Arhiiv: Mai, 2007

Kuidas teha ajalugu

Posted in lahterdamata with tags on Mai 30, 2007 by metskaplan

Vaatasin minagi netis levivat uusimat Venemaa propagandateost, mille kohta Päevalehes ka link ilmus. Peab tunnistama, et selles näidatu uskumajäämiseks ei pea isegi väga tahtma, sest esitatavad lõigud on kokku liimitud niivõrd oskuslikult, et iga vähegi nõrgemate ajalooteadmistega vaataja jaoks tundub kõik loogiline ja tõepärane. Nagu alati, on teos mõeldud ainult venekeelse publiku jaoks ja eesti- või lätikeelset tõlget ei ole. Pea kolmveerand tundi pika filmi tegemisel on selgelt kasutatud professionaalset tehnikat ja inimesi, kes ei tööta filminduses just esimest päeva. Vaatajaskonna mõjutamiseks mõeldud väikesed väänded on osavalt ära peidetud tõdede ja pooltõdede vahele.

Lisaks loogilisena näivatele faktidele on tugevalt rõhutatud ka emotsioonidele. Laste piinamisest ja tapmisest verejanuliste Eesti ja Läti natside poolt rääkimine paneb pea igaühe ennast ebamugavalt tundma, samas kui küüditamist saksameelse kahtlase elemendi piirialadelt eemale toimetamisena kujutamine muudab selle hoopis millekski ratsionaalseks, mis on õigustatud julgeoleku tagamise seisukohalt. Samuti oli sobivalt ära kasutatud veel elus olevate balti kommunistide mälestusi sellest kuidas neid on represseeritud ja taga kiusatud.

Kahjuks ei ole Eestil midagi sarnast vastu panna. Ilmselt ei õnnestu ühelgi dokumentalistil sarnase projekti tarbeks raha saada.

Lähen Bagdadi, tunnikese pärast olen tagasi…

Posted in lahterdamata with tags on Mai 30, 2007 by metskaplan

Üks nädalavahetus, kui Rojukene oli koolis ja mul oli laupäeva hommik täiesti enda päralt, sättisin ennast voodi peale raamatut lugema. Mõni aeg hiljem tabasin tekkinud olukorra omapärasust: et olemine mugavam oleks, sättisin end magamiskoti peale vedelema, arvutist karjus Evanescence, kelle kuulmine mul alati seostub Iraagiga (helid ja lõhnad tekitavad kõige paremini deja vu`d) ja kohvi jõin ma kruusist, mis ma sealtmaalt kaasa tõin. Vähe sellest, lugemisvaraks oli mul valitud “Baghdad Burning”, mis räägib lugu tavalise iraaklase vaatenurgast. Igaüks kes mind see päev näinud oleks, arvanuks vist, et mul on katus korralikult ära sõitnud. Aga õnneks isegi mu vanemad ei tiksunud eriti ringi sel päeval, kuigi nad on minu väikeste viguritega juba harjunud. Aga igal juhul, need imelikud mõtted läksid ruttu üle ja ma sain edasi lugeda. Mõnikord on ikka tore, kui ei pea kuhugi kiirustama ja saab ümbruse sättida endale meeldivaks. Sageli vaadatakse mind imelikult, kui ma kodus kateloki sees süüa teen või olemasolevat varustust kõikvõimalikest panipaikadest välja kisun ja üle vaatan. Ja siis muidugi need lollid küsimused, mis sellega seoses esitatakse. Keegi aga ei tule selle peale, et äkki ma ei olegi päris ära keeranud, vaid et tegu võiks olla eesmärgipärase tegevusega.

