Mõtteid õhtusöögist

Kõikvõimsa interneti vahendusel jõudis minuni üks tore lugu sellest, kuidas on ka võimalik oma teispoolele romantilist õhtusööki valmistada. Vaieldamatult sai tütarlaps üllatuse osaliseks, nagu ta seda soovis, iseküsimus on ainult, kas see just päris selline oli nagu ta silmas pidas. Minu arvates läheb lugu üsna täpselt kokku Ameerikamaa inimese mõttemaailmaga, mis alati ei pruugigi vältimata kehvem olla meie omast, kuid pisut omapärased naljad on neil siiski. Lugu ise aga järgmine:

Rahvusvahelisest olukorrast

Maailmas meie ümber sünnib ikka igasuguseid imelisi vigureid, enamust millest terve mõistus tõrgub uskumast. See viimane võib muidugi olla põhjustatud ka eestlase omapärasest arusaamast sellest, mis õige ja mis vale. Islamimaailmas on selline asi näiteks täiesti tavaline ja suurel määral ühiskondlikult aktsepteeritud. Euroopa tolerandid ja liberaalid samal ajal räägivad meile sellest kuidas ikka peab mõistma erinevat kultuuri ja olema ettevaatlik, et mitte kedagi solvata. Sellele vaatamata toimuvad sarnased asjad ka kodule oluliselt lähemal kui päikeselises Jordaanias. Tegijad ise aga püüavad varjuda kultuuriliste eripärade taha, mida meid sunnitakse austama. Vastasel korral oled rõve neonats, fašist, rassist ja mis kõike koledat veel.

Paraku on Eesti Vabariik suutnud end maailma silmis jälle nurka mängida. Vähemalt venelased arvavad nii. Valitsus on oma suutmatusega otsustavalt tegutseda järjekordselt demonstreerinud oma nõrkust. Vene meelelaadi kohaselt aga peab nõrku peksma ja eranditult jalgadega. Selge aga on, et enne valimisi ja ilmselt ka tükk aega pärast neid ei juhtu pronksmehega midagi. Niisuguse tegevusetusega jätame me aga vastasele järk-järgult mulje, et ta on võitnud. Ja kui piisavalt paljud seda usuvad, siis ta ongi võitnud.

Talverõõmud

Oh seda rõõmu, lumi ja külm on meie koju ka saabunud, rsk! Esimeste tõsiste külmadega hakkavad alati autoga mingid jamad pihta. Väga osavalt õnnestus meil täna tööle hiljaks jääda, sest esiteks sai meil täiesti ootamatult bensiin otsa ja kui ma kiiresti organiseerisin kanistri ja kütuse ning kella vaadates, et oh jõuame küll, võtit keerasin, läks armatuurlaual pilt lihtsalt eest ära. Aku sai lihtsalt nii tühjaks, et isegi ohutuled kustusid ära. Nagu midakeppi, mootor oli enne seisma jäämist tükk aega käinud ja aku oleks pidanud piisavalt täis olema. Aga ilmselt ei ole eelmine omanik Lõuna-Saksamaalt kunagi miinuskraadidega kokku puutunud. Igal juhul tuleb kiiremas korras osta uus aku, sest ööseks lubati 20 kraadi külma.

Ja muidugi ei saa jätta mainimata, et lumes ja libedaga autolükkamine on ikka väga sportlik tegevus. Sellisteks puhkudeks on mugav omada mingit Prantsuse või Jaapani väikeautot aga mitte maasturit. Aga igal juhul on mul nüüd ootamatuste vastu abi saamiseks olemas kanister ja käivitusjuhtmed, isegi labidas on kusagil vedelemas.

