Kodus tagasi

Viimased kaks nädalat on sündmused arenenud väga tormiliselt ja muutlikult. Siiski, pean kinnitama, et paljud kuulujutud minuga toimunud sündmustest on tugevasti liialdatud.

Kaks nädalat tagasi saadeti meie koolist väike delegatsioon esindama Eestit Roomas toimuval paraadil. Itaallastele kohaselt oli kogu ettevõtmine väga uhke ja suur, kuid põhjamaise inimese maitsele pisut kaootiliselt organiseeritud. Täpseim ajamääratlus, millega tasus enam-vähem arvestada, kippus sageli olema 1 päev. Sõjaväelises organisatsioonis sellest aga selgelt ei piisa. Elasime selle siiski üle ja teiste riikide ees häbisse ei jäänud. See aga ongi antud olukorras peamine.

Paraadist võttis korraldajate sõnul osa umbes 7000 võitlejat erinevatest väeosadest, organisatsioonidest ja riikidest. Täiesti usutav, sest meie jõudsime lõpuni marssida, riided ära vahetada, peaväljakule tagasi minna ja veel pea 45 minutit mööda marssivaid üksusi vaadata. Seal oli ka tõepoolest igasuguseid tegelasi alates valgetes maskeerimisülikondades (südasuvel keset Rooma linna) alpiküttidest kuni tuletõrjujate, meditsiiniõdede ja mingite suuskadega tüüpideni (kes meenutasid lihtsalt kohalikku suusakoondist). Kohalike eestlaste sõnul olla tegu aasta suurima pidupäevaga, mille puhul tuuakse rahvale nägemiseks enam-vähem kõik mis olemas on. Aga samas, miks ka mitte, korra aastas ju võib.

Rääkides aga neist liialdatud asjades, tuleks alustada pisut kaugemalt. Nimelt õnnestus mul pühapäeval langevarjuhüppel maandudes jalaluu murda. Vahel ikka juhtub, sattus lihtsalt kehv päev olema. Vahepeal ringles Tartus informatsioon, nagu mul oleks mõlemad jalad katki. Nii kehvasti siiski ei läinud, kõigest ühe jala mõlemad luud. Aga sellest pole hullu midagi, sest Mustamäe haiglas paigutati mulle sääreluu sisse varras, mis kahelt poolt kruvidega ära pingutati ja isegi kipsi pole vaja. kuu-kaks karkudega hüppamist ja rahu majas. Arst veel uhkustas kolleegide ees, et: “näe, tal on kõige pikem, 40 cm puhast metalli, põlvest kuni kannani”. Igal juhul, täna sain haiglast välja. Pidin end selle protsessi käigus jällegi pooleks naerma (seda on antud vigastuse ravimise käigus juba kahtlaselt palju juhtunud), kui lugesi haigusloost, et sain kannatada õhusõiduki õnntuse tagajärjel. Tähendab, lennuk kukkus siis ka alla… Siiski pole ka siin asi nii hull, teised võitlejad said sama lennuki abil nõutud arvu hüppeid täis ja järgud kätte. Tublid. Mina aga lehvitan jätkuvalt möödaminejatele varvastega (arst käskis liigutada, pidada taastumiseks hea olema).

Kiire torukeerme tihendus käepäraste vahenditega

Kuidas eemaldada torude ühenduskohtade lekkeid, kui ei ole kasutada piisavalt vahendeid ja ehituspoed on selleks päevaks oma uksed sulgenud? Seejuures tuleb arvestada, et õhtul läheb pimedaks ja lambivalgel on oluliselt ebamugavam kraanikausialuseid töid teha, seega aeg surub takka.

Minu poolt kasutatud lahenduskäigu eelduseks oli pikkade juustega naise ja karvase kassi olemasolu, kuid üldiselt saab hakkama ka ühega neist. Nimelt tuleb kõikvõimalikest äravooluaukudest, pehmelt mööblilt, kammidelt ja kust iganes veel võimalik, kokku korjata kõik juuksekarvad, mis õnnestub leida. Seejärel sõrmede vahel kokku keerutada, et tekiks sobiva suurusega salk ja see tihedalt ümber toru keerme keerata täpselt nagu seda tehakse selleks ettenähtud vahendiga. Nüüd ei pole muud kui toru, kraan vms otsa keerata ja korralikult ära pingutada. Kindluse mõttes võib veel ühenduse toruteibiga üle tõmmata, kuid ühendus peaks pidama ka ilma selleta.

