Noored poliitikahuvilised

leidsin hiljuti sellise omap2rase blogi. Seal v6tab Iraagi teemadel s6na mingisugune ilmselt kyllatki noor tyyp. Iseenesest on ju v2ga hea, et noored maailmas toimuva vastu huvi tunnevad, halb on aga kui v6etakse s6na asjadest, millest ei omata t2it ylevaadet. Ja muidugi on halb, kui ei anta teistele v6imalust oma seisukohti v2lja 8elda. Ma m6tlen siinkohal argumenteeritud vaidlust, mitte v2ljaytlemisi stiil: neegrid ja homod mulle meeldivad, sest ma olen ilgelt tolerantne aga vot Bushi ma vihkan. Lihtsalt vihkan ja k6ik! Ma kommenteeriks meeleldi osasid postitusi, et l2heneda asjadele veidi teise nurga alt aga ainuyksi selle p2rast ei hakka ma Blogspoti endale kontot tegema. Ilmselt on see ka yks p6hjus, miks see blogi just eriti kommentaaride meeletu hulga poolest silma ei paista.

tundub, et viimasel paaril aastal on v2ga pop ja noortep2rane Bushi vihata. Seejuures ei ole yldse oluline, kas inimene on ise enda jaoks selgeks teinud, mille eest ta Bushi t2pselt vihkab. Iraagi s6da on enamasti lihtsalt kepiks, millega teda nahutada. Selle kohta, mis Iraagis tegelikult toimub, omab enamik aga ainult udust ettekujutust, kui sedagi. neetud humanistid n6uavad rahvusvaheliste v2gede kohest v2ljatoomist riigist, m6tlemata mida see endaga kaasa v6iks tuua. USA Kongressis v6imul olevad Demokraadid on juba astunud samme, et v2hendada Iraagi operatsioonide rahastamist ja on igati vastu lisaj6udude saatmisele riiki. Kohati tundub, et seda tehakse puhtalt selle p2rast, et see on risti vastupidine Bushi senisele poliitikale, mitte selle p2rast, et seda peetakse 6igeks. Kes on j2lginud Iraagi uudiseid viimase umbes aasta jooksul, teab kui j6hker omavaheline l6ikamine seal k2ib. Verine vennatapus6da, mida isegi 130 000 riigis viibivat koalitsiooni s6durit ei suuda takistada. Mis saaks siis, kui see kontingent j2rsku riigist lahkuks?Ilmselt l2heks olukord veelgi hullemaks, kuigi praegugi t6rgub m6istus aktsepteerimast kogu seda v2givalda. Kas teie suudate endale ette kujutada olukorda, kus Eestis tapetakse iga p2ev peaaegu 100 inimest, enamik peale j6hkrat piinamist. yhe inimese surm on trag88dia, 1000 inimese oma aga statistika. Seet6ttu ei huvita k6ik see veristamine enam ammu suuremat osa maailma, kui p2evas l2heb kasti alla 30 inimese, siis on see business as usual ja lehed suurt pealkirja sellele ei raiska.

Tekkinud olukorras kogu syyd ameeriklaste peale lykata ei ole ka nagu p2ris aus. Kogukondade vahelise v2givalla juured on Saddami valitsusajas, mis kestis yle kahekymne aasta ja rikkus p6hjalikult selle ilusa riigi. Siinkohal tahaks ma kysida k6igi s6javastaste k2est: kas teie arvates oleks 6ige olnud sissetung Iraaki 2ra j2tta, st. miljonid inimesed oleks j2tkuvalt Saddami ja kitsa kliki hirmuvalitsuse all. Kas teie magaksite rahulikumalt teadmisega, et tsiviilisikud langevad systemaatiliselt riigi v2givalla ohvriks, kui te seda praegu teete?

Olukorrast riigis

Eile siis lõpuks võeti vastu keelatud rajatiste seadus. Kogu seda teemat on poliitikute vahel loobitud nagu välja tõmmatud splindiga granaati. Täiesti uskumatu, et sellega veel enne valimisi maha saadi. Nüüd pole muud kui vaadata, kas Moskva rusikavehkimisele ka midagi sisukamat järgneb. Igal juhul on Eesti jälle pääsenud suurde rahvusvahelisse ajakirjandusse, BBC online kirjutab pronkssõdurist lühidalt ja emotsioonivabalt. Huvitav, kas riigikogulaste meeletu töö tulemus ka mingisuguseks sisuliseks tegevuseks pöördub või unustatakse kogu teema kuni 9. maini sujuvalt ära? Ansip, kes mingil hetkel oli pronksmehe teisaldamise tuline pooldaja, võtab oma avaldustes silmnähtavalt hoogu maha ja Ilves on vist otsustanud rahvuslikuks pidurimeheks hakata.

