Georgia: väidetavalt rahu

Kuigi kahe poole vahel on juba sõlmitud vaherahu, ei ole siiski märgata mingeid toiminguid sõjaeelse olukorra ja jõudude asetuse taastamiseks.

Vene sõjamasin on selle kampaania käigus edukalt ühildanud vana ja uue. Selle kohta võtavad sõna mitmed rahvusvahelised väljaanded. Lisaks konventsionaalsetele soomusvägede ja toetavate üksuste manöövritele on laialdaselt kasutatud ka infooperatsioone ja küberrünnakuid. Seega ei saa öelda, et kindralid oleks valmistunud eelmiseks sõjaks.

Samas, ega kõik nii lepase reega ei läinud ka. Kuigi on selge, et sõja plaanid olid vene väejuhatusel juba ammu ette valmistatud ja peaproov mängiti veel juulis läbi, jäi kohati ikkagi mulje, et palju asju tehti ad hoc põhimõttel. Ehe näide vene vägedes kohati ikka veel valitsevast bardakist on Permskije Novosti`s ilmunud artikkel. Neile, kes mittesaksa tähestiku ei loe, väike sisukokkuvõte: Permist kevadel ajateenistusse võetud noormehed, kes suunati Vladikavkazis paiknevasse 58. armee koosseisu kuuluvasse 19. motolaskurdiviisi oma kodanikukohust täitma, sattusid juba peale kahe ja poole kuulist teenistust VF Osseetia-maratoni keerisesse. Kuna vene sõjaväes kestab nn. nooreaeg kuus kuud, on tegu rumalusega isegi vene sõjalise mõtte seisukohast vaadatuna, eriti arvestades milliste tapahimuliste sõjarditena grusiine püütakse ülejäänud maailmale kujutada.

Nagu segastel aegadel ikka, juhtub ka Georgias praegu igasugust, mis kohe kuidagi rahvusvahelise õiguse ja sõjapidamise reeglitega kokku ei lähe. Olgu selleks siis rüüstamine, infrastruktuuri hävitamine või ajakirjanike ründamine. Eriti kole on see juhtum.

Endine Saksa kantsler Gerhard Schröder on jälle avalikult väljendanud oma leivaisa seisukohti. Taolised toetusavaldused on Venemaale andnud juba piisavalt ülbust, et otseselt ähvardada Poolat, riiki mis on oluliselt suurem ja tugevam kui Georgia või Balti riigid.

kahjuks olen järgnevad kaks nädalat uudistest ära lõigatud ega saa jälgida olukorra arenemist, kuid loodan, et kui tagasi tulen, ei ole võim Tbilisis veel vahetunud.

Marko Mihkelsoni blogi annab hea ülevaate Georgia sündmustest.

Sõda Georgias jätkub

Sõja neljas päev.

Imelikul kombel hakkab mitmelt poolt juba kostma allaandmismeeleolusid. Ei, mitte Georgia sõduritelt, vaid meie kodurindelt ja rahvusvahelisest kogukonnast. Neetud vasakpoolsed kutsuvad jälle üles häbelikult kõrvale vaatama (näiteks selles blogis), kui ühte meist pekstakse. Tüüpiline patsifistide eksiarvamus, et agressorit saab peatada teist põske ette keerates ja tema poole lilledega lehvitades.

Igal juhul on selge, et Venemaa niisama lihtsalt ei peatu ja koju tagasi ei lähe. Georgia sündmused on väga olulise tähendusega mitmeski mõttes. Esiteks, mis seisukoha võtab EL (õigemini milliseid reaalseid samme astub)? Milliseid samme astub USA? Arvestades Georgia panuse suurust Iraagis on neil igati õigustatud ootus ameeriklaste abi suhtes. President Bush ei saa jätta tegutsemata, vastasel korral laguneb niigi väikeseks jäänud Koalitsioon laiali. Samuti läheks Georgia demokraatia edendamiseks kulutatud summad režiimivahetuse korral lihtsalt tuulde. Lisaks sellele võib Georgia sündmuste käik oluliselt mõjutada USA presidendivalimiste tulemusi.