Kõnealuse raamatu lugemine juhtis mõtted paratamatult tagasi soojale maale rõveda palavuse ja hingematva tolmu sisse. See tolm on imepeenike ja tungib kõikjale. Kui eelmise rotatsiooni mehed mainisid, et nemad ei ole veel nii palju liiva leidnud, et ühtki liivakotti täita, siis me alguses irvitasime, et kuidas küll see võimalik on (samuti tõrgub enamik inimesi uskumast, et Iraagis on rohkem kui üks inimene alajahtumise tõttu surnud). Hiljem me saime aru, et see mis eemalt paistis liivana oli tegelikult saapatalla paksune tolmukiht. Minu sealoleku aega sattus ka viimaste aastate tugevaim tolmutorm, mis aknast vaadates jättis mulje, nagu oleks väljas kollane udu. Nähtavus oli kõigest mõnikümmend meetrit. Sellel päeval ei sõitnud isegi tankid, kopteritest rääkimata. Sõdur suhtub sellistesse hetkedesse kohati kui meeldivasse üllatusse, sest täiesti ootamatult tekkis võimalus pikalt magada selle asemel, et end kell neli hommikul üles vedada. Paraku tuli järgmisel päeval puhkehetke tagajärgi likvideerima hakata ja võimalik, et mõnele ameeriklasele jäi eelmise päeva puhkus viimaseks.

Ükspäev kõlas kolleegide keskel jälle see nali, et meid on juba kogunenud nii palju, et võime täiesti vabalt igas toas korraldada grupiteraapiat ja jagada sarnaseid kogemusi. Miskipärast viimasel ajal võetakse see tihti jutuks, olen isegi seda korduvalt teinud. Ma ei ole kindel, võib olla olingi see mina, kes selle teema esimesena üles võttis. Seekord päädis aga tavapärane aasimine kellegi mõtliku märkusega, et mine tea, kui palju erinevates huvitavates kohtades käinud meestest tegelikult ka abi vajab. See lause võttis kõik kohalolijad kohe kuidagi tõsisemaks. Ma olen varemgi sellele rohkem kui korra mõelnud, kuid too päev oli esimene, kui teema minu juuresolekul jutuks võeti. Ega eestlane ei ole eriti aldis sisemuses toimuvatest asjadest rääkima, isegi siis kui asi hull on. Ilmselt meie alal töötajad on keskmisest veelgi kidakeelsemad, mis ei tee asja eelkõige nende pereliikmete jaoks just eriti lihtsaks. Mis aga puutub professionaalsesse abise, siis kuigi viimasel ajal on tehtud paljugi olukorra parandamiseks, on asjad siiski kaugel täiuslikkusest, eelkõige nende võitlejate vaatenurgast, kes on juba teenistusest lahkunud. Kui sa lahkud süsteemist, ei ole sa enam süsteemi mure. Tegelikud probleemid ilmnevad sageli aga mitu kuud või isegi pool aastat peale koju tulekut. Ja mis põhiline, nad tõesti tulevad. Keegi meist ei ole homme see kes me olime täna, kui tsiteerida Eesti filmiklassikat. Küsimus on ainult selles, kuipalju keegi mõjutatud saab. Peamiselt avaldub see kärsituses ja närvilisuses, kehvemal juhul isegi vägivaldsuses. Paljud hakkavad tõsiselt jooma ja nii mõnelgi esineb probleeme unega. Vahel on seda teemat ka ajakirjanduses üles võetud, kuid enamasti on need tükid kirjutatud kaitseväe-vastases vaimus ja fookus kipub tegelikult probleemilt, milleks on inimeste raskused normaalsesse ellu naasmisel, kirjutaja isiklikele seisukohtasele kalduma. Raske on kirjutada objektiivselt (või vähemalt tõeselt millestki, mida ise ei ole kogenud).

Välja hakkame sõitma siis kui pimedaks läheb. Siin läheb üldse Eesti inimese jaoks harjumatult vara pimedaks, nii umbes kell kuus. Juuni viimane päev, tagasi jõudes on minu sünnipäev, ma saan 22. Hakkan mõtlema, et tegu on juba kolmanda sünnipäevaga, mis läheb nö riigile. Kaks aastat tagasi olin tööl Kaitseliidus ja kuna olin objektil üksi, jäi palju aega järelemõtlemiseks. Siis olin üsna masendunud, juba 20, aga saavutanud ei ole mitte halligi. Keskkool sai küll edukalt lõpetatud, aga ülikoolist löödi edasijõudmatuse pärast välja. Kogu õppeaasta oli möödunud justkui vines, põhjuseks segased suhted pere ja sõpradega, lisaks totaalne suutmatus õppida. Alles suve hakul muutusid asjad pisut helgemaks, kui sain selle töö. See ei olnud küll päris see mida ma tahtsin, aga peaaegu. Sügise saabudes õnnestus mul RKO tegelastel piisavalt ajudele käia, et mind tunnistati piirangutega kõlbulikuks ajateenistuseks. Oktoobrist algas uus ajajärk, tundus, et asjad on lõpuks hakanud minema soovitud suunas.