Millega järgmiseks üllatatakse?

BBC edastas uudise sellest, kuidas vene sõjaväes kasutatakse ajateenijaid seksiteenuste osutamiseks. Sellist asja ei osanud ilmselt paljunäinud inimõiguste eest võitlejad ette näha. Sest dedovštšina ja vägivald, olgu kui tahes julm, allub siiski mingile oma äraspidisele loogikale. Selline asi aga on põhimõtteliselt sarnane olukorrale esimese Tšetšeenia sõja ajal, kui ohvitserid müüsid noorsõdureid tšetšeenidele orjaks väidetavalt isegi nii odavalt nagu 10 dollarit näo pealt. Rohkema raha eest anti kaasa ka veoauto, millega müüdavad kohale toodi. Sellega on muidugi see jama, et tehnika on arvel, sõdur enamasti mitte…

Meil ja maailmas

Juhtusin täna Päevalehes lugema artiklit vene noorteliikumise Naši (Omad, kuigi pidevalt tõlgitakse Meie) mõttevälgatustest. Mingil salapärasel põhjusel ei saa vene inimene kuidagi üle suurriigi ideedest, samal ajal rääkides rahvaste sõprusest, demokraatiast, kurjast Ameerikast ja millest iganes muust veel. Eelmiste riigiduuma või millegi sarnase valimiste ajal oli ühel parteil selline valimisreklaam, mille hüüdlause oli “Taastame impeeriumi tema endises hiilguses!” ja taustaks maailma kaart, kus kõik endised Nõukogude Liidu alad on punased. Seda reklaami keriti televisioonis külaltki aktiivselt. Huvitav, mis saaks siis, kui mõni Eesti partei eelseisvatel Riigikogu valimistel kandideeriks lubadusega Suur-Eestist, mille idapiir ulatub Volhovi jõele. Üldiselt mahub see teema pinnu-palgi maailmakäsitluse alla.

Käisin ükspäev oma vanas töökohas Paldiskis. Endistest kolleegidest ei olnud suurt kedagi alles jäänud. Suur osa on Soomes seina värvimas. Suure kellaga väljareklaamitud palgatõus ei täitnud tegelikult kellegi ootusi, maksimaalne tõus oli 1000 EEKi, enamusel aga alla selle. Ma isegi ei räägi piirivalvuritest, kellele tehti eriti haledalt ära. Ka sellest saab lugeda tänasest Päevalehest. Igal juhul imelik oli sinna minna. Ühest küljest töötasin ma seal eneselegi üllatuseks peaaegu täpselt kaks aastat ja see sai mulle enam-vähem teiseks koduks, teisest küljest aga tahtsin ma sealt lõpuks väga ära saada ja ei kurvastanud hetkegi kui ukse enda järelt kinni panin. Vaieldamatult oli see aeg hindamatuks kogemuseks, kuigi lõpupoole peamiselt negatiivseks. Aga mingil hetkel tahaks nagu midagi enamat, on vaja kasutada lisaks jalgadele ka pead. Ja mis põhiline, tahaks normaalset suhtumist. Aasta tagasi oli kindel valik Sõjakool Tartus, kuid sellega läks nagu läks. Viimasel ajal olen ma vahel mõelnud, et kas see oli viga, et ma kohe peale ajateenistust ei läinud, hakkaks juba sel kevadel lõpetama. Teisest küljest oleks suur tükk maailma nägemata jäänud. Mine sa võta kinni…

Igal juhul, kui mitte arvestada seda, et tuttavaid nägusid oli vähemaks jäänud, ei olnud mitte midagi muutunud. Isegi see rõve külm meretuul, mis samuti motiveeris töökohta vahetama, puhus sama tugevalt ja samast suunast nagu alati.