Eesti on vähemalt sõnades asunud väga tugevale positsioonile, mis on igati ootuspärane reaktsioon. Järskudest avaldustest kaugemale on olemasolevate võimalustega muidugi raske minna. Üks vajalik samm on VF diplomaatilise esinduse maalt välja saatmine ja enda saatkonna Moskvast tagasi kutsumine. See annaks maailmale piisavalt selge signaali Eesti Vabariigi seisukohtadest antud küsimuses. Mingeid lahendusi Eesti ja Vene vahelised diplomaatilised kontaktid olukorrale ilmselgelt tuua ei saa.

Kuidas areneb sõda, kirjutab Postimees. Lisaks sündmuste arengule on sõnastatud ka üks VF tegutsemise tagamaa, mis esmapilgul pajudele ilmselt pähe ei tulegi.

Blogijad on olukorra Georgias üsna massiliselt teemaks võtnud, mis teeb meele rõõmsaks, sest näitab, et inimesed ikka veel hoolivad maailmas toimuvast ja mitte kõik ei ole ida propaganda ohvriks langenud.
Georgia võitlus täna on Eesti võitlus homme ja kogu Euroopa oma ülehomme.

Sõjast… jälle või ikka veel?

Teise maailmasõja aeg meelelahutustööstuses on suuremalt jaolt ümber saanud. Erandiks ehk Vene filmitööstus, kus on viimasel ajal toodetud mitmeid selleteemalisi filme ja sarju. Kusjuures enamasti ei ole tegemist üldsegi halbade asjadega, eeldusel, et sa tead millele tähelepanu pöörata. Vaatamata Kremli propagandistlikule tellimusele, on üllatavalt avameelselt kujutatud Suure Isamaasõja vähem kangelaslikke episoode, näiteks trahvipataljone, NKVD “julgestusvägesid” oma üksuste tagalas, laagreid jne.

Teine suur filmiriik Ameerika on pööranud oma pilgud aga peamiselt lähiajaloo juurde, loomulikult samuti propaganda eesmärkidel, eriti nüüd, kus valimised on peaaegu ukse ees. Tegelikult ei olegi suures plaanis üldse oluline, kes saab järgmiseks Valge Maja üüriliseks, sõjategevus Iraagis hakkab vaikselt tuure maha võtma ja mingil hetkel saab üldse läbi. Afganistaniga on lugu mõnevõrra keerulisem.

Väga palju on räägitud, et Iraagi sõda on võimatu võita. Kui võtta võidu mõõdupuuks selline igapäevane arusaam, et võit on see kui kaks armeed sõjaväljal kohtuvad, üks osapool teise puruks lööb ja vastaspoole pealinna marsib, siis on selline asi juba toimunud 2003. aastal. See oli see lihtsam osa. Sealt edasi ei olegi relvajõududel tegelikult enam esimene viiul mängida, kuna need protsessid ei allu eriti konventsionaalsele sõjalisele loogikale. Kindralite käest võib küsida, kui kiiresti või kaugele ja mis suunas liiguvad vastase väeosad, kui suurt hulka sõdureid on vaja mingi maa-ala või positsiooni hõivamiseks, milline on vastase võimekus ühe või teise relvasüsteemi osas vms ja suure tõenäosusega annavad nad oma kogemuste ja olemasoleva informatsiooni põhjal vastuse, mis jääb vastuvõetava täpsuse piiridesse. Kui aga küsida, millal Iraagi rahvas lõpetab ära riigi tagant varastamise, poliitilise võimuvõitluse, omavahelise vägivalla ja võtab omaks lääneliku demokraatia põhimõtted, jääb isegi luureosakonnast laenatud kristallkuul vastuse võlgu.

Ma hakkasin eile mõtlema, et meie kodus on viimasel ajal Lähis-Idas toimuv pidevalt teemaks. Kui vähegi aega on, püüan ma jälgida rahvusvahelisi uudiseid, kus lisaks kriketile on sõjal peaaegu iga päev oma nurgake. Samuti on meie õhtusesse filmivalikusse sattunud sellised sarjad nagu “Generation Kill” ja “Army Wives”. Mulle meeldivad nad peamiselt seetõttu, et seal ei ole põhirõhk asetatud mitte asjade lõhkumisele, vaid inimestele. Kuna asju kujutatakse enam-vähem tõepäraselt, on sealt ikka üht-teist õpetlikku välja noppida. Samas muidugi on kordades huvitavam vaadata siis, kui tead tausta. Teisalt olen ma avastanud uue probleemi: ringist väljaspool oleva vaataja küsimused võtavad vahel päris tõsiselt mõtlema. Sest kuidas sa vastad lühidalt inimesele, kel ei ole sageli halli aimugi, millest sa räägid, asjade kohta, mille tähenduste või seoste mõistmine on sul endalgi vahel mitu aastat aega võtnud? Ühe lausekatke või situatsiooni selgitamine võib vahel võtta ka pool tundi.

