunnustada. Aga kahju, sest nüüd ma pean mõistatama, kes raisk see uss on, kes oma ontliku maski taha peitub. Huvitav ikkagi, mis on inimesed nii kiired teiste tegemistest jutustama ja seisukohta võtma?

Sõnavabaduse kuritarvitamine

Ilmselges igavuses vaevlev Inno Tähismaa, kes tegevusetuse tagajärjel päevas mitu meetrit labasust toodab, on hakanud arvatavasti väheneva huvi üleval hoidmiseks lahmima üsna suvalises suunas. Isegi Piibel on temalt oma jao saanud. Nüüdseks on tema onaneerimise objektiks juba Epp, Daki ja Marta koos Potsatajaga. Ilmselgelt on nad kõik meie kuulsale 15-minutimehele osaks langenud räige ülekohtu toimepanijad ja Ingridi lähemaid kaasvõitlejaid. End õigluse eest ja solvangute vastu võitlejaks maskeerida püüdva tegelase suust sääraseid valimatuid väljendeid kuulda on aga kergelt öeldes üllatav. Tuues järjekindlalt avalikkuse ette eraelu puudutavaid detaile on ta minu silmis ammu minetanud igasuguse moraalse õigustuse oma eesmärkidele ja mõjub väikese tatise ninaga lasteaialapsena, kes oma maailmavaatega (kas sellist väärikat sõna sobibki siin ülepea kasutada?) mitteühtivate arvamuste korral sõrmed kõrva lükkab ja valjult karjuma ning jalgu trampima hakkab. Nende sündmuste valguses tuleb arvata, et keegi, kes heas usus oma elu blogimaailmaga jagab, ei ole säärase verbaalse ülekohtu eest kaitstud ja oma madaluse väljaelamine ei kergenda antud kodaniku hingevaevu vaid karistamatuse tunde ajel ainult innustab teda igasugust saasta tootma. Vähemalt niikaua kuni külarahvas hangude ja tõrvikutega tema hoovile jõuab.

Tunnistan ausalt, et ei tea eriti palju Ingridi ja Inno omavahelistest asjadest ja mis põhiline, mind sügavalt ei huvita ka, täiskasvanud inimesed, käed otsas, lahendagu asi omavahel ära. Mul on isegi täiesti ükskõik, kui ta neid asju oma blogis kirjutab (eelistatavalt salasõnaga kaitstult, et keegi juhuslikult neid lugema ei eksiks), sest lõppeks blogi on igaühe oma nurgake, mida ei ole kohustust külastada. Kuid rõvedalt isiklikuks minemine peaks seal ikkagi ära jääma, eriti inimese poolt, kes teisi pidevalt ülekohtus süüdistab.

Innole aga võiks soovitada järgmist: ära ole eit (selle sõna kõige stereotüüpsemas mõttes, mis ei ole kuidagi seotud naistega), mine tööle, et ei peaks igavusest lolliks minema ja igasugust saasta tootma, ja saa juba kord üle sellest, et Ingrid sind ei taha. Mine tea, äkki saab sust siis kunagi ühiskonnale mingitkipidi kasulik liige. Juhul muidugi kui külm kevadel ära ei võta.

Nädala Ligi

Endine kaitseminister Jürgen Ligi on taas jõudnud järeldusele, et sulg on mõõgast võimsam, ning asunud leierdama oma lemmikteemasid: KM ja KJPS-i omavahelisi hõõrumisi ja nn. luureskandaali. Kõigest sellest saab lugeda tema blogis, mida ta üsna usinalt täiendab. Just luureskandaali puhul on imekspandav, et ta vana asja jätkuva järjekindlusega üles võtab ja inimeste peale näpuga näitab, kuigi ükski kohus ei ole kedagi süüdi mõistnud. Mine võta kinni, äkki on meie Jürgen kusagil paha peal käinud ja kardab, et luurajatel on selle kohta üht-teist kirja pandud. Või äkki on tal hoopis mõni teine leivaisa kui Eesti riik.

Järjekordne heategu tehtud ja Tallinnas käidud. Kohati nagu mahavisatud aeg, õppida ei jõudnud üldsegi, põhiliselt tüütute seltskondlike kohustuste tõttu. Ma saan aru, et õdesid-vendi ja muid sugulasi peab aeg-ajalt külastama jne, aga ma ei taha seda teha seda kohustuslikus korras just siis kui aeg kõige rohkem takka pressib. Selline ettevõtmine peaks ikka puhas rõõm olema, mitte pidev kella vaatamine ja tormamine, eriti kuna ülejäänud pereliikmed suhtuvad aega natuke vabamalt kui mina. Imelikul kombel jääb enamikule inimestele, kellele ma olen oma õppimisest rääkinud, üsna arusaamatuks, et kuidas küll ometi nii saab elada, et punkt kell üheks õhtul peab ühikas tagasi olema. Et see on umbes nagu inimõiguste rikkumine või midagi sama hullu. Tegelikult pole selles hullu midagi ja ülejäänud ühiskonnale tuleks samuti aegadest kinni pidamist rohkem õpetada.

Ilm on muidugi jälle hulluks läinud nagu alati. Hommikul jooksmise ajal oli +1 ja lögane, nüüd aga sajab lund. Tore oleks kui jääks juba mingis suunas pidama, siis teaks kuidas riidesse panna.

Uus nädal algas nagu alati spordiga, seekord küll rahulikumas tempos. Tunnike tegevust jõusaalis on paras esimeseks ürituseks esmaspäeva hommikul, saab ilusti vere käima ja une silmast ära. Lisaks tuleb sel nädalal kõvasti matemaatikale rõhuda kuna järgmise nädala alguses on juba esimene kontrolltöö ja meie matemaatika õppejõust pole asjade selgeks saamisel suuremat abi. Isegi 90 punkti mehed hoiavad kahe käega peast kinni nähes kui keeruliseks ta lihtsaid asju ajab.