Tuleb märkida, et kassi karvad ei sobi selleks kaugeltki nii hästi kui inimese juuksed, sest nad on tunduvalt lühemad ja libedamad ning ühenduskoha pingutamisel kipuvad keerme vahelt välja jooksma. Ilmselt oleks selle vastu aidanud keerme karestamine liivapaberiga, kuid hädapärase lahendusena sai ka ilma hakkama.

Puhkuseplaanidest

Miks on nii, et häid reisikaaslasi on nii raske leida? Sellised, kelle huvid sinu omadega kokku langeksid ja kel oleks puhkus sinuga samal ajal? Alates hetkest, kui jaanuaris Slovakkiast tagasi tulin, olen planeerinud oma järgmist reisi, aga kolme kuu jooksul ei ole leidnud kedagi, kes tahaks või saaks minuga ühineda (need keda ise ei taha kaasa, on siit välja arvatud).

Teiseks huvitab mind, miks paljud inimesed ei saa aru, et puhtalt joomise pärast ei ole mõtet sadu või tuhandeid kilomeetreid maha sõita. Kodus oleks palju odavam ja kiirem. Road-tripid, mis kulgevad marsruudil suitsupeatus – alkoholipood – suitsupeatus, ei tasu ette võtmist.

Arutlesin selle teema üle ühel õhtul kõrtsis istudes ning vestluskaaslanegi kurtis sarnast muret, et läheks ja teeks, aga keegi ei taha kaasa tulla ja üksi pole ka päris see. Huvitav, kuhu inimeste seiklushimu kadunud on?

Käsitöönurgake

Vaatasin täna hommikul Discovery pealt saadet, mille peategelane üritas mägedes (kusagil Prantsuse Alpides) minimaalse varustusega ellu jääda ja inimasustuseni jõuda. Kuna ei näinud saadet päris algusest, siis ei tea, milline täpselt oli selle ettevõtmise stsenaarium, aga igal juhul mitu päeva ta kuhugi astus ja kohale lõpuks ka jõudis.

Mingil hetkel tüüp otsustas, et on paras aeg punuda räätsad, et oleks hõlpsam lumes liikuda. Kahjuks ei mainitud seda, kaua tal paari tegemiseks aega läks. Arvestades, et mul oli just möödunud pühapäevast oma kogemus võtta, hakkas mind asi huvitama. Loomulikult on televisioonis kõik võimalik, aga tema valmistas endale paara räätsasid mängleva kergusega, tehes seda välitingimustes lumes ja paljakäsi. Minul kulus mugavalt soojas toas istudes, kus kõik vahendid käepärast, kahe paari tegemiseks vähemalt 4 tundi (kusjuures arvestamata materjali kogumist, milleks ma eraldi metsas käisin). Meie lähenemine räätsa ehitusele oli ka erinev: tema punus raami sisse nöörist võrgu, millele kinnitas 2 ristpulka jalgade toetamiseks, mina panin nööri asemel 4 ristpulka ja 2 pikipulka jalgade toetamiseks. Kuigi tema disain oli ilmselt kergem ja võib-olla püsis paremini koos, olen ma kindel, et minu oma on lihtsam ja kiirem valmistada, sest võrgu punumine võtab kaua aega ja seda on raske teha kinnastega (paljakäsi aga ei kannata kaua teha).

Katsetasin enda omi esmaspäeval Emajõe jääl püsisid koos küll. Kuna lumekiht oli õhuke, siis neist küll suuremat kasu ei olnud aga vähemalt ei olnud libe. Kogemuseks võib öelda, et plastmassist pesunöör ei ole sidemete tegemiseks kõige parem, kipub teine lahti libisema. Samuti on sidumine asi, mida tuleb algul harjutada toas, et mitte asjatult käsi külmetada. Edasi jääb üle ainult olemasolevaid räätsasid täiustada ja lumisest ilmast rõõmu tunda. Kuidas ise teha endale lumeräätsad, saab lugeda näiteks siit.

