Arhiiv: juuli, 2007

Koolist ja laudadest

Posted in lahterdamata with tags , , on juuli 27, 2007 by metskaplan

Alates eilsest olen ma siis ametlikult arvatud KVÜÕA 11. põhikursuse kadettide nimekirja. Umbes viiekümnele kohale on hetkel 18 soovijat…

Seega vähem kui kuu aja jooksul tuleb oma seljakott pakkida ja Tartusse kolida. Esimesed viis nädalat tuleb veeta metsas ja vaadates üldist ilmatrendi, võib eeldada, et liigset päikest selle aja jooksul kannatama ei pea. Nagu eelmisel aastal sisse astunud rääksid, oli neil kogu see aeg peaaegu lõppematult sadanud. Aga noh, elu ei peagi ju liiga mugav olema või kuidas? Ilmselt tasub järgneva kolme aasta tegemised võimalikult täpselt kirja panna, et pärast oleks võimalik hinnata, kas koolil on õnnestunud minust allohvitseri robustsed kombed välja juurida ja kasvatada minust ontlikku heade lauakommete ja tantsuoskusega ohvitseri. Kuna töö on tellija materjalist, siis ilmselt saab tulemus ka ainult vastav olla :)

Ratastega laudTäna hommikul nägin ma aknast välja vaadates, et kõrvalmajas on keegi võtnud ette kolimise kuhugi ära. Mina tabasin selle hetke, kui välja kanti vana kokkupandav ratastega laud, selline nagu mul endalgi kodus on. Sellega seoses meenus mulle üks midakeppi situatsioon soojalt maalt, kui ma avastasin täpselt samasuguse laua ühest ameeriklaste ehitatud punkrist. Igasugust vene träni on seal loomulikult üsna palju, aga sellise asja leidmine on ikkagi ootamatu. Ma isegi mainisin kellelegi, et näe, mul on kodus samasugune laud, aga ilmselt see ei tekitanud temas erilisi emotsioone. Aga ikkagi on tore kaugel olles midagi sellist tuttavat ja kodust näha.

Kuhu võib sattuda, kui piisavalt igav on…

Posted in lahterdamata with tags , on juuli 20, 2007 by metskaplan

Üks minu ammune idee on nüüd lõpuks teoks tehtud. Suurem osa käesolevast nädalast nimelt kulus ühe Tartus Riia mäel asuva õppeasutuse katsetest osa võttes. Peab ütlema, et tung selle kooli õppuri auväärse nime järele ei olnud eriti suur, nii umbes 0,5 inimest kohale. Nii mõnigi kohaletulnu ei olnud enam oma esimeses idealistlikus nooruses, vaid riigiteenistuja eluga juba tuttav. Vaatamata pikendatud kandideerimisperioodile ei paistnud, et keegi oleks oma nime üheksa-aastasele orjusele mõtlematult välja pakkunud. Huviliste vähesusest tingitult korraldatakse augustis täiendav katsetevoor, kuid mina isiklikult kahtlen sügavalt selle tulemuslikuses.

Juba esimesel päeval jäi mulje teatavast kaootilisusest, umbes nagu oleks vääramatu nähtus, milleks iga-aastane uute õppurite vastuvõtt kahtlemata on, tabanud seda asutust ootamatult nagu alati. Seda isegi vaatamata kohale tulnute vähendatud koosseisule.

Esimene katse oli akadeemiliste võimete test, mis koosnes portsust imelikest küsimustest soolise ebavõrdsuse, Urmas Paeti parteilise kuuluvuse jms kohta. Antud kolm tundi kippus kogu materjali põhjaliku läbitöötamise jaoks väheks jääma, seega ilmselt nii mõnelgi läks kiirustamisest tingitud hooletuse tõttu punkte maha. Siiski, keegi selle tõttu katsetelt välja ei kukkunud.

Järgmiseks olid keskkoolist tuttavad matemaatika ja eesti keel. Kuna mul on riigieksamid mõlemas suhteliselt viisakatele tulemustele tehtud, siis ei hakanud ma neid torkima ja kandideerisin olemasolevate punktidega. Enamus matemaatikaeksami uuesti sooritajaid sai alla miinimumtulemuse ja langes seetõttu välja.

Lisaks vaimsetele võimetele tuli loomulikult tõestada ka oma füüsilist suutlikust. Selleks oli valitud varajane pärastlõuna Tamme staadionil. Sinna jõuti loomulikult väikese jooksuga, mis päikeselisel päeval ülesmäge minnes parasjagu värskendav oli. Lisaks sellele saime raja tutvustuse käigus veel umbes pool kilomeetrit joosta, et ikka soojaks saaks, nagu kohalik spordiguru selle kohta ütles. Füüsilise test tulemused said ka olla ainult olukorrale vastavad. Kuigi ma olen vahepeal hoolsasti trenni teinud, avastasin ma, et üle 25-kraadise ilmaga on väga raske isegi kevadisi tulemusi saavutada. Siiski jäid minu sooritused etteantud normide piiridesse. Seda peab aga küll rõhutama, et Tamme staadion on aja peale jooksmiseks küll väga vale koht.

Viimasel päeval oli katsete kõige omapärasem osa. Inglise keele test iseenesest ei kujutanud midagi uut, tavaline kuulamine ja valikvastustega lehe täitmine. Kutsesobivusvestlus aga oli täiesti omaette kometimäng. Komisjonis istus mitu vanemohvitseri, mõned kaptenid ja kolm tsiviilisikut, kellest üks oli naine, seega kõik nagu ameerika filmis. Esimesed küsimused olid stiilis: mis otsid siit ja milleks meil sind vaja on. Kui ma oleksin ebaviisakas inimene, oleks ma ilmselt väga tahtnud selle peale öelda, et tegelikult on neil mind rohkem vaja kui mul neid, aga kuna ma ei ole ebaviisakas ja silmnähtava tõe liiga otsene väljaütlemine võib inimestes negatiivset suhtumist esile kutsuda, jätsin ma selle targu enda teada. Sellele järgnes ports esmapilgul täiesti lambist võetud küsimusi, millele mingi asjaliku vastuse  leidmine ei olnudki alati nii lihtne. Lisaks ei ole just kõige mugavam istuda 9 inimese ees keset tuba ja oodata, mis neil järgmiseks pähe tuleb. Eriti kui osad neist ainult vaikivad ja midagi kirja panevad. Seepärast oli üsna lootusetu üritada initsiatiivi haarata ja juttu ebasobivatest teemadest kõrvale juhtida, kui jutuks võeti Venemaa, Talvesõda ja Eesti Leegion. Aga vähemalt kohustuslikus pildimängus ei tekkinud mul probleeme, kuna kindral Laidoner näeb kõigil piltidel täpselt ühesugune välja.