Aasta hiljem olin ma küll kodus, sest oli nädalavahetus, aga mingil põhjusel meeletuks pidutamiseks ei läinud. Ilmselt oli põhjuseks kümne kuu jooksul sisse kulunud rutiin – kuuest üles ja kümnest magama – ja asjaolu, et järgmine nädal oli seersandikursuse viimane ja mitu eksamit vajas tegemist. Seekord siis see. Rühmavanem küsis mult ükspäev, kas ma aasta tagasi oskasin aimatagi, et ma olen siin lõunamaa päikese all. Ega ei osanud küll.

Kuigi päike on juba loojunud, on jätkuvalt rõvedalt palav. Organism ei ole veel lõplikult aklimatiseerunud. Asjaolu, et Hummeris on rõvedalt kitsas, ei tee olemist sugugi paemaks. Istun juhi kõrval, kus peaks teoreetiliselt kõige mugavam olema. Minust vasakule jääb suur GPS-i ekraan, mis mulle pidevalt otsa vajub ja jalgade all on liivakott, mis põhimõtteliselt peaks katisma juhul kui pomm peaks auto all juhtuma. Mitu kuud hiljem, juba tuuri lõpupoole sõitis üks Hummer tankimiinile ja plahvatus lõhkus auto ära nagu konservipurgi. Kõik sees olnud said surma…

Et vähegi mugavam oleks, sätin käe ventilatsiooniaugu ette nii, et õhuvool puhub varrukaotsast sisse. Nii saab mingil määral jahutatud isegi kuulivesti alune ja mõneks ajaks võib olemist lausa mugavaks nimetada.

(Järgneb.)

Ajaloo õppetükid

Posted in lahterdamata with tags on Mai 18, 2007 by metskaplan

Leidsin interneti avarustest ühe huvitava seisukohavõtu islamimaailmas Külma Sõja ajal. Seal oli ära toodud asjaolu, et kuigi Nõukogude Liit okupeeris või mõjutas väga suurt arvu islamistlikke riike, ei võtnud keegi selle vastu teravalt sõna, kogu tähelepanu oli suunatud USA-le. Autor on toonud põhjenduseks selle, et igasugune nõukogudevastane tegevus sai alati karmi ja kiire (venelaste retoorikat kasutades “adekvaatse”) vastuse. See on muidugi medali üks külg. Teisest küljest aga andis Liit meeletutes kogustes raha ja relvastust Aafrika ja Araabia maadele, et toetada nende võitlust kapitalistlike imperialistide vastu. Ehk teisisõnu, et võimaldada neis riikides nõukogudesõbralike sotsialistlike jõudude võimuletulekut. Ja ega tegelikult ei ole ju ka tänapäeval midagi põhimõtteliselt muutunud, ainult Venemaa rahalised võimalused ennast igale poole toppida on pisut kesisemad.

Igaljuhul huvilistele ka originaaltekst: Loe edasi »

22 000

Posted in lahterdamata with tags , on Mai 16, 2007 by metskaplan

Viimasel ajal kajastatakse aktiivselt Vabariigi valitsuse uut maksuprogrammi, mis tundub olevat valmis nikerdatud täpselt vastavalt kehtivatele poliitstandarditele. Üks osa sellest on varjamatu ja ülbe rahva lolliks pidamine. Ühest küljest räägitakse suure suuga tulumaksu alandamisest ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest (tegu on ju iseenesest täiesti mõttetute summadega, isegi siis kui järgneva nelja aasta jooksul absoluutselt mingit hinnatõusu ei toimuks), teisalt aga lüüakse eluliselt vajalikele kaupadele rahva tervise ja loodushoiu sildi all rõve kirves otsa. Ma ei räägi tubakast ja alkoholist (kuigi ega suitsetajad hinnatõusu pärast maha ei jäta ega alkohoolik inimeseks ei hakka), vaid vedelkütusest ja elektrist, mille kallinemine viib ruttu üldise hinnatõusuni (tundub, et isegi bensiini hinna tõusust rääkimine tõstab poes hindu). Seega ei saa ka keegi väita: “mina viina ei joo ja autoga ei sõida, järelikult mind see ei koti”. Kodanik rahandusministri sõnul puudutavad uuendused peamiselt neid, kes nii vastutustundetult maasturitega sõidavad ja eriliste kurjategijatena tule WC-s põlema unustavad. Mina sõidan ka maasturiga ja seda lihtsal põhjusel – minu suvilani ei ole jõudnud veel asfaltkatet (mis peaks olema ehitatud juba kõigi eelnevate autopidamisega seotud hinnatõusude arvelt), mis võimaldaks mul sinna saada näotu Jaapani või Prantuse neljarattalise telefoniputkaga. Ja see, et Tallinnas nii palju maastureid on, ei tule mitte heast elust, vaid – nagu Venemaalgi – sittadest teedest.

