Kestva abieluõnne saladus

Interneti avarustesse eksib tihti igasuguseid koledaid asju ära. Täna juhtusin nägema lõiku ühest telesaatest, kus teemaks oli mõõdukas naisepeksmine.

See teema on ilmselt üks enimvaielduid islami ja muu maailma vahelises suhtlemises. Paljud väidavad, et see on laim ja naise peksmine on islami seadustega vastuolus, teised jälle, et nii ongi normaalne. Araabia keele mitteoskajana on muidugi raske objektiivset seisukohta võtta, aga niipalju kui ma olen juhtunud lugema Koraani inglisekeelseid tõlkeid sellel teemal, on seal öeldud umbes nii, et naist võib peksta, aga mitte eriti kõvasti ja ainult niikaua, kuni ta käitub vastaliselt. Selles ühes lühikeses mõttes aga on juba vähemalt kaks kohta, mida annab mitut moodi tõlgendada. Paraku paljud tänapäeva hädad tulevad islami meelevaldsest tõlgendamisest. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et paljud Euroopa noored moslemid ei oska samuti araabia keelt ning võtavad tõe pähe kõike reedesel palvusel öeldut ilma ise selle paikapidavuses veendumata. Seetõttu muutub religioon järjekordseks kilbiks, millega on mugav varjata oma iseloomu negatiivseid külgi.

Samas tuleks vältida kogu islamimaailma ühe vitsaga löömist, sest eri riikides ja eri usulahkudes on suhtumine igapäevaelu aspektidesse väga varieeruv. Talibani-aegne Afganistan võiks ilmselt tähistada üht äärmust, kus naised olid täielikult kaetud, televisioon ja muusika olid keelatud ja tuulelohede lennutamise eest karistati sageli kepihoopidega. Teisest küljest näiteks Balkani moslemid suhtuvad usuasjadesse küllaltki leigelt ega loobi oma sugulasi kividega surnuks. Juhiseid jumalale meelepäraseks eluks saavad aga mõlemad siiski ühest raamatust. Ilmselt on asi selles, et Allah on piiritult armuline ja annab tõsimeelsele kahetsejale kõik patud andeks, ka Tema nimel sooritatud rõvedad kuriteod.

Neile vist unustati öelda, et sõda käib…

New York Times kirjutab sellest, kuidas Rootsi moslem täiesti juhuslikult Somaaliasse sattus (artikkel ära toodud ka allpool). Tegelikult küll 2 Rootsi moslemit, aga see iseenesest ei muuda asja sisu. Hm… kuidas see nüüd töötab? Elad Euroopas, oled moslem (st. äratuntavalt araablasliku välimusega, kui asjale lihtsustatult läheneda), oled noor ja sulle meeldib reisida (st. pass on täis templeid erinevates kolmanda maailma riikides viibimisest), sõidad riiki, kus juba viimased 15 aastat on käinud erineva intensiivsusega kodusõda (ok, vabandus, et keegi sulle ei öelnud, et Somaalias käib rõve veristamine, ei ole hetkel tõsiseltvõetav) just siis, kui maailma esiterroristid kutsuvad kõiki tõsiusklikke sinna ameeriklaste ja nende käsilaste vastu võitlema ja oled tõeliselt üllatunud, et sind ühel hetkel maha väänatakse ja kongi pistetakse? Pool Guantanamot on selliseid tegelasi täis, kuna samasugune kirjeldus pädeb ka paljude Allahi juurde läinud võitlejate kohta. On vähegi mõistetav, kui sellistesse kohtadesse satuvad arstid või muud inimesed, kelle jaoks on see osa tööst, lihtlabane turist on ikka ise oma hädas süüdi, täpselt samuti nagu siis, kui ta satub Koplis narkarite rünnaku ohvriks.

Aktiivne poliitikategemine Somaalia moodi (“In Somalia killing is negotiation”, kui tsiteerida filmiklassikat) jätkub sama ajal aga täie hooga, mõned nädalad tagasi tehti isegi paaripäevane vaherahu laipade korjamiseks. Kõige selle taustal võiks ilmselt väita, et vähemalt ühe noore rännuhuvilise jaoks lõppes kogu ettevõtmine suhteliselt õnnelikult, kõik sõrmed ja varbad jäid alles.

Multikultuursusest ja rahvaste sõprusest

Nädal tagasi kirjutas New York Times kohast, kus ka nii mõnigi eestlane on viibinud. Elanike arvu järgi kunagi umbes poole Tartu suurune olnud linn Bagdadist umbes 15 kilomeetrit põhja poole on nüüdseks küllaltki inimtühi, kuigi viimasel ajal on kohalkäinute sõnul rahvas hakanud vaikselt tagasi tulema. Umbes 50 000 elanikust oli raskematel aegadel kohal ainult 10%. Saddami ajal oli Saba al Bor peamiselt šiiitidega asustatud töölisklassi paradiis, šiiad töötasid lähedalasuvates vabrikutes ja sunnid leidsid rakendust mõned kilomeetrid eemal asuvas suures Taji sõjaväebaasis. Vaatamata Bagdadi lähedusele oli veel 2005. aastal seal üsnagi rahulik, isegi aasta lõpus toimunud valimised möödusid ilma eriliste vahejuhtumiteta. Huvitavaks läks asi alles siis, kui USA väed möödunud sügisel vastutuse linna eest Iraagi julgeolekujõududele üle andsid. Inimesi hakkas kaduma tervete perede kaupa, šiiidid ründasid väheseid linnas olevaid sunniite, kelle lähikonnas elavad sugulased korraldasid linnas kättemaksuaktsioone. Omavaheline tüli paisus nii suureks, et kohati unustati isegi ühise vaenlase vastu võitlemine. Ei jäänudki ameeriklastel muud üle kui linn uuesti üle võtta ja saata eestlased jälle korda looma. Praegu näeb see paik välja nii.

Kui mina seda kaunist kohta viimati nägin, oli linn elu täis: ehitus käis suure hooga, lapsed käisid koolis, ärid olid avatud. Laskmine ei olnud igapäevane nähtus ja pommirünnakud olid sootuks harvad. Linna piires võis end tunda suhteliselt rahulikult, sest vastane vältis kokkupõrkeid tsiviilisikute läheduses. Bagdadis toimusid loomulikult ka siis verised rünnakud, kus sai surma kümneid inimesi, kuid mujal riigis püüti siiski tsiviilohvreid vältida. Nüüdseks pole sellest kirjutamata reeglist muidugi midagi alles jäänud. Neil ei ole isegi oma Pronksmeest, kelle pärast tülitseda…