Laske paagid täis, kodanikud! Nafta hind tõuseb jälle…

Kes on rahvusvahelist meediat jälginud, teab ilmselt juba viimase aja tüli Iraani ja UK vahel. Iseenesest on tegu peenelt vormistatud trikiga, sest UK on sunnitud asuma jäigale positsioonile, et mitte häbistada end avalikuse ees. See omakorda toob kaasa konflikti eskaleerumise ja igasugused humanistid saavad Euroopa suurlinnades jälle plakatitega vehkida ning Bushi ja Blairi kujusid põletada. Viimane käik Iraani poolt oli kinnipüütud üksuse ainukese naisliikme esinemine araabiakeelses televisioonis (kui keegi ei tea, siis araabia keel ei ole Iraani peamine keel, küll aga ulatub sõnum nii väga paljudesse kodudesse Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas). Jällegi taktikaliselt väga kaval võte, välja valiti nõrgim lüli (see avaldus ei ole mõeldud kellegi solvamiseks, inimeste mõjutamiseks valitakse ikka see, kellega on antud olukorras kõige lihtsam kontakti saavutada, kusjuures murda on võimalik absoluutselt igaüht, küsimus on ainult selles kaua see aega võtab ja mis vahendeid tuleb kasutada), keda siis aktiivselt töötlema hakati, et ta end avalikult olematutes asjades süüdi tunnistaks. Lisaks sellele avaldati ka tema kirjutatud isiklikud kirjad oma vanematele. Kas keegi tahab veel midagi inimõigustest ja Genfi konventsioonist kobiseda?

“Parim eestikeelne analüüs Iraagis toimuva kohta” on loomulikult asunud olukorda jälgima ja varustama meid kõige objektiivsema infoga (eriti rõve naer). Oma süütus õhinas pole noor autor ehk kõige paremini tekkinud olukorda süüvinud, jättes mulje nagu tal oleks ülimalt hea meel selle üle, et meie 15 liitlast hetkel pärslaste külalislahkust naudivad. Pigem võiks ta aga minu arvates keskenduda asjaolule, et 15 vormides ja eraldusmärkidega sõduri kinnipidamine on de facto sõjategevuse alustamine UK vastu, eriti arvestades asjaolu, et kõigi eelduste kohaselt viibis patrull Iraagi territoriaalvetes (jätame hetkel arvestamata asjaolu, et Iraan tahaks lugeda oma territooriumi Shat al-Arabi Iraagi-poolsest kaldast), ja midagi head sellest sündida ei saa. USA merevägi on juba alustanud kahe lennukikandjaga manöövreid Pärsia lahes, et näidata toetust oma UK kolleegidele. Kõik see viib aga vähemalt kütuse hinna tõusuni ja sealt edasi… väga õige-üldise hinnatõusuni Eestis.

Enne kui asutakse hukka mõistma USA tegevust Iraani tuumaprogrammi takistamisel, võiks inimesed mõelda sellele, et kui Iraan ehitab endale tuumalõhkepäid kandvad raketid siis ega need Ameerikani välja ei lenda, vähemalt alguses mitte. Euroopa aga on Iraanile oluliselt lähemal…

Nädala järjejutt

Järjekordselt kirjutatakse Eesti Ekspressis luureskandaalist. Nagu näha, hakkab materjal otsa saama ja kiputakse kordama samu vanu asju. Seekord siis on nädala peamiseks atraktsiooniks Ligi Jürka, kes hiljuti lapsesuuga oma blogis kilkas, et tema ongi Liivimaa parim kaitseminister. Mingil salapärasel põhjusel kadus see sissekanne üsna ruttu avalikust blogist ära… Igatahes seekord räägib Ligi täpselt samadest asjadest, lisades oma jutule seksikust kommentaaridega, et ühest või teisest asjast ei saa ta rääkida. Ainukese uue lähenemisena võib pidada väidet, et nüüd otsitakse rotti juba kaitseministeeriumi seest. Vägisi jääb mulje, et paranoia all kannatab mitte ainult see salapärane isik, keda salajastes niiditõmbamistes süüdistatakse, vaid enamgi veel sm. kaitseminister ise. Ei tasu vist mainidagi, kui äärmiselt ebaeetiline on üldse avalikult kommenteerida asju, mille kohta ametlik juurdlus alles kestab. Kogu selle teemaga on EE minu silmis endale korralikult vee peale vedanud. Tundub, et on hakatud tabloidide sarnaselt kõmulugusid jahtima ja müüdav ajakirjanikuhing ei peatu hetkeksi mõtlema, et mäng käib tegelikult väga tõsiste panuste peale.

Puhkus läks ja vilistas…

Huvitav, oli nagu puhkus aga tehtud midagi ei saanudki. Nii palju asju oli plaanitud, aga enamus neist lükkus sujuvalt järgmisesse päeva, kuni lõpuks ei olnud enam päeva kuhu lükata. See on iga aasta nii, mõtled, et kui tuleb puhkus, küll ma siis teen ja olen ja värki, aga kui see puhkus ükskord kätte jõuab, siis esimesed kolm päeva oskad endaga midagi peale hakata, edasi hakkad juba vaikselt tööasju mõtlema. Seekord olid muidugi erinevad minust sõltumatud asjaolud ka mängus. Rojukesel oli kolmapäeval sünnipäev ja ma mõtlesin, et ei jäta kõiki ettevalmistusi viimasele hetkele see aasta, et esmaspäeval hakkab puhkus, kolm päeva on piisav aeg, et asju organiseerida. Aga oh seda rõõmu, Rojuke jäi esmaspäeval haigeks ja tuli poole päeva pealt koju. Nagu sellest veel vähe oleks, teisipäeval kutsuti mind veel tööle ka ja kolmapäeval otsustasime Tartusse sõita. Nii et kolm päeva väga osavalt läinud. Aga pole hullu, kõik sai korda ja selleks kulus ainult poolteist tundi kolmapäeva hommikut. Siit moraal: ei tasu endale varajase muretsemisega stressi tekitada, küll asjad viimasel hetkel tehtud saavad.

Tartus sai üle pika aja jälle alkoholitarbimisega tegeletud. Viimased pool aastat olen ma põhiliselt kaineks autojuhiks olnud. Ega see joomine muidugi hea asi ei ole, et sellega kelkida. Tartus liigub aeg kuidagi hoopis teistmoodi kui Tallinnas, nii imelik kui see ka pole. Tallinnas kipub aeg lihtsalt käest kaduma, kui sa pidevalt mingis liikumises või tegevuses ei ole. Ilmselt selle pärast inimeste silmis erilist rõõmu ei peegeldugi.

Vahepeal sai ka suvilas käidud. Lumi sulas ja vett oli palju. Üldiselt ei kutsunud selline kehv ilm eriti väljas mingit tegevust arendama, seetõttu istusime sees ja tegelesime ahjukütmisega. Sellise niiskusega võib tule ülessaamine olla küllaltki huvitav. Esimene takistus on muidugi tikud, mis ei taha kohe kuidagi süttida. Olgu, tikud tikkudeks, aga seda ei ole ma veel näinud, et juba süttinud paber, mis tundub katsudes täiesti kuiv, lihtsalt ära kustub. Kui selliseid väikesi ebamugavusi mitte arvestada, siis oli tegelikult täiesti tore.