Puhas põhikooli materjal

Tänane hommik algas jälle võimlemise alustega ja seekord olid teemaks rööbaspuud ja erinevad võtted kangil. Nagu ütles õpet läbi viiv treener, on tegu asjadega, mis oleks kõigile tulnud selgeks õpetada juba kaheksandas-üheksandas klassis ja nüüd peaks toimuma ainult kordamine ja uute elementide juurde õppimine. Kuna õppekava on üles ehitatud just sellel eeldusel, aga tegelikkus on enamasti hoopis teine, pole midagi imestada, et väga suur osa ei saa seda arvestust esimese hooga sooritatud. Siin ei ole küsimus isegi niivõrd jõus, kuivõrd tehnikas ja eelkõige vaimses ettevalmistuses. Minul on oma kehva koordinatsiooniga üsna keeruline neid harjutusi sooritada, eriti kuna enamust neist näen ma esimest korda. Nagu suur osa meie kursuse inimesi. Selle asemel, et arutada, kas kehaline kasvatus ikka peaks koolides kohustuslik olema, tuleks pöörata rohkem tähelepanu kvalifitseeritud õpetajate koolitamisele ja õppekavadest kinnipidamise kontrollimisele.

Kangil jõu- ja ilunumbreid harjutades avastasid nii mõnedki meist, et vale tehnika tagajärg võib olla küllaltki valulik, eelkõige võivad meeste õrnad kehaosad jääda kangi ja keha vahele, mis on äärmiselt ebameeldiv kogemus. Õnneks küll ei juhtunud ühtki püsivate tagajärgedega traumat, väike paistetus peaks aga aja jooksul üle minema. Peamine on, et kõik tähtsad funktsioonid endiselt alles on. Hilisema arutluse käigus jõudsime järeldusele, et naistel on selles suhtes hulga ohutum ja võibolla isegi lihtsam, sest rindade etteulatuv raskus võiks põhimõtteliselt aidata ülakehale hoogu anda. See seisukoht võib ka muidugi ekslik olla, kuna keegi meist ei ole näinud ühtki naise poolt tehtavat sooritust ja ka vastava ala spetsialistidega ei õnnestunud meil seda arutada.

Suuremat kasutust aga ilmselt me nendele oskustele peale kooli lõpetamist kahjuks ei saa, sest selliste asjade ajateenijale õpetamiseks pole piisavalt aega ja kuna tegu on ikkagi natuke traumaohtliku asjaga, kui ei saa kõike pulkadeks lahti võtta ja omas tempos selgeks õppida, siis ei taha ilmselt keegi sellise väljaõppe läbiviimist lubada, sest ajateenija võib ju ometigi katki minna. Viimane ei ole mõeldud mitte otsese etteheitena noorte inimeste vaid pigem ühiskondliku suhtumise pihta, mille kohaselt iga asi, mille õpetamine võib olla kellegi jaoks ebamugav vms tuleb lihtsalt sujuvalt ära unustada, selle asemel, et leida uusi viise õpetamiseks nii, et igaüks saab aru ja hakkab oskama. Selle eest õpetajad ju palka saavadki, et nad õpetaks niikaua kui asi õigesti selge on. Seda kuidas asi peaks käima võin ma raamatust ise ka lugeda.

Baby, what have you done to your hair?

