Auto omanikuks olemisega avaneb täiesti uus seninägematu külg nendes inimestes, kellega sa paratamatult oled sunnitud jagama ühte trepikoda Mustamäe sotsialistlikus imes. Kuna parkimiskohad on reeglina ehitatud Žiguli mõõtude järgi arvestusega umbes 1 auto iga 30 inimese kohta (ei ole päris kindel, et mul see number õigesti meeles on), siis on pikematagi selge, et ruumiga ei ole just priisata. Sellele vaatamata mõni idioot järjekindlalt üritab oma häbitult väikese auto (nt VW Polo) alla võtta poolteist või isegi kaks kohta. Ausalt, mulle ei meeldi parkida murule, aga tihti lihtsalt ei jää muud üle. Viimase kolme kuu jooksul olen ma parkinud nii imepäraselt haige kujuga taskutesse, kui kellegile räägid, ega siis vist ei usuta.
Nagu ebaviisakusest veel vähe oleks, meie niigi vähest ruumi raiskavad ka kaks liikumatut ronti, millest ühel juba sammal ja puud peal kasvavad. Ja kui need rondid oleks vähemalt tihedalt koos, aga kus sa sellega. Mõlemad seisavad kõige magusamatel kohtadel 2,5 autose vahega. Ja isegi sellest poleks lugu, kui mõistust jaguks. Nimelt on ühel viisakalt öeldes muulasel (kes minu arvates isegi mitte meie majas ei ela) mingi imepisike japside toodetud triikrauakujuline kaubik, mis on täpselt nii kitsas, et mahuks nende rontide vahele kolmandaks, kui kaks ülejäänud autot väga lähestiku parkida. Isegi uksest pääseks enam-vähem raskusteta välja. Aga kuna sel muulasel ei ole vist mingit viisakat töökohta (ju see nii on, kui uskuda Amnesty Internationali, siis muulane=diskrimineeritud töötu, keda Eesti natsid pidevalt kiusavad), siis on ta õhtul alati esimesena platsis ja paigutab oma abimootoriga seljakoti nende kahe liikumatu auto vahele ilusti 1,25 auto koha peale. Seltsimees Lang peaks seadustama füüsilised märkused sellise elemendi suhtes.
Kunagi, kui ma olin jälle olude sunnil konkreetselt poole rattaga mudas, mis kunagi oli muru, siis ilmus klaasile väga ruttu silt stiilis, et mida sa, maasturiga tont, rikud muru. Jah, stereotüüp missugune, maasturi ja rohelise lehega. Aga sellel on ka oma väikesed rõõmud, näiteks võimalus sõita probleemivabalt üle äärekivi, kui juhtub olema kiire ja mingi värdjas on jälle oma autoga väljasõidu blokeerinud. Teiste kinniparkimine on nimelt ka väga levinud praktika meie majas.