Eile oli järjekordne tantsuõhtu, mille käigus sai jalad kohati ikka väga puntrasse aetud. Üheks põhjuseks seejuures on asjaolu, et mitte kõik naised ei ole alati lõpuni rahul sellega, et mees juhib. Kehv päev, aga need tantsud mõeldi välja ammu enne uue aja võrdsuse vigurite trkkimist. Ja pealegi, kollektiivse tegevuse juures paratamatult peab keegi juhtima, muidu hakatakse eri suundades rebima. Seetõttu ei saa anarhia kuhugi asjaliku kohta välja jõuda. Kui näiteks panna kümme aerudega inimest paati ja nad kõik hakkaks suvaliselt sõudma, siis paremal juhul nad lihtsalt raiskavad liigset energiat, kehvemal aga hakkavad koha peal tiire tegema. Selleks, et toimuks soovitud suunas liikumine maksimaalse kiirusega, peab keegi nende tegevust koordineerima ja juhtima.

Lisaks ametlikule osale toimus ka väike tutvumisõhtu, mis möödus igati väärikalt ja edukalt. Üsna kiirelt algas seal töö sektsioonides ja möödus lõbus tunnike, enne kui otsustasime asukohta vahetada ja teha üks hiline õhtusöök. Selleks sai valitud Metroo kiirsöögikoht, kus pakutakse väga viisakas suuruses võileibu väga mõistliku hinna eest. Kohe tekkis paralleel ameeriklaste Subwayga, mille lihapallidega võileiba ma kunagi Rammsteinis enne lennukile kiirustamist sõin. Löristamist oli palju, aga kõhu sai hästi täis küll.

Sellega päeva meeldiv osa enam-vähem piirduski, sest ühikasse tagasi jõudes hakkas pihta igasugune tants ja trall, mis päeva positiivsed elamused üsna ruttu minema pühkis. Jälle sai kinnitust et igasugune initsiatiiv on karistatav ühel ehk teisel moel. Aga vähemalt paraneb õppeedukus selle tagajärjel.

nädalavahetused lähevad kiirelt

Talv saabus, nagu alati ootamatult. Inimesed tormavad kõik ummisjalu oma autodele naelikuid alla panema ja ilmselt ei jää esimesed libedusest põhjustatud avariid ka tulemata. Nädalavahetus oli masendavalt hall ja niiske, selline märtsikuu neljapäevaõhtu metsa ilm. Selline ilm paneb inimesed sageli ütlema asju, mis ei ole ilusad ja hiljem järgi mõeldes võib-olla isegi mitte vajalikud. Kui aga saaks sel hetkel selles aru, et jõuaks ennast pidurdada…

Laupäeval sai Raadil mingisugusel krossirajal autot lõhkumas käidud. Sealsed künkad on siiski mootorrataste jaoks mõeldud ja osad jäidki võtmata, sest mul oli väga tõsine kahtlus, et ma nendest ühes tükis üles jõuan. Aga isegi väiksemate peal oli päris lõbus ja ma veendusin järjekordselt, et Frontera suudab sooritada küll kui on vaja ja isegi ainult tagaveoga, kui väga pehme ei ole. Selles suhtes on piiratud libisemisega differentsiaal hea asi. Kuigi pika kerega variant ilmselt ei lubaks enda kallal nii palju kuritarvitamist ja käiks mõnestki kohast põhjaga vastu maad.

Hommikul alt jõusaalist tulles tabas mind otse silma läbi trepikoja klaasseinte paistev päike, mis mahalangenud ja öösel jäätunud lume pealt vastu peegeldas. Vot sellised peavadki olema ühed õiged talvepäevad, kui karvasele jopele lisaks tuleb välja võtta päikeseprillid (mis mul loomulikult kusagil kastis vedelevad). Ja tuulevaikus peab ka olema, muidu on jama. Sellistel päevadel tuleb võtta termos sooja teega ja magamiskott kaasa ning minna näiteks rabasse, kus esimene külmetus turba natuke tahedamaks on võtnud. Eriti mugavad on sellised kohad, kus on püsti pandud vaatetorn, mille tipust saab pildistada erinevaid valguseffekte ja ümbritsevat tühjust.

Pakistani president Pervez Musharraf on oma riigis välja kuulutanud erakorralise seisukorra ja vahetanud välja Pakistani Ülemkohtu peakohtuniku Iftikhar Mohammed Chaudhry, kes nimetas Musharrafi otsuse ebaseaduslikuks. Peatatud on paljude telekanalite ja internetiväljaannete tegevus. Ühest küljest jääb mulje, et Musharraf astus sellise sammu oma võimu kindlustamiseks, kuna tema võit hiljutistel presidendivalimistel oleks võinud olla kasutu juhul kui riigi Ülemkohus oleks otsustanud, et Musharrafi kandideerimine oli tema relvajõudude juhatajana tegevteenistuses olemise tõttu ebaseaduslik. Teisalt aga nõuab järjest peale tungiv islamiekstremism, mida väidetavalt toetab osades riigi piirkondades kuni 70% elanikkonnast, valitsuselt jõulist reakstsiooni, et vältida järk-järgulist šariaadiõiguse kehtestamist kogu riigis. Kui selline asi peaks sündima, kandub Talibani fookus Afganisanist Pakistani ja USA ning NATO kaotavad tugeva liitlase Talibani-vastases võitluses. Huvitavat lugemist antud olukorra kohta leiab Counterterrorism blogis.