Istun siis mina ühel kenal sügishommikul Tartus Raekojaplatsil pingi peal ja tunnen siirast rõõmu sellest, et ei ole kuhugi kiiret… Huvitav on vaadata inimesi, kes tööpäeval kuhugi tormavad ja nautida oma vaba päeva, mida nii eriti tihti ei õnnestu saada. Imelikul kombel on suurem osa inimesi küllaltki mornide nägudega, kuigi asi ei ole nii hull kui Tallinnas, kus kõik näevad välja nagu maailm oleks meile midagi võlgu (tegelikuses on ilmselt vastupidi). Inimene peaks ikka tegema seda mis talle meeldib ja hästi välja tuleb, et silm säraks ja karv läigiks, sest muidu ei pea kaua vastu.
Ükspäev külastasin koos ühe kena tütarlapsega erinevaid Tartu traditsioonilisi rippumispaiku, kus suvisemal ajal õlut ja praegu terake kangemaid asju asju libistatkse. Ka meil oli selleks otstarbeks kaasas suur keeratava kaanega kohvitass (et kogemata komistades sisu riietele ei pritsiks, sest välimus peab ju ometigi alati laitmatu olema), mille tankimine kohalikes pubides muide tema mõõtmete tõttu üsna problemmatiline on. Rääkimata siis sellest, et sinna valatav ollus osutus isegi minu jaoks rõvedaks, kuigi ma tavaliselt eriline vinguja selle koha pealt ei ole. Tuleb meelde, kuidas üks jordaanlane mulle kunagi kohvi pakkus ja nähes, et ma kahtleval seisukohal olen (kuigi hoopis teistel põhjustel kui tema ilmselt arvas), ütles: “this is not Nescafe, mister, this is real coffee”.
Ja seal niimoodi ringi talludes mõtlesin ma, et elu on ikka üks imelik värk. Et need kes põhikoolis olid pailapsed, on nüüdseks põhjakäinud narkarid ja need, kel oli problemaatiline noorus, on saanud korralikeks pereinimesteks. Et inimesed, keda mina olen omal ajal õpetanud, lõpetavad järgmisel aastal kooli ja saavad ohvitserideks, samas kui mina olen alles esimesel kursusel. Et sel ajal kui mina võõramaa päikese all ringi põrkasin, lõpetasid minu eakaaslased ülikoole. Raske on ette aimata kuidas elu keerab ja kes jääb alla, kes peale. Kahjuks kipub kontakt paljude elust läbijooksnud inimestega väga kergesti kaduma, ning nende käekäigu kohta saab enamasti ainult katkendlikku infot. Kuigi ega ei jäägi ju seda aega, et kõigi pärast muretseda, nii halvasti kui see ka ka ei kõlaks.

Sügis ikka veel kestab. Kangekaelse järjekindlusega keeldub talvega asendumast. Isegi lehed püsivad veel puus ja püüavad rohelised olla. Nädalavahetusel oli korraks sügis ja talv koos. Väljas oli jää ja härmatis aga päike paistis läbi puude ja soojendas päris mõnusalt. Ei paista üldsegi sedamoodi aeg, mis oleks sobiv enestapu läbiviimiseks, kuigi statistika seda väidab. Ilmselt on põhjuseks inimeste keskendumine valedele asjadele. Sest tänasele järgneb alati homme ja kuigi ta ei pruugi meile kohe parem tunduda, on elul siiski kombeks kõik asjad aja jooksul paika sorteerida. Seniks aga kuini seda veel ei ole juhtunud, tasub oma aega sisustada matkamise ja muude sportlike tegevustega, et üleliigne energia praktiliselt ära kasutada. Ja pimeduse vastu aitavad lambid. Kuigi ka pimedal ajal on omad toredad momendid, nagu ma viimastel päevadel oma toimetuste käigus olen avastanud. Hommikul kell 7 on ühika viiendalt korruselt väga ilus vaadata tuledes linna. Peaaegu sama ilus nagu helikopterilt. Seega, kui on pime, vaata lampe ja elu on jälle ilus.

Oleks vaid terves kehas terve vaim…

Üks hea harjutus, mis on kasutusel ka US Navy SEAL`ide treeningprogrammis, koosneb kolmest harjutusest: lõuatõmbed (rippes kätekõverdused), kätekõverdused ja istessetõusud. Iga lõuatõmbe kohta tehakse kaks kätekõverdust ja kolm istessetõusu (1 lõuatõmme, 2 kätekõverdust, 3 istessetõusu; 2 lõuatõmmet, 4 kätekõverdust, 6 istessetõusu jne). Ideaalvariandis peaks sooritused minema kümne lõuatõmbeni ja siis jälle üheni tagasi aga niipalju ei suuda enamus inimesi teha, seega piisab algatuseks näiteks viieni ja tagasi. Kätelseisu peale sihukest harjutust loomulikult erilist mõtet proovida ei ole, säästate end asjatust kukkumisest.

Puusaringid ongi kehalise kasvatuse aluseks

Täna sai jälle tegeletud erinevate võimlemisharjutustega, mis peaks meist paremad inimesed kasvatama. Liigutused olid küll enamasti aeglased, kuid väsitasid ära nii, et vähe pole, eriti randmed. Kael sai muidugi ka oma osa, kuid mitte nii hullusti kui keskkooli kehalise kasvatuse tundides, kus lihtsalt öeldi: “tehke!” ilma asja tehnilisi tagamaid selgitamata. Edaspidi tuleb oma napist õhtusest ajast leida hetki ka jõu- ja ilunumbrite harjutamiseks, et poolaasta lõpus arvestus viisakale tulemusele sooritada. Õnneks on meil koolis selleks olemas piisavalt head tingimused ja inimesigi jagub, kes võiks juhendamisega abiks olla.