Meie rahandusministri mõtteid saab lugeda Päevalehe veergudel. Samuti on teda võtnud nõuks avaldada Postimees. Igal juhul on leidnud kinnitust ühe kurja vuntsidega mehe väide, et sotsdemokraadid on maailma kõige jubedamad selgrootud limukad, kes on ellujäämise nimel nõus kõike ja kõiki maha müüma. Millegipärast ei ole mul veel tekkinud seda sooja tunnet kindlast teadmisest, et minu valitsus teeb kõik selleks, et tõsta minu elukvaliteeti. Aga eks see ole mulle ka karistuseks, et ma valimistel ei andnud häält meie peavooluparempoolsete eest, kui Eesti poliitikas nüüd mingeid pooli üldse jagada saab. Nagu välja paistab, on kogu jant üles keeratud lootuses kunagi nelja aasta pärast endale ka euro saada ja selle nimel ei hoolita eriti kasutatud vahenditest. Mis sest, et suur osa rahvast satub nendeks neljaks aastaks kitsastesse oludesse, pärast eurot saabub ju ometigi kestev õitseng. Täpselt samuti nagu peale Euroliitu pidime me kohe hakkama hästi elama. Võimalikest ebameeldivustest püüti ka siis vaikides mööda minna.

Kriisiaeg on möödas, valitsuse kritiseerimist ei saa enam pidada ebapatriootlikuks. Nüüd ongi just sobilik aeg arutlemaks, kas valitsus, mis tuli võimule pronkssõduri najal ja valede varjus (näiteks kas või seesama maksusüsteem), on ikka piisavalt pädev järgmised neli aastat riiki juhtima.

If you don’t come to democracy, democracy will come to you!

Posted in lahterdamata with tags , on Mai 5, 2007 by metskaplan

Üleeile läks üks minu hea sõber ühele soojale maale vabadust viima. Mina ja mõned sõbrad olime teda lennujaamas saatmas. Teel lennujaama, olles end viiekesi autosse mahutanud, küsis keegi temalt, et kas ta on närvis ka. Loomulikult ei ole, vastas tema. Aga ega mida muud ta olekski saanud öelda, sest nüüd oli juba hilja ümber mõelda. Selle peale jõuti ühisotsusele, et noormehel on adrenaliin üleval ja küll talle varsti kohale jõuab, et järgneva poole aasta jooksul ta kell viis õhtul koju ei lähe.

Tseremoniaalne osa oli kaitseväelaslikult lühike ja konkreetne, peeti kõned ja lõpuks luges pühaisa ka sõnad peale. Mis seal ikka, sõduritele meeldivadki lühikesed kõned. Siis oli veel võimalus viimast korda enne liikuma hakkamist äraminejaid katsuda ja läinud nad olidki. Mõnel kaasas olnud tütarlapsel läks lõpuks silmgi märjaks…

Aga tegelikult on nii, et ärasaatmine peab käima kiirelt ja konkreetselt, et kojujääjatel ei oleks liiga palju aega emotsioonidesse laskuda. Need tuleb hoida saabumise tarvis, sest soojale maale minekut ei tohi võtta kui mingit maailmalõppu, vaid lihtsalt üht eluperioodi, mis ühel hetkel läbi saab, ja pealegi on mineja niigi närvis, ilma et stressis sugulased veel täiendavat paanikat tekitaks.