omavahelisest läbisaamisest

Huvitaval kombel tekivad kõige suuremad tülid ikka tühistel põhjustel. Tagasi vaadates on enamasti endalgi häbi, et selliste asjade pärast on enda ja teiste päeva rikutud. Ja mingid täiesti kõrvalised asjad alati võimendavad tekkinud konflikti. Huvitav, mida peaks tegema, et koju tulles end täielikult tööasjadest välja lülitada ja vanematega tekkinud hõõrumisi oma teisepoolega suhtlemisse mitte üle kanda? Siiani on see mul suhteliselt hästi õnnestunud, aga nüüd tundub, et oleks vaja mingit täiesti uut lähenemist. Samuti vajab minu väljendusoskus tõsist lihvimist, sest nagu eilne õhtu väga konkreetselt tõestas, kipuvad otsustaval hetkel sõnad ikka kuidagi väga valesti välja tulema. Paned küll oma peas kokku loogilise jada, mis peaks sinu arvates olukorda selgust tooma, aga välja tuleb ikka mingi jama, mis asjad veel hullemaks teeb. Seega, mida vähem räägid, seda vähem jama kokku keerad.

Ega vist pole muud lahendust kui võtta kolm sammu tagasi ja püüda vaadata asju mingi teise nurga alt. Küllaltki kerge on endal leppida sellega, et oled ämbrisse astunud, teispoolele selle tunnistamine on aga mingil salapärasel põhjusel mõnevõrra keeruline.

Miks mul on üherattaveoline auto?

Hommikul tööle minema hakates kogesin klassikalist “miks mul on üherattaveoline auto”-situatsiooni. Loomulikult olin ma pargitud kahe auto vahele, mis mõlemad olid suhteliselt lähedal. Manööverdamisel tabas mind rõõmus üllatus: üks tagumine ratas oli jääaugus, sest ma ei olnud autot 2 päeva liigutanud, ja käis tühjalt ringi. Alguses proovisin vana head edasi ja tagasi nõksutamist aga kahe kalli auto vahel ei tahtnud nagu väga rabeleda ka. Siis lükkasin neliveo sisse ja olles täiesti kindel, et nüüd sõidan ma valge isanda kombel minema, hakkasin gaasi andma. tulemina läks muidugi kogu jõud ikka ühte libisevasse rattase nagu see lukustamata diferentsiaalidega peabki minema ja auto ei liikunud eriti paigast. Isegi peaaegu uutest naelkummidest ei olnud suurt abi. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui kasutada jõhkruse viimast astet elik aeglustit ja lukke. Sellel on ainult üks viga- pöörderaadius läheb suuremaks ja täppismanööverdamine ei ole sellise veoskeemi juures kõige soovitatavam tegevus. Välja ma siiski sain ja vahi imet, isegi ühtki teist autot ei kriipinud ära. Ja mootori sai ka soojaks. Loo moraal on selles, et tavalise sõiduautoga võib ka Tallinnas talvel hätta jääda.

Ja teine moraal on ka: unise ja ärritatuna ei tasu autoga sõita. Oleksin isegi eelistanud täna bussiga minna, aga erinevatel põhjustel oli vaja auto kaasa võtta.

Hulludest palgasõduritest

Päevaleht kirjutas hiljuti jälle rasket raha kokkuajavatest palgasõduritest. Või vähemalt nende naistest. Põhimõtteliselt olen enam-vähem nõus kõige seal kirjutatuga, kuid tegelikult arvan, et isiklikest asjadest lehes kirjutamine tekitab inimesele ainult ebamugavust. Eesti rahvas reeglina ilgub ja mõnitab niikaua, kui ise ei ole säärase probleemi otsa sattunud. Liiga vähe osatakse asju näha teise mätta otsast ja liiga lihtsalt laskutakse ennastunustavasse näpuga näitamisse. Milleks liigseid emotsioone?

Millest minu arvates põhilised probleemid tekivad? Ikka sellest, et üleminek sõjast (esmalt tuleb endale lõpuks tunnistada, et Iraagis ja Afganistanis käib tõesti sõda) rahuaega võtab aega ja kontrast sealse ja siinse maailma vahel on mäekõrgune. Meil on ehk isegi mõnevõrra lihtsam kui näiteks ameeriklastel või brittidel, kes on terve elu elanud suhtelises heaolus. Vähemtähtis pole ka fakt, et väike Eesti Kaitsevägi tegelikult hoiab oma võitlejat rohkem kui suurriigid, kuigi ka meil esineb massiarmee luuludega tegelasi, seda eelkõige poliitilise elemendi seas. Keskmise ameeriklase motivatsioon on juba puhtalt sellepärast madalam, et ta saab eestlasest oluliselt vähem magada, kuna hädasti on näiteks vaja hommikul kell 6 minna hommikujooksu tegema, kuigi alles vastu hommikut on magama saadud. Aga ega päevaplaani koostav kontorirott ei saa sellest aru. Meil on ikkagi selle koha pealt reeglina vähe elutervemat suhtumist rakendatud.

