Kuigi kahe poole vahel on juba sõlmitud vaherahu, ei ole siiski märgata mingeid toiminguid sõjaeelse olukorra ja jõudude asetuse taastamiseks.
Vene sõjamasin on selle kampaania käigus edukalt ühildanud vana ja uue. Selle kohta võtavad sõna mitmed rahvusvahelised väljaanded. Lisaks konventsionaalsetele soomusvägede ja toetavate üksuste manöövritele on laialdaselt kasutatud ka infooperatsioone ja küberrünnakuid. Seega ei saa öelda, et kindralid oleks valmistunud eelmiseks sõjaks.
Samas, ega kõik nii lepase reega ei läinud ka. Kuigi on selge, et sõja plaanid olid vene väejuhatusel juba ammu ette valmistatud ja peaproov mängiti veel juulis läbi, jäi kohati ikkagi mulje, et palju asju tehti ad hoc põhimõttel. Ehe näide vene vägedes kohati ikka veel valitsevast bardakist on Permskije Novosti`s ilmunud artikkel. Neile, kes mittesaksa tähestiku ei loe, väike sisukokkuvõte: Permist kevadel ajateenistusse võetud noormehed, kes suunati Vladikavkazis paiknevasse 58. armee koosseisu kuuluvasse 19. motolaskurdiviisi oma kodanikukohust täitma, sattusid juba peale kahe ja poole kuulist teenistust VF Osseetia-maratoni keerisesse. Kuna vene sõjaväes kestab nn. nooreaeg kuus kuud, on tegu rumalusega isegi vene sõjalise mõtte seisukohast vaadatuna, eriti arvestades milliste tapahimuliste sõjarditena grusiine püütakse ülejäänud maailmale kujutada.
Nagu segastel aegadel ikka, juhtub ka Georgias praegu igasugust, mis kohe kuidagi rahvusvahelise õiguse ja sõjapidamise reeglitega kokku ei lähe. Olgu selleks siis rüüstamine, infrastruktuuri hävitamine või ajakirjanike ründamine. Eriti kole on see juhtum.
Endine Saksa kantsler Gerhard Schröder on jälle avalikult väljendanud oma leivaisa seisukohti. Taolised toetusavaldused on Venemaale andnud juba piisavalt ülbust, et otseselt ähvardada Poolat, riiki mis on oluliselt suurem ja tugevam kui Georgia või Balti riigid.
kahjuks olen järgnevad kaks nädalat uudistest ära lõigatud ega saa jälgida olukorra arenemist, kuid loodan, et kui tagasi tulen, ei ole võim Tbilisis veel vahetunud.