Samas, kuskilt otsast peab ikkagi pihta hakkama, sest laiemalt võttes ei saa oma perekonda lõputult oma tegemiste ja mõttemaailma osas pimeduses hoida. Töö koju kaasa võtmist ei saa kahjuks vältida ning sõduriks olemine ei ole ka pelgalt töö, vaid see muutub osaks sinust, aja möödudes järjest rohkem. Seega konfliktide vältimiseks on parem kui sinu teine pool vähemalt uduseltki mõistab seda, mis paneb sind tiksuma.

Tegelikult muidugi on mehed elu lõpuni lapsed, lihtsalt nende mänguasjad lähevad järjest suuremaks ja kallimaks. Kuidas muidu seletada seda ehedat lapselikku rõõmu, mis eelmisel nädalal suurema osa meie kursuse võitlejate silmis säras. Loomulikult ei juhtu seda iga päev, et õnnestub soomukiga sõita, vähemalt roolis mitte. Samas, kui peaks 10-12 tundi iga päev seda tegema, oleks asja võlu ilmselt ruttu otsas. Tornis olles tuli mulle väga ehedalt meelde kui väga nüri see palava ilmaga tegelikult on. Ja mida päev edasi, seda valusamad on kõik need kohad, mille sa vastu soomust ära oled löönud. Aga vahel harva on täitsa tore, eriti kuna minu Opel ei ole juba kaks kuud maastikul käinud.

Õpime juhtima

Esimesed kaks koolinädalat peale puhkust kuluvad erinevate juhtimisvõtete omandamisele. Alguses proovisime inimeste peal ja käesoleval nädalal masinate peal. Homsest veeretatakse garaaži alt välja veoautod, maasturid ja mootorrattad, sekka ka üks soomustransportöör. Lisaks mootorrattale ongi viimasega sõitmise kogemus ilmselt kõige huvitavam, ülejäänud on juba varem tehtud asjad.

Ettevalmistusena homseks päevaks anti meile paks pakk erinevate eeskirjade ja regulatsioonidega, mis lühidalt öeldes selgitavad, et ukselinkide lõhkumine ja kahtlasena tunduvate nuppude katsumine üks äraütlemata paha asi on. Samas, kuigi see võib vahel kogunisti naljakas tunduda, on enam-vähem iga asi kirja pandud läbi kellegi valusa kogemuse, mistõttu on suurte ja raskete asjade, mille eesmärk on vaenlase tapmisele igakülgne kaasaaitamine, manuaali lugemine üldsegi mitte häbiasi.

Grupil initsiatiivikamatel võitlejatel tuli juba mõned nädalad tagasi mõte kollektiivselt autokooli A-kategooriat tegema, kuna hetkel olla vist mingi soodustus. Oleksin isegi kahe käega poolt olnud (kuigi olen erinevatel põhjustel korduvalt lubanud, et mootorratast ma endale mitte kunagi ei osta), kuid eks üliõpilasel kulu seda raha mujalegi. Kuna kõike head korraga ei saa, tuleb oodata soodsamaid aegu. Isegi sukeldumiskoolituse, mille oleks soodushinnaga 3000 krooni kätte saanud, osas jäin ootama ajakirja Go Discover tellijate vahel läbiviidava loosimise tulemusi. Siiani pole õnne olnud, aga vähemalt peaks ajakirja järgmine number lähinädalatel minu postkasti jõudma. Asi seegi rasketel aegadel.

Puhkamisest

Suvepuhkus on ametlikult läbi saanud aga õppetöö pole veel pihta hakanud. See nädal on selline ei üks ega teine, nagu peaks hommikul kooli tulema aga samas teha ka miskit tarka eriti ei ole. Seega toimub ikkagi omamoodi puhkuse pikendamine, kuna tegelikult oleks meil neljal õnnetul aktivistil täielik õigus olnud see nädal vabaks saada nagu kõigil teistel. Siit moraal: igasugune initsiatiiv on väga sageli karistatav.