Igale inimesele mõjub selline ettevõtmine erinevalt ja reeglina ei ole võimalik ette näha, mismoodi täpselt. Samas on palju selliseid, kes ka peale neljandat või viiendat missiooni on vaimselt täiesti terved. Paljuski sõltub kõik sellest, mida sa oled seal näinud ja teinud. Paljud inimesed nimelt kipuvad arvama, et sõda on üks ühtlaselt kole andmine. Tegelikult on sõjal väga muutlik iseloom ja kõikidest torudest tulistamine vaheldub tihti väga pikkade ootamisperioodidega. Just ootamine on see, mis inimestele mõistuse peale hakkab, sest siis hakkab aju täie rauaga genereerima igasuguseid “mis siis kui…” stsenaariume. Samuti hakatakse just siis pikemalt mõtlema olnule ja tehtule, sest ega siis, kui andmine käib, ei ole aega selliste asjade jaoks. Siis peab keskenduma sellele mis hetkel käsil, muidu lõppeb asi kurvalt.

Kui mina soojalt maalt tagasi tulin, siis ma küll ei mäleta, et mul oleks olnud probleeme perega suhtlemisel, välja arvatud ehk mõni üksik arusaamatus. Kõige imelikum oli olukord, kui ma järgmisel hommikul oma teispoolele kohvi voodisse tõin ja sain ema käest võtta, et küll mul on ikka laisk naine, mees tuleb sõjast ja tema ei viitsi isegi ise hommikusööki teha. Ja kui ma siis ütlesin, et pärast poolt aastat maailmapäästmist tahaks vahelduseks ka midagi sellist igapäevaselt igavat teha, siis oli tal näost näha, et ega ta ei saanud küll mitte midagi aru sellest, mida ma öelda tahtsin. Nagu filmis “Black Hawk Down” ütleb üks SF-i mees Eversmanile: “Tead, mis ma koju minnes neile ütlen? Mitte midagi, sest nad ei saa niikuinii aru.” Alguses oli tõesti harjumatu kodus olla ja sellised hõõrumised ei teinud asja just lihtsamaks. Oluline on ka see, et ma olin ise muutunud. Tulenevalt töö eripäradest oskavad meiesugused ehk pisut rohkem hinnata elu poolt pakutavaid väikesi mugavusi nagu soe vesi, kaubanduskeskused ja suhteliselt suur tõenäosus ilma kuuli saamata ühest linna otsast teise jõuda. See on ka üks põhjus miks ma seda tööd teen. Et mitte muutuda liiga mugavaks. Igal juhul püüdsin ma ennast juba ära olles vaimselt ette valmistada. Tegin endale selgeks, et olen oma 180 päeva ära ja siis lähen koju ja kogu see ettevõtmine muutub minevikuks, kust järgmiste kordade tarbeks õppust võtta ja millest mõnikord sõpradega õllekannu kõrvale lugusid jutustada. Tegelikkuses muidugi juhtub seda oluliselt tihemini kui mõnikord, sest kõik on ju meeletult uudishimulikud. Üks asi ainult, mis mind kohutavalt häiris, oli see, kui minu käest küsiti, mitu inimest ma selle aja jooksul ära tapsin. Eks igasuguseid olukordi tuli ette ja kuigi ma ei ole teinud mitte midagi sellist, millest ma häbeneks rääkida, võiks inimesed siiski mõelda, mida nad suust välja ajavad. Kusjuures, see küsimus on huvitanud eranditult tsiviilisikuid, mitte kunagi kaasvõitlejaid ja muid hulle sõjardeid.