Üldine elukorraldus hakkab ilmselt lonkama mõlemat jalga, kuna veebel on pikal puhkusel ja kogu majandamine on jäetud ühe ohvitseri kaela. Selline asi ei tõota kunagi head, sest igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.

Päevapiltniku valvas silm

Arvutiavarusi sirvides jõudsin sinna salvestatud fotode kausta. Neid oli seal päris palju ja kujutasid peamiselt nüüdseks möödunud eluetappi 2005. aasta teisest poolest kuni selle aasta augustini. Väga omapärane oli neid fotosid vaadata, sest seal olid ju kujutatud eranditult õnnelikud hetked, nagu on näha ka osaliste näoilmetest. Ja fotode hulga põhjal on selge et neid oli ka omajagu. Hetkeks tekkis seetõttu hämming, et miks siis kõik ära lõppes, mis siis ikkagi valesti läks. Ilmselt ühte lausesse ei annaks seda ka kõige parema tahtmise juures võtta, samuti ei oleks taoline ühepoolne arvamuseavaldus eriti objektiivne, kuna tegu on siiski emotsionaalse teemaga. Iseasi muidugi, kui oleks rohkem aega möödas.

Imelikul kombel valmistusin ma asjade selliseks lahenduseks juba mõni aeg ette, kuigi tegelik lõpp tuli nagu alati ootamatult. Mis ei tähenda muidugi, et ma oleks sündmuste käiku forsseerinud, vähemalt teadlikult igal juhul mitte. Ja kõigele vaatamata lõppevad lahkuminekud ikka inetult, ükskõik kuidas neid ka ei püütaks lahendada. Eriti siis kui on mingit vara vaja jagada. Siis võidakse ka pannide ja lillepotide pärast kaklema minna, kuigi rahulikult järele mõeldes pole vähemalt ühel osapoolel neid tegelikult vaja. Aga mõistuse hääl on paraku vähemuses sellistel hetkedel.

Õhtusöök jääb hilisemaks, kallis, toimus järjekordne riigipööre

Täna jooksis uudistest läbi, et Somaalia põhjaosas asuva sisuliselt iseseisva, kuid rahvusvaheliselt tunnustamata Somaalimaa ja tema suhteliselt sarnase staatusega naabri Puntlandi vahel puhkes relvastatud kokkupõrge, mis on ajendatud mingitest vaidlusalustest territooriumidest. Surma on saanud juba vähemalt 10 inimest. Ajakirja Go Discover viimases numbris oli ka artikkel, sellest kuidas Jaanus Piirsalu ja sõbrad sinnakanti reisisid ja leidsid selle koha suhteliselt rahuliku ja igava olevat. Ja nagu tellitult, lükati nende järeldus kolinal ümber. Loodetavasti ei lähe madin nii suureks, et prantslased naabruses asuvast Djiboutist Võõrleegioni võitlejaid kohale ei saada.

Somaalimaa puhul on omapärane, et muidu rahutus piirkonnas, kus valitsevad hõimud ja sõjapealikud, on üks piirkond suutnud käivitada enam-vähem toimiva poliitilise süsteemi koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja kõigele vaatamata on arenenud riigid jätnud ta ilma ametlikust tunnustusest, kuna säärane pretsedent võiks anda tuult tiibadesse teistelegi separatistlike meeleoludega piirkondadele. Somaalias endas aga jätkuvad aga ikka kokkupõrked islamistide ja valitsusvägede vahel.

Ahjaa, eile või üleeile suri Bob Denard, mees kelle jaoks Aafrika rahutused olid karjääriks. Ilmselt nii suurt hulka läbiviidud riigipöördeid, kui temal, ei saa eriti keegi teine oma kontosse kirjutada. Kusjuures ühes riigis lausa neli korda järjest.

Uus nädal ja uued tegemised

Nagu reedesest pingutusest veel vähe oleks olnud, peeti pühapäeval (st. meie enda vabast ajast) KSK paintballi võistlus. Õnneks küll mängiti piisavalt kiirelt ja agressiivselt, et jäi küllaldaselt aega ka pühapäevase pärastlõuna nautimiseks. See tegevus viidi läbi traditsiooniliselt kohvikutes praadi ja õlut nautides, et oleks piisavalt jõudu uuele töönädalale vastu minna. Tänase päeva omapäraseim osa oli kahtlemata võimlemise aluste tund, kus sai igasuguseid tireleid ja tiritamme harjutada. Mulle iseenesest jäi selgusetuks, mida täpselt nende oskamine juurde annab, aga väidetavalt läheb seda hiljem vaja. Õnneks ei ole tegu kooli kehalise kasvatuse tundidest tuttava stsenaariumiga, kus õpetaja annab ülesande ja ütleb: “tehke”. Kõik võeti ilusti pulkadeks lahti ja nii on lootust, et minulgi saab see asi normaalselt selgeks. Vähemalt oli selgelt näha, et tunni läbiviija tegi oma tööd rõõmuga ja oli selles osav.