Samas on selle kolme nädala jooksul jõutud ka igasugu vigureid teha. Reis Lapimaale jäi küll erinevatel põhjustel ära, kuid selle asemel sai veedetud mõned päevad Amsterdamis. See ei olnud küll meie esimene valik, aga igati rahule võib sõiduga jääda küll. Iseenesest muidugi on suht rumal loota, et kui sa tallud reisibüroo uksest sisse umbes neli päeva enne soovitavat väljalendu ja ütled midagi stiilis: “tahaks kuhugi lennata…”, et siis kohe saab ka just sinna kuhu tuju on. Või noh, tegelikult sinnasaamisega ei olnudki niiväga probleeme, pigem õigeks ajaks koju tagasi jõudmine osutus keeruliseks. Samas muidugi oleks olnud ka omamoodi tore helistada ja öelda, et vabandage väga, ma ei saa nädal varem puhkuselt tagasi tulla, ma olen siin Hispaanias kinni ega pääse kuidagi minema. Aga noh, jäägu see mõneks järgmiseks korraks. Ma juba naudin ette neid rumalaid küsimusi mis kindlasti esmaspäeval tekivad seoses Amsterdami, kanepi ja tüdrukutega akendelt. Võib-olla isegi antakse purk, mida täita…

Samas pole aega raisata, tuleb juba hakata vaikselt uut reisi planeerima. Seekord on eesmärgiks võetud Aafrikasse jõudmine ja reisiseltskond tuleb ilmselt suurepärane. Loodetavasti ei tule jälle mingeid ettenägematuid takistusi ja tõrkeid.

KVKS

Leo Kunnas on Päevalehes välja öelnud oma mõtted Kaitseväe korralduse seadusest. Ei oskagi nagu midagi lisada. Ei ole ka suurt mõtet, sest äraandjad ja riigilagundajad on jällegi skoorinud väikese võidu. Kastmeks sobiks veel teinegi tänane Päevalehe lugu.

Järjekordne lapsesuu on oma arvamuse riigikaitsest Postimehe veergudel maha hõiganud. Nagu asjatundmatute inimeste puhul ikka, ei ole tükil kahjuks isegi mitte ajaloolist väärtust. Loomulikult on igaühel õigus oma arvamusele kuid vahel võiks ikka rakendada oma õigust seda mitte välja öelda. Mõned ajad tagasi on sama autori sulest ilmunud ka iirlasi halvustav kirjatükk, kus ta viskab õhku mõtte, et rahvas on ikkagi loll ja valesti tehti et tema arvamust küsiti. Kas selline on siis ühele inimõiguslasele (pealegi veel palgalisele, mitte asjaarmastajale) kohane?

Artiklist leidsin järgmisi huvitavaid mõtteid:

Riigikaitse mõttes on tänapäeva ja tuleviku sõjaliste konfliktide hulgas vähe olukordi, mis nõuaksid madala professionaalsusega massiarmeed, nn kahuriliha. Ka igasugune vastupanuliikumine nõuab pigem vähest arvu efektiivselt tegutsevaid ja kõrgelt treenitud üksuseid, ühe näitena võib tuua kasvõi Talibani võitlejate vastupanu Ameerika Ühendriikide vägedele.

Kahuriliha - emotsionaalselt väga mõjuv sõna (eriti sõjanduslikele võhikutele), millele mingit konkreetset sisu ja tähendust antud ei ole.
Väike arv kõrgelt treenitud üksusi - eriüksused, mille tegevuse eelduseks on väga mahukas ja kulukas toetuselement, mitte üldrahvalik vastupanuliikumine.

Sõjaväes kehtiv distsipliin ja vabaduste piiramine ei sobi kaugeltki kõigile ning sellel on kahtlemata noortele meestele psühholoogiline mõju, mis võib ka mõne täisväärtusliku elu rikkuda. Enesetapud sõjaväeteenistuse käigus on kahjuks reaalsus.

Kuna mees ilmselgelt pole ise sõjaväes käinud, ei tea ta kui mugav elu ajateenijal võrreldes 10 aasta tagusega tänapäeval on. Väga raske on ette kujutada, et saabaste viksimine või enda järelt koristamine kedagi enesetapuni viiks. Tõusev kütusehind peaks ju siis inimesi massiliselt vabasurma viima.

Meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist soovitakse elimineerida kõigis valdkondades, paraku ei kuulu kohustuslik kaitseväeteenistus nende hulka. See seni sallitud diskrimineerimine võiks ju samuti lõppeda. Samuti võib ette heita asendusteenistuse pikemat kestvust võrreldes ajateenistusega.

Kui nii edasi läheb, ei jäägi varsti enam muud üle, kui naisi kutsuma hakata.

Ei hetkegi liiga vara hakkas puhkus pihta. Ja ega teist kahjuks eriti pikalt olegi, kõigest kolm nädalat. Viimane nädal nimelt tuleb ohverdada nende õnnetute tarvis, kes loodavad sügisest meie koolis oma lapsepõlve pikendada. Optimistid on maha hõiganud, et tuleb kuni 70 inimest, mis on viimase aja trende arvestades küll kordades ülepakutud number. Kui juba kolmkümmend kokku saab, on väga kõva.

Meid on alles jäänud ainult 18, mis tähendab, et igamees peab sageli kahe eest väljas olema. Mis ei olekski iseenest nii hull, kui kõik ausalt oma koormat kannaks. Paraku kipub sageli nii olema, et igasuguste ürituste osaliseks on peaaegu alati ühed ja samad näod. No ja ega see varem puhkuselt tagasi tulemine polnud ka suurem erand. Kui juhtkonnalt sai küsitud, et mis värk sellega on, lubati järgmisel aastal hoolikalt vaadata kui tubli keegi siiani on olnud. Elame-näeme muidugi, aga üldiselt ei tasu midagi kindlana võtta enne kui see käes või juba möödas on.

Erinevatel põhjustel ei taha meie suvine reisiplaan ka kuidagi korralikult vedama hakata. See kaotatud nädal lükkas senise graafiku paigast ja osalisi pole ka piisavalt. Peamine aga on siiski ikka ajapuudus. Põhimõtteliselt eelmisel õhtul Eestisse ja järgmisel juba viksilt ja viisakalt kooli.

Viimane koolinädal venis nagu alati ekstrapikaks. Oma osa oli ilmselt ka sellel, et kolm päeva veetsime kaunite Lõuna-Eesti mändide all patrull-laagris. Nagu tellitult hakkas juba esimese päeva õhtul sadama vihma. Õnneks siiski umbes kella 23st jäi see järele ja varustus väga märjaks ei saanud. Umbes 0130ni olime väiksema seltskonnaga väljas infot kogumas. Objekt ise oli täiesti mõttetu, kus ei olnud jälgegi otsitavast, kuid sinna jõudmine osutus plaanitust oluliselt vaevarikkamaks. Pimedas pea 10 aastat vana kaardiga orienteerumine ei ole tegelikult üldse nii lihtne kui võiks arvata. Kuid pole halba ilma heata. Nimelt selgus, et kuni meie ekslesime, sai ülejäänud rahvas vähemalt kolm korda laagrit kolida kuna väidetav vastane oli selle avastanud. Mis on iseenesest natuke imelik, sest minul isiklikult oleks esimeseks mureks võimalikult palju vastast võimalikult kiiresti kasti lüüa, mitte magamiskoti pakkimine.

Teine päev tuli toredalt palav ja tõmbas päris hästi keti maha. Päeva viimases rünnakus jooksin mina raadioga, mis osutus lõpuks lihtsalt surnud kaaluks, sest teiselt poolt ei olnud kedagi ühendust pidamas. Kohe kui harjutus lõppes ja märjaks joostud nahk vähe jahtuma hakkas, algas vihmasadu, mis kestis peaaegu pausideta 24 tundi. Tuleb tunnistada, et Eesti vihmariided ei ole üldsegi suuremad asjad, hakkavad suht ruttu läbi andma. Keskööks oli kogu üritus enamuse osalejate silmis üsna ebahuvitavaks muutunud, sest külmas ja märjas olemine on juba kuidagi vanad asjad.

Hommikul algas järgmine lõbus etapp: kontaktist lahtimurdmine ja eemaldumine. Kuna oli viimane päev ja väga märg, otsustasin kuiva vormi selga panna ja vihmaülikonna püksid ka viimaks kasutusse võtta. Kuna suht palju kõhuli ja põlvel olemist ootas ees, oli väike lootus, et midagi vähemalt jääb kuivaks. Ainuke miinus, et kilepüksid ei ole jooksmisel ega üldse pikemate sammudega astumisel just kõige sobivamad. Kui lisada juurde veel seljakott, mis rakmed alla surub ja sellega täiendavalt liikumist takistab, ja ühekordne tankitõrjerelv, siis ei ole liikumine enam kohe üldse mitte kiire. Kiirus aga on sellises olukorras määrav.

