“Auandmiseks valvel! Keskele vaat!”

Täna siis toodi kodumaale kaks Afganistanis teenistusülesannete täitmisel langenud Eesti kaitseväelast. Leheruumi on neile viimase nädala jooksul pühendatud oluliselt rohkem kui neile ilmselt meeldiks. Kaitseväelane ei ole meediastaar – ta teeb oma tööd, sest see vajab tegemist, aga mitte selleks, et kuulsaks saada. Ja mis põhiline, enamus avalikku tähelepanu kipub paratamatult olema negatiivse tähelepanuga, stiilis “mida on väikesel Eestil sealt kaugelt maalt otsida”. See väljendab eestlasele kahjuks nii omast suhtumist, et niikaua kui mind ei puututa, on mul täitsa ükskõik mis mujal toimub. Ka Vabadussõja ajal on selliseid meeleolusid esinenud, ometi ei sea täna keegi kahtluse alla toonase jõulise lahenduse otstarbekust.

Üks oluline asi, mis eristab sõdurit tsivilistist, on arusaamine, et tapmine ei ole eesmärk omaette või sõjaväe eksistentsi ainuke mõte. See lihtsalt on paratamatu kõrvalnähtus, mida vahel ei õnnestu vältida. Loomulikult on olemas inimesi, kes tunnevad tapmisest siirast rõõmu ja mõnu, aga neid võib leida mõnes teises asutuses, mitte kaitseväes. On iseenesest täiesti absurdne väita, et Eesti elukutselised sõjaväelased on punt verejanulisi hulle, kelle peamine meelelahutus on naiste tapmine ja laste vägistamine. Iga kaitseväelane läbib vaimse tervise kontrolli mitte harvemini kui kord kolme aasta jooksul, vajadusel ka tihemini. Kui tihti aga keskmine “normaalne” inimene ennast hulluarstile näitamas käib?

On väga kahetsusväärne, et kahe noore inimese elu nii järsku lõppes ja veel neli said enda kehale eluaegsed märgid sõjast. Ja seda vaatamata kõigile võimalikele ettevaatusabinõudele, mis taolise olukorra vältimiseks kasutusele võeti. Seekord jäi lihtsalt sõduriõnnest puudu. Seega sängitagem langenud võitlejad väärikalt kodumaa mulda ja lõpetagem nende mälestuse määrimine mõnituste ja sisutühjade avaldustega. Käitugem inimlikult nende lähedaste suhtes. Keegi ei nõuagi teilt kaastunnet või poolehoidu, lihtsalt kasutage oma põhiseadusliku õigust oma arvamust mitte välja öelda.

Õigusriigist

Euroopa kultuuriruumis kipub valitsema õigus, aga mitte õiglus. Kuidas muidu seletada viimaste päevade sündmusi. Praeguse seisuga on Dmitri Ganini tapmisega seoses trellide taha veetud juba 11 eestlast, samal ajal kui Naši komissar Sirõk lasti rõõmsalt tulema. Enamik rüüstajaid said kiirmenetluse käigus suhteliselt leebed karistused. Mingil põhjusel ei peeta neid Eesti riigile ohtlikuks. Samal ajal on meie sisejulgeoleku eest vastutav Kaitsepolitsei pöördunud jälle oma ohutu leivanumbri, rahvuslaste peedistamise juurde tagasi. Huvitavat lugemist sellest leiab näiteks Õhtulehest. Iga asi, millel vähegi annab natsismi maitset juurde keerata, vormistub kerge vaevaga õiguskaitseorganite töövõiduks. Igal juhul midagi nii absurdset nagu Õhtulehes kommenteeritakse, ei ole siinmail ikka juba väga ammu nähtud. Ilmselt on nii mõnelgi asutusel vaja end ühiskonna või kellegi teise silmis peale pronksmässu järgset täissittumist rehabiliteerida ja nii võetaksegi ette inimesed, keda oma olemuselt ei saa reeglina mitte kuidagi iseloomustada kui riigivastaseid, sest oma seisukohtade omamist ja väljaütlemist ei saa ju demokraatlikus riigis käsitleda kuriteona. Või juba saab? Kas meil on saabumas uus vaikiv ajastu, kus kari katkutud oravaid esineb rahva tõeliste päästjatena?

Igal juhul saab järjest enam selgeks, et enda ja kaaskodanike kaitsmine mõne ähvardava ohu eest on üks raskemaid kuritegusid Eesti Vabariigis, millele järgneb vääramatu karistus seaduse täie rangusega, sest vastu hakates oled sa ju ometigi rikkunud kurjategija inimõigusi ja talle põhjendamatult kannatusi põhjustanud. See muidugi ei ole üldse oluline, et politsei ei ole erinevatel põhjustel lõpuni oma ülesannete kõrgusel. Mõned päevad tagasi rääkisin kahe noormehega, kes ka 26. Woodstockis olid ja märatsevat loomakarja tagasi lõid. Tegu on igati korralike ja aktiivsete ühiskonnaliikmetega, kelle riigitruuduses ei ole põhjust küll mitte kellelgi kahelda. Võibolla ainuke asi, millega ma ehk päris nõus ei ole, oli nende tingimusteta poolehoid erinevate probleemide jõulisele lahendamisele, aga eks vist nii noores eas surnuks põletamisest pääsemine rikub mõnevõrra iseloomu. Ja pealegi, eks ma ise nende vanuses mõtlesin umbes samamoodi. Kas varsti tulevad mustade kingadega mehed ka nende koju?