Reedeõhtusi toimetusi

Reedel toimus järjekordne üritus, mida tunniplaanis nimetati KSK rännakuks, kuid mis tegelikult andis välja patrullvõistluse mõõdu. Erinevates punktides pidi sooritama igasuguseid üksikvõitleja ja meeskonnatöö oskusi nõudvaid ülesandeid. Meie kursuse esimene meeskond oli komplekteeritud võimalikult tugeva koosseisuga ja rajal suutsime me esineda küllaltki stabiilselt. Kuigi tulemused selguvad alles esmaspäeval, ei ole siiski esikohta vist põhjust loota, kuna enamuses sooritustes saavutasime teise koha. Mis iseenesest ei olegi halb esimese korra kohta. Meil on veel kolm aastat aega õppida, aga mis on vanemate kursuste vabandus? Tervisele mõjus see umbes 35-kilomeetrine jalutuskäik siiski üsna halvasti, kuna ilm oli nagu tellitult külm ja tatine ning minul oli juba enne kurguvalu. Siiski tundub, et kopsupõletikust õnnestus pääseda, kuigi hommikul oli hääl täiest ära ja vist väike palavik ka kallal. Aga Coldrexi ja muude imeravimitega saab sellest üsna ruttu lahti.

Ürituse viimane sooritus oli viiekilomeetrine orienteerumine, mille me alguses kavatsesime vormistada lõpujooksuks, kuid peale veoautolükkamist ja päev otsa märgades saabastes tallumist ei tulnud sellest midagi välja. Kõigele vaatamata võtsime sellelt alalt kaksikvõidu, kuigi alla tunnist aega ei õnnestunud teha.

Peale finišit pidime me veel üle tunni ootama, et ka viimased lõpetaks ja alles siis sai Tartu poole tagasi sõitma hakata. Kuna terve päeva oli olnud tuuline ja tormanud, ei sujunud tagasisõit loomulikult ilma tõrgeteta. Olime just jõudnud vaikselt pinkidel magama jääda, kui buss järsku pidurdas. Pooleldi avatud silmadega jõudsin ma märgata teele kukkuvat puud, kuid kiirus oli niivõrd suur, et juht ei jõudnud täielikult seisma jääda ja sõitis esiratastega sellest ülle. Kahjustused ei olnudki eriti suured ja pärast paari telefonikõnet saime edasi sõita ja jõudsime siiski enam-vähem viisakal ajal Tartusse. Meil vedas, et see puu jõudis lõpuni maha kukkuda, mitte ei tulnud esiklaasist sisse. Siis oleksime ilmselt saanud reaalselt esmaabi osutamist harjutada.

Aga kui tagasi vaatad, siis hoian sind kinni, et sa ei komistaks

Hommik oli paksu uduga kaetud. Sõdurid vihkavad sellist külma läbitungimatut massi, mis moonutab hääli ja peidab maastikku. Kes tahakski sellistel hetkedel oma aega jooksmisega sisustada, selle asemel, et voodis oma kallima kehasoojust enda vastas tunda. See on täpselt selline hetk, kui vaadatakse oma kriibitud klaasiga kella ja tõdetakse, et vähemalt tunnikese saab veel lamada ja unepehmet naisekeha silitada. Mõnikord aga tõustakse korraks voodist, et justkui mõne vana harjumuse toel teha toas üks rahutu tiir ja seejärel minna tagasi unesegase ja armsalt pahura kahupea juurde, kes suletud silmadega enda kaissuvõtmist nõuab. Sellised on head päevad.
Ja siis on veel tööpäevad, kus kõik on peaaegu sama, ainult tütarlapse asemel kallistad kuulipilduja külma rauda.
Ja siis muidugi on veel halvad päevad, kui sa jääd lõksu kuhugi reaalsuse ja unede vahepeale. Siis on vaja, et keegi sind ärataks, ükskõik, kas veebli rõve sõim või kallima armas sosin…