Kuna stsenaariumi järgi ründas meie väikest üksust 8 vastase soomukit (millest vähemalt ühe me ribadeks lasime) ja AGS-jagu, tuli jalad suht ruttu selga võtta. Kõigele vaatamata oli vahekohtunike arvates meil 7 surnut selleks ajaks kui me lõpuks vastase tule alt ära pääsesime. Mis, arvestades vastase ülekaalu, oleks võinud ka palju suurem olla. Mine võta kinni, sellistes mängudes on kaotuste lugemine alati selline meelevaldne asi.

Peamine on hoopiski see, et vaatamata kolmele päevale vihma all on kõik rõõmsad ja terved

Tükil ajal ei olegi kirjutamise tuhinat peal olnud. Vahepeal on igasuguseid imelikke vigureid juhtunud. Näiteks Soome sõjakoolis sai käidud. Elutingimused kitsamad ja palk täpselt sama mis meil (kallis Helsingi linnas) aga see-eest väljaõpe on hoopis midagi muud. Aga noh, seal on ühiskondlik suhtumine ka pisut teine. Peale keele praktiseerimise siiski väga palju targemaks ei saanud, sest ega soomlased ka eriti ei viitsinud oma peenemaid ilunumbreod demonstreerida. Neutraalne maa siiski, ei olegi sünnis NATO liikmega liiga sõbralik olla.

Lisaks sellele on muidugi ka sisulist õppetööd tehtud. Viimased nädalad on kulunud sellistele toredatele ainetele nagu suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus ning eetika. Eriti viimase raames on piisavalt palju nalja saanud. Ühest raamatust avastasin oma lihtsuses (vaatamata peenele sõnakasutusele) täiesti geniaalse lause, mis kõlas nii: “relativism on absolutismist enam suhtelise iseloomuga”. Iseenesest täiesti vaieldamatu fakt. Ja see polnud ainuke huvitav mõte mille ma leidsin:

Üldiselt ollakse arusaamal, et sõda on äärmiselt kahjulik ning seda tuleks vältida kõigi vahenditega. Siiski on olemas asju, mis on ühiskonnale kahjulikumad kui tavapärane sõjategevus. Üheks selliseks on näiteks vägivald tsiviilelanikkonna vastu. Kui rahvusvaheline kogukond sellises olukorras keeldub sõjalise jõuga sekkumast, kas pole ta siis samamoodi toimuva eest vastutav, kui on teo otsesed toimepanijad? (Eriksson: 2003, 5)

või minu poolt suhteliselt vabalt tõlgitud ja kokkulõigatud:

Ameerika intellektuaalide ringkondades on viimastel aastatel hakanud levima nn tiksuva kellapommi teooria (the Ticking Time Bomb Theory), mis tõstatab järgneva moraalse probleemi: kusagil suurlinnas on teadmata kohta paigaldatud suure purustusjõuga pomm, mille kellamehhanism on käivitatud. Korrakaitseorganid tabavad pommipanija või kellegi, kes on sellega seotud, samal päeval kui pomm peaks lõhkema. Nüüd on neil loetud tunnid, et lõhkekeha kahjutuks teha ja päästa sajad või tuhanded (nn.räpase pommi puhul võib-olla isegi miljonid) inimesed surmast ja vigastustest, kuid tabatud terrorist keeldub infot andmast ja nõuab enda kohtlemist kooskõlas inim- ja kodanikuõigustega. Uurijatel on nüüd põhimõtteliselt kaks valikut: kasutada ülekuulamisel seaduslikke meetmeid ja lühikese ajaga mitte mingit edu saavutada, põhjustades sellega suure tragöödia, või eirata kõiki kehtivaid õigusnorme ning oletatavat kurjategijat info saamiseks piinata, kasutades kõiki võimalikke võtteid, kuni kriis on lahendatud.

Tegu on puhtteoreetilise olukorraga, mis lihtsustatakse tingimusega, et kinni püütud terroristi süü on väljaspool kahtlust. Sellise stsenaariumi üle on viimase kuue aasta jooksul palju vaieldud,

Huvitavad küsimuse püstitused mõlemad, on mille üle mõelda.