Kõige ebameeldivam järelmaitse on muidugi sellel, et kui häda käes, asusidki tegutsema peamiselt sellised 17-18 aastased tüübid, kes võimaluste piires hoidsid üleval rahvuslikku uhkust sel ajal kui meie, vanemad ja kogenumad, istusime kodus ja jõuetus vihas rusikaid vastu seina tagusime, sest igaühel oli mingi hea põhjendus, miks ei saanud märatsevale vaenlasele vastu minna. Kellel oli tööandja selle karmilt ära keelanud, kellel naine. Tagantjärele said nad oma tasakaalukuse eest peavoolupoliitikute käest kiita ja ratsionaalselt otsustades oli tegu ilmselt ainuõige käitumisega, aga emotsionaalsest vaatepunktist loovutasime me jällegi tükikese Eestit vaenlasele ilma ühegi pauguta. Ja sel ajal kui avalikuse ees tarku sõnu ja ausat nägu tehakse, tassitakse oma seaduslikke õigusi rakendanud kooliõpilasi betooni peale.

Lähen Bagdadi, tunnikese pärast olen tagasi… II

Kuid ei läinudki kaua aega mööda, kui kallale tuli uus häda: pikast sõidust hakkasid jalad kangeks jääma. Et vähegi jalgade tuimaksmuutumist vältida, otsustasin saapapaelu veidi lõdvemaks lasta. Ega see nii lihtne ei olnudki, kuulivest ei paindu ja käed ei taha kuidagi saabasteni ulatuda. Säärasest pingutusest hakkab muidugi jälle higi ojadena voolama. Hiljem avastasin, et peale kolmepäevast Iraagi päikese all viibimist hakkab inimene haisema nii jubedalt, et isegi koerad lähevad ringiga mööda.

Väljas valitses juba tintmust öö, kui me ühes patrullbaasis peatuse tegime. Isegi öövaatlusseadmest ei olnud palju kasu, kuna ka neile on vajalik vähemalt minimaalsegi loodusliku valgustuse olemasolu. Lõunamaine öö ilma kuuvalguseta on pime nagu paneelmaja korteri läbipõlenud lambiga vannituba. Samas kui täiskuu ajal saab peaaegu vabalt ilma lambita lugeda. Peale sõidukite vahetust ja mõningast ootamist, mis sõdurile tundub alati mõttetu molutamisena aga mida üksuste ülemad kasutavad meeletuks ajuderagistamiseks ja viimaste sõjaplaanide koostamiseks, kihutasime tundmatus suunas edasi. Mingil hetkel jäid autod seisma ja seesolijad hakkasid välja hüppama. Pidasin seda sobivaks hetkeks ka enda liigutamiseks. Ega meile suurt midagi enne ei seletatudki, lihtsalt öeldi, et mina ja T. läheme ameeriklastega kaasa ja teeme mis nad käsivad. Iseenesest küllalt nadi ettevalmistus mitmepäevaseks ettevõtmiseks, aga mis hädaga teha kui paremat ei ole. Tegelikult saime üsna ruttu joone peale, sest ameeriklased on väga suhtlemisaltid ja kui küsida õigeid küsimusi, jagava nad oma tarkust meeleldi.

Järgnevast kahest ööpäevast ei ole suurt midagi kirjutada. Sisenesime lähedalasuvasse hoonetekompleksi mis osutus kanafarmiks, kontrollisime sealseid asukaid ja soovitasime neil meie kohalolekust eriti kõva häälega mitte jutustada. Seejärel võtsime sisse sobivad positsioonid. Kõigepealt me ootasime, siis magasime vahetustega mõne tunni kaupa, siis jälle ootasime, vahepeal jagasime kultuurilisi erinevusi ameeriklaste ja iraaklastega, kuigi viimased ei olnudki üllataval kombel eriti jutukad. Lühidalt öeldes midagi ei juhtunudki ja lõpuks tuldi meile järgi. Jutukas noor tüüp S., specialist`i (midagi kaprali sarnast, täpne vaste Eesti Kaitseväes puudub) auastmes sidemees rääkis, et tükk aega ei suudetud kokku leppida, kuidas meid välja tuua. Kuna autodega öösel ukse ette saabumist peeti liiga silmapaistvaks, olevat vahepeal arutatud isegi kopteriga tulemist, et ikka kindlasti eriti madalat profiili säilitada. Lõpuks siiski otsustati esimese variandi kasuks ja edasine tegevus sujus tõrgeteta.

Laagrisse tagasi jõudsime kunagi 3. juuli varastel tundidel. Esimene mõte oli: pesema ja siis kohe magama. Ärkasin kunagi poole päeva paiku, sest väga sobivalt oli see päev üritustest vaba, võis võtta aega enda jaoks, seejärel vedada end rikkaliku lõunat sööma, mille teeb välja USA maksumaksja. Seejärel sobib väga hästi väike suplus kohalikus basseinis, mis omal ajal ehitati Saddami ohvitseride jaoks. Tegelikult mulle väga ei meeldinud päevasel ajal ujumas käia, sest kui väljas on üle + 50 siis tundub 30-kraadine vesi ikka vastikult külm. Vot kui väheste vahenditega saab endal sünnipäeva toredaks teha, kõik sõltub kontekstist mille taustal asju hinnata.