Täna tuli peale selline rumala inimese tunne. Esimene matemaatikaloeng tuletas meelde, et viis aastat on vahepeal möödunud ja kõik koolis sel teemal räägitu on jäädavalt peast lahkunud. Enamus asju, mis tahvlile kirjutati, tuli küll tuttav ette aga kuidas neid rakendada, oli täielik müstika. Ma siiamaani imestan kuidas mul õnnestus matemaatika riigieksamil piisavalt normaalne tulemus saavutada, et sellega lausa kaks korda kõrgkooli pääseda. Esimesel korral mul muidugi seal püsida ei õnnestunud, eks seekord peab rohkem pingutama. Eile rääkisin vennaga samal teemal. Temal on juba 10 aastat keskast möödas ja ikka ülikool kusagil teadmata maa peal pooleli. Seega ei ole muud kui raamatukogust vajalikud trükised välja võtta ja hakata nädalavahetusi ja muid vabasid hetki sisustama lugemisega (millega ma niigi juba enamuse oma ajast olen tegelenud). Lõppeks on ju see ainult sisemise distsipliini küsimus.

Tänase hommikujooksu ajal näitas kraadiklaas juba nulli, seega meie kavatsusest nädala lõpuni ilma kampsunita ringi lipata ei tulnud vääramatute jõudude sekkumise tõttu midagi välja. Kuigi mis seal salata, mina panin kampsuni selga juba teisipäeval, sest tervis vedas ootamatult alt. Lisaks sellele tabas mind eile täiesti arusaamatu põlvevalu, millel ei olnud mingit näilist põhjust ja mis terve päeva jooksul pidevalt asukohta vahetas. Ja sama salapäraselt nagu ta ilmus, oli ta täna hommikul kadunud ka. Seega vähemalt pääsesin ma enamlevinud kaitseväelistest ravivõtetest igasuguste salvidega. Loodetavasti peab ta vastu ka homse spordiürituse kestel. Siis aga on töönädal läbi ja saab kaks päeva tervist parandada. See tähendab soojas toas istuda ja matemaatikat õppida.

Lisaks sellele peaks laupäeval minema Aurasse kinnistama sel nädalal ujumiskursusel saadud oskusi. Täiesti üllataval kombel suudeti mulle vähem kui poole tunniga seliliujumine nii pulkadeks lahti võtta, et ma täiesti nullist alustades saavutasin lisaks pinnalpüsimisele isegi suhteliselt viisaka liikumise. Nüüd tuleb ainult palju harjutada, et õige tehnika ära ei ununeks.

Karistus kampsunita käimise eest oli kiire järgnema. Täna on tervis viletsavõitu kuigi loodetavasti läheb homme paremaks vaatamata asjaolule, et tõbisena sa isegi ujumas käidud. Meditsiinist saadud kaks fervexit igal juhul on olemise paremaks teinud. Selle ravimi tõsine miinus muidugi on see, et ta teeb uniseks ja loengutes oli maru raske silmi lahti hoida. Täna peab siis varem magama minema, et homme värskem ja tervem olla. Igal juhul, inimkeha talub palju kuritarvitamist, kuid siiski mitte lõputult. Unetus on parim viis inimese murdmiseks ilma kestvate tagajärgedeta tema tervisele. Ainuke miinus on selles, et see nõuab aega. Kuid nädala-kahega peaks igaüks täitsa kapsaks muutuma, kui teda magada ei lasta.

Eile tuli mulle täiesti juhuslikult meelde, et mul on kord õnnestunud isegi käies magama jääda. See võis olla sügisel 2001 Paldiskis, kui toimus mingi suuremat sorti üritus, kuhu olid kaasatud ka kaitseliitlased. Ilm oli vahemikus sitt kuni väga sitt ja külma ning märja tõttu eriti magada ei saanud. Üks osa meie mehi oli end paigutanud mingi kolmekordse hoone katusele, kuhu pääses seina küljes olevat redelit pidi, ega tulnud sealt 3 päeva alla. Kõik nad olid üllatavalt reipad vaatamata kestvale lörtsile. Teisel ööl olin ma patrullis ja rada viis läbi tellisetükkide ja muu ehitusprügi ning mingil hetkel ma ärkasingi selle peale, et olin mingi asja otsa komistanud ja väga valusalt kukkunud. Tükk aega oli väga mida-keppi olemine. Ma ei kujuta ettegi kui kaua ma niimoodi sammuda võisin, sest paariline kõndis minust eespool ja ei näinud midagi. Igal juhul vedas, et end tõsiselt ei vigastanud.