Rääkides revolutsioonist

Eriti häiriv on minu arvates järjest pead tõstev nõukanostalgia. Meist mõni aasta nooremad käivad täiesti süüdimatult ringi CCCP-kirjaga särkidega ja poodidest on pea võimatu saada mõnd riideeset, kuhu ei oleks seda neetud viisnurka külge poogitud. Ja siis muidugi need arutlused välismaalastega marksismi eelistest muude ühiskonnakorralduste ees… Aga eks ole ju ammu teada, et kui inimene rõhumise alt vabaneb, unustab ta mingi aja möödudes olukorra jubeduse ja püüab otsida neid väheseid positiivsemaid külgi olnud olukorras.  Ja rahvuslikku ühtsust on võimalik saavutada ainult ühise vaenlase vastu. Kui lagunes Liit, lagunes ka ühtsus. Millest paljud aga aru ei saa, on see, et ega vaenlane iseenesest ei ole ju kuhugi kadunud vaid lihtsalt läbi vormivahetuse tavainimese jaoks häguseks ja kaugeks muutunud. Kuna aga ühiskonna võitlusvaim on raugenud (sest Euroopast kinnitatakse meile ju pidevalt, et kõike saab lahendada dialoogi ja kompromissiga s.t. oma seisukohtadest loobumisega, et vältida vastase solvamist ja temaga konflikti sattumist), pressib suurvene šovinism sisse juba igast uksest ja aknast. Viimane suur uudis kohalikes lehtedes oli läbiviidud küsitlus, millest selgus, et väga suur osa eestlasi (mitte Eestis elavaid välismaalasi) on nõus Moskvale järeleandmisi tegema vastutasuks majanduslike hüvede eest. Ehk teisisõnu ollakse nõus vahetama oma kodumaa selle sita vene bensiini vastu, mis auto mootori ära tapab.

Eelmisele jätkuks

Kodanik Tähismaa kirjatükist võiks välja lugeda lausa selget riigivastasust. Või siis on vaja millegi abil end jälle nähtavaks muuta. Igal juhul jääb arusaamatuks, mis on vaja nii palju draamat õhku visata. Kohe näha, et kunstiinimene (selle sõna kõige halvustavamas rahvalikus tähenduses), sellised maised ja labased probleemid nagu rahvastiku vananemine ja võõrrahvaste sisseimbumine on liiga madalad, et neist üldse välja teha.

Tundub, et inimesed ei oska enam rõõmu tunda faktist, et vallalisi noori tütarlapsi ei paigutata riiklikesse sünnitusmajadesse nagu see ühes Euroopa riigis möödunud sajandi esimesel poolel lühikest aega kombeks oli.

Sama teema teise tahuna oli mul eile jälle suurepärane võimalus kuulata oma ema piiramatut elutarkuste varasalve. Õhtul tuli TV3 pealt film esimesest Lahesõjast, mille maapealsed lahingud kestsid 4 päeva, mille jooksul pool aastat kestnud pommitamisega pehmeks taotud võitmatu Iraagi armee kohati tervete väeosade kaupa end vangi andis. Samas esines kohati ka küllalt vihaseid kokkupõrkeid ning piisavalt palju friendly fire`it ja muid õnnetusi, et tekkis ka omajagu langenud kangelasi. Seal filmis siis võetigi ette üks säärane lugu, kus surma saanud naisohvitserile taheti anda küllatki kõrge autasu eeskujuliku tegutsemise eest lahinguväljal. Kuna aeg oli natuke teistsugune kui praegu ja see oli esimene konflikt peale Teist Maailmasõda, kui naisi sõdimisele nii lähedale lubati, oli asja ümber omajagu poliitikat ja muud jura, surnud tütarlaps ise ei huvitanud suurt kedagi tegelikult. Nagu see ameerikamaal tihti juhtub. Ja siis kui filmivaatamine juba täies hoos, hakkas ema mind valgustama teemal, et see on täielik idiootsus, mis selle riigi sõjaväes toimub, neetud demokraatia ja liberalism, sest naine peab kodus istuma ja lapsi kasvatama. Kui ma siis küsisin, et mis teha, kui mõni naine tahab rohkemat kui peale keskkooli järjest sünnitama hakata ja siis viiekümneselt avastada, et elu on möödunud nelja seina vahel, selgitati mulle, et naine põhimõtteliselt ei peagi rohkemat tahtma. Mida sa ütled inimesele, kes on oma seisukohas nii veendunud? Miks kurat peab alati kalduma kuhugi äärmustesse? On ju võimalik elada täisväärtusliku pereelu ka nii, et peamiseks jututeemaks ei muutu laste kehaeritiste värv või köha tugevus. Lapsed peaks siiski elu täiendama ja ilusamaks tegema, mitte koormaks olema.