Eriti positiivne oli minu arvates see, et läbisaamine naisega paranes lausa hüppeliselt. Mis sellest, et äraoleku ajal oli meil MSN-i teel piisavalt palju erinevaid hõõrumisi, jällenägemise rõõm oli ikka meeletu. Puhtalt selle pärast juba tasus nii kaugele sõita. Kuigi ega see kodus ootamine ilmselt eriti tore asi ei ole. Eriti siis kui tükimat aega mingit kontakti ei ole. Kuigi soovituseks teistele ütlen nii palju, et kui mees ei ole kaua helistanud vms., siis väga suure tõenäosusega on tal kõik korras, lihtsalt kiire on. Sest kui midagi juhtub, küll te siis väga ruttu sellest teada saate.

Ja mis puutub teemasse, et kas mees järsku kohalike naistega ringi ei lase, siis selle pärast ei tasu muretseda, idamaa kaunitarid esinevad enamasti ainult araabia muinasjuttudes.

Palgaarmeest

Tänases Postimehes on tore artikkel sellest kui palju läheks maksma vähegi arvestatava palgaarmee üleval pidamine. Postimees kirjutas nii. Eriti omapärane on Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko seisukoht, et Kaitseministeerium ei ole teinud mingeid arvutusi, kui palju see värk kõik riigile maksma võiks minna. Poliitilise populismi varal ei saa riiki kaitsta. Mulle on jäänud mulje, et on teatud kiht inimesi, kes arvavad, et sõjaväge võib käitada nagu firmat – teenuseid saab sisse osta, kulusid saab lõputult kärpida ja kasumit tuleks ka teenida. Nii need asjad päriselus siiski ei käi. Sõda on alati kole ja kulukas, samuti aeganõudev ja ebamugav. Teine tore Postimehe kirjatükk räägib sellist juttu. Ligi Jürka on lõplikult segadusse sattunud oma arutlustega.

Tegelikult võiks Eesti sisse viia kohustusliku ajateenistuse ka naistele. Rahva tervis paraneks kohe hüppeliselt ja meestel hakkaks ehk ka natuke häbi oma lodevuse pärast. Ning mis põhiline, EL-i võrdsushüsteerikute silmis oleks ka linnuke kirjas. Riigikaitselisest seisukohast oleks tegu vägagi eluterve lähenemisega, sest ühest küljest Eesti inimressurss on väga piiratud ja teisest küljest oleks hädasti tarvis õpetada iseendaga toimetulemist igale ühiskonnaliikmele. Ja naised on tegelikult täiesti võimelised meestega võrdsetel alustel teenima, välja arvatud siis mõned spetsiifilised asjad, kus on rohkem toorest jõudu tarvis (kuigi mõnigi naine on tegelikult keskmisest mehest tugevam). Aga no näiteks suurtükiväe ilmajaamas või arvutuskeskuses, mis on mõlemad suurtükiväe seisukohalt üliolulised komponendid, ei ole sool ju mitte mingit vahet, oluline on pädevus. Põhiline probleem on siiski ühiskondlikus mõtteviisis ja poliitilises tahtmatuses ennast kaitsta, lootes, et keegi teine tuleb ja aitab. Aga miks peaks näiteks britid või ameeriklased meie eest sõdima, kui me ise seda ei tee. Neil on endalgi käed tööd täis praegu. Muudest NATO riikidest ei tasu rääkidagi, need saadaks oma sõjaväedki laiali, kui oleks midagi töötuks jäävate inimestega teha.