Lennujaamast ära kõndides hakkasin mõtlema, et natuke enam kui kuu aja pärast saab juba kaks aastat sellest, kui ma ise samamoodi ühel tuulisel hommikul astusin lennukile, mis viis mind täiesti teistsugusesse maailma; sellisesse, millest ma siiani ainult raamatutest lugenud olin ja mis muutis põhjalikult paljusid minu seniseid vaateid. Kuhu küll see aeg nii kiiresti voolanud on?

Oma ära sõitvale sõbrale otsa vaadates tundsin ma seal ära ennast. Sama ärevus ja selge soov juba kiiremini lennukile astuda, sest ootamine paneb kõhus keerama (selle tõttu soovitasin tal enne lendu end kindlasti kergemaks teha). Ta oli seda oodanud ja tahtis minna täpselt nagu minagi, selle vahega, et mina alguses püüdsin minemisest pääseda, sest Rojukene ei olnud sellisest võimalusest üldse mitte vaimustuses. Temal on selles suhtes lihtne – naist-lapsi pole, enamus sõpru ka sama elukutse esindajad. Igal juhul ma loodan, et talle tuleb puhkusereis päikese all samamoodi kasuks nagu mulle, kuigi tagasi tulles on ta ilmselt samamoodi vanem ja väsinud ning läheb mõni aeg, enne kui ta rahuaegsesse rütmi tagasi saab. Aga ehk võõrdub alkoholist, pool aastat mittejoomist tuleb ju ainult kasuks. Igal juhul, nüüd on meil jälle oma mees otse demokraatiategemise eesliinil ja varsti ei peagi mina ainuke olema, kes koos istudes sõjajutte peab rääkima.

Ühinegem võitluseks kodanlike natsionalistidega

Posted in lahterdamata with tags on Mai 1, 2007 by metskaplan

Paljude jaoks on ilmselt allolev kirjatükk juba vana uudis, aga äkki siiski leidub keegi, kes ei ole veel seda lugenud. Neile kes ei oska vene keelt, on sama jutt olemas ka siin. Uudise tõeväärtuse üle otsustamise jätaks iga lugeja teha, aga pisut mõtlemisainet on kogu loos siiski. Pärit siit.

* * *

Алеша, это пиздос

Заявление отряда Армии Русского Сопротивления “Колывань” (Эстония)

Преступные действия эстонских чиновников переполнили нашу чашу терпения. В эти дни началось восстание русских людей на улицах городов Эстонии. Тысячи людей сражаются на улицах за будущее своих детей, за правду и справедливость.

Мы призываем Правительство России и лично Президента Владимира Путина принять реальные меры по защите русского народа Эстонии – ввести в Эстонию российскую армию. Как это сделали США в Ираке.

Другие действия России не помогут русским в Эстонии.

Мы просим жителей России о помощи. Потребуйте от Правительства России и Президента введения российской армии для защиты ваших братьев и сестер в Эстонии.

Но мы уже устали ждать помощи от России.

Если до 3 мая 2007 года власти Эстонии не дадут права граждан всему населению Эстонии, не изменят политику культурного геноцида нашего народа – мы перейдем к вооруженной борьбе.

9 мая станет днем начала нашей войны против преступного эстонского правительства. И тогда уже нашей целью станет создание независимого русского государства на территории Эстонии, где наши дети получат свободу и право быть русскими.

Сегодня, 28 апреля, мы заявлем о формировании отрядов Армии Русского Сопротивления.

Наш, первый отряд уже сформирован. Вопросы вооружения, боеприпасов и амуниции также решены.

Призываем всех русских мужчин, проживающих в Эстонии, кто еще не превратился в бессловесного раба, последовать нашему примеру, и начать самостоятельное формирование автономных отрядов Армии. Даже небольшие отряды смогут успешно действовать. Рано или поздно мы добьемся Победы. Других вариантов нет.

Мы будем наносить удары по всем системам связи, электрообеспечению, газоснабжению, и снабжению бензином, по железнодорожному сообщению, по авиаперевозкам, по водоснабжению крупнейших городов. Будут гореть дома и имущество тех, кто поставил себя выше русских, и не считает нас за людей.

Просим русских жителей России и других стран поддержать нас всем, чем возможно.

Командование отряда “Колывань” Армии Русского Сопротивления

28 апреля
Эстония, Таллин