Kõige toimuva taustal on minu ja vanamehe vahel hommikuse kohvitassi kõrvale põhiliseks vestlusteemaks viimastel kuudel kujunenud minu kehv elukutsevalik. Kuna palk on keskpärane ja poliitiline olukord segane, on tema arvates viimane hetk millegi targemaga tegelema hakata. Viis aastat tagasi, kui riik arvas, et ma olen parandamatult haige ja meeletult vigane, oli meie jutuajamiste kandev pool arutluskäikudel, et kuidas ma ikka lapsena oma tervise vastu nii hoolimatu sain olla, et nüüd isegi ajateenijaks ei kõlba. Nagu lampjalgsus oleks mingi rõve suguhaigus vms. Tookord piisas maagiliselt terveks saamiseks ainult sellest, et ma ilmusin kuu aega enne järgmise pundi teenistusse võtmist, kui ametnikud püüdsid juba paaniliselt viimaseid soodushinnaga kohti kaheksakuulisele puhkusereisile kellegagi täita, kümme minutit enne lõunavaheaja algust Riigikaitseosakonda ja nõudsin uut arstlikku läbivaatust. Kuna kellelgi polnud enam aega minuga vaielda, leiti mind mööndustega terve olevat ja kästi õigel kuupäeval kell 8 kohal olla. Rohkem pole sellest kunagi juttu olnud ja järgmine arstide punt tunnistas mind juba igati eeskujuliku tervise juures olevat. Aga oleks tahtnud ajateenistusest ära viilida, siis poleks isegi midagi välja mõtlema pidanud, lampjalad marssida ei oska ja kogu lugu.

Ja nüüd, kus ma viimased kolm ja natuke aastat riigile olen pühendanud, leiab vana, et tegelikult on see kõik olnud mahavisatud aeg. Vahel mulle tundub, et oma vanemate silmis ei suuda me kunagi piisavalt tegijad olla…

…ja eesel kõngeb tänaval

Ükspäev juhtus Päevalehes ilmuma selline lugu.

Lugesin selle igaks juhuks lausa kaks korda läbi ja vihastasin eriti põhjalikult. Täpselt samasuguse sõnastusega kirjatükke avaldatakse juba ammu terves Euroopas ja ükskõik mis ka teemaks ei ole, on põhiline sõnum ikka üks: miks ometi valge inimene meid, rahumeelseid moslemeid, vahetpidamata provotseerib igasugustele roppudele kuritegudele. Tegelikult me oleme head, ärge ainult meid palun enam provotseerige autosid põletama, naisi vägistama ja tapma. Me nii hirmsasti tahaks peatuda, aga ei saa ju… Prantsusmaal olla hiljuti isegi sealihast keedetud supi kodututele jagamine ära keelatud – ei sobi islami põhimõtetega kokku. Ratsionaalne mõistus ütleks selle kohta, et las nälgivad, raisad, kui süüa ei taha. Kuna Allah on armuline, siis antakse tõsimeeli kahetsejale põhimõtteliselt iga kuritegu andeks, ka sealiha söömine, kui nälg majas on.

Mis aga Saddami poomisesse puutub, siis on see eeskujulik näide demokraatiast. Surma mõisteti ta Iraagi kohtus ja riigis kehtivate seaduste järgi ning rahva enamuse kestvate tormiliste kiiduavalduste saatel. Samal ajal aga istuvad Al-Dini sugused oma soojadel kohtadel ja heietavad sellest, kuidas nende kodumaa on ameeriklaste rüüstata ja vägistada. Tekib küsimus, miks ta ei ole kodus ja ei aita Eestist saadud hariduse ja kogemuse toel oma riiki üles ehitada. Kust kurat ta üldse siia ilmus? Äkki tema vanemad põgenesid Saddami terrori eest? Kui palju tema sugulasi maha lasti ja surnuks gaasitati? Äkki mitte ühtegi, sest ta kuulub sunniitide sekka, kes olid vana režiimi ajal ülemkiht (umbes nagu kompartei funktsionäride lapsed meie riigis mõned ajad tagasi). Kurdi või šiiidina räägiks ta ilmselt hoopis teistsugust juttu.

Pikemat lugemist erinevate selleteemaliste vandenõude kohta saab sellisest kohast. Kõike, mis seal kirjas on, ei tasu muidugi puhta kullana võtta, aga palju huvitavat mõtlemisainet leiab sealt siiski. Tundub, et suures maailmas toimuv hakkab vaikselt ka meie riigi tagupoolt hammustama.