Kergekaaluline supp

Ükspäev tuli mul mõte, et kuna kiirmakaronide söömist tuleb vähemalt lähematel aastatel veel rohkem kui korra ette, tuleks välja mõelda midagi, mis annaks neile vähegi päristoidu maitset juurde. Kuna välitingimustes ei saa tooreid toiduaineid kaua seljakotis hoida, samuti kipub värske söök palju kaaluma. Sellest tulenevalt oli igati loogiline valik kuivatatud liha. Lähtusin nimelt eeldusest, et kõik see vedelik, mis lihast kuivatamise käigus lahkunud oli, tuleb keetmisel enam-vähem tagasi. Samas on vinnutatud liha puhul lisaks valmistamisviisile ka vaakumpakendi abil lahendatud säilivuse küsimus.

Käiku läksid 1 pakk kiirmakarone (60g, 2.90 EEK), 1 pakk kuivatatud veiseliha (55g, 31.90 EEK), 1 puljongikuubik (10g, u. 0.50 EEK) ja umbes liiter vett. Kuivainete kaalu sisse on arvestatud ka pakend, sest ka see tuleb enda seljas metsa ja metsast välja tassida.

Valmistamine on iseenesest lihtne: vesi tuleb keema ajada, seejärel väikesteks tükkideks tehtud liha sisse panna ja lasta umbes 15 min keeda, et liha pehmeks läheks ja vedelikku sisse imaks. Seejärel makaronid ja maitseained koos puljongikuubiga peale. Kui kasutada kõiki kaasas olevaid maitseaineid, siis eraldi soola pole vaja panna (vähemalt minu maitsele), puljongikuup ei pruugi ka tervelt ära kuluda (minul jäi u 20% üle).

Rääkides maitsest, tuleb tunnistada, et kiirmakarone saab käepäraste vahenditega paremaks teha ainult teatud piirini ja väga pikalt nendest toituda on vaimselt raske, kuid põhimõtteliselt on päris lihaga variant ikka parem kui ainult makaronid, seega võib tänase katsetuse eesmärgi lugeda täidetuks: kogemus on saadud! Ainsaks miinuseks võib lugeda kuivatatud liha kõrget hinda, kuid hea enesetunne ja paremini töötav seedimine pikkades metsalaagrites on minu hinnangul tehtud kulutust väärt.

Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikum kui tuhat tääki

Selle mõttekäigu autor Napoleon Bonaparte oli teataval määral oma ajastu vang – erinevad relvad olid ühiskonna loomulik osa, nagu ka nende otstarbekohane kasutamine. Nagu selgub Postimehest, ei ole meie valitud rahvaesindajad selle mõttega kaugeltki nõus ja keskendub täägile nii otseses kui kaudses mõttes.

Uus ja parandatud relvaseadus läheneb selles mõttes jällegi hambaaugule pärasoole kaudu, et on leitud võimalus midagi ära keelata, ise õieti aru saamatagi, milleks seda täpselt vaja on. Kirsiks tordil on siseministeeriumi esindaja pudrusuised kommentaarid antud teema kohta tänases Postimees online`s üleval olevas TV3 uudistelõigus.

Asja absurdsust näitab ainuüksi mõte, et kui rikkuda lukusti, millega tääki relvale kinnitada (mis iseenesest eeldaks ka relva olemasolu), muutub tääk justkui imeväel kuidagi ohutumaks. Samas, ma tahaks näha kedagi, kes kannab Saksa karabiinile kinnitatud tääki varjatult kaasas eesmärgiga see kellelegi ribide vahele lükata.

Veel ühe mõttekohana tahan rõhutada asjaolu, et eesti keel on väga täpne: relvale kinnitatav terariist on militaarmaailmas siiski tähistatav terminiga NUGAtääk (ehk noa kujuga tääk), seadus aga käsitleb TÄÄKnuga (ehk täägi kujuga nuga, millel puudub relva külge kinnitamise süsteem). Viimased aga on Eesti Vabariigis vabalt müügil jahi- ja relvakauplustes.

Kiire nädal on olnud. Ja lõpp ei ole veel käes. Arutlesime ükspäev jälle kolleegidega, et tavaline üliõpilane peaks nädala tegema 40 tundi õppetööd, millest umbes pool on auditoorne ja pool iseseisev. Meil kulub iga päev 8 tundi ainuüksi loengutes istumisele, kusjuures loengutes käimine on rangelt kohustuslik. Lisaks tuleb veel iseseisv õppetöö, milleks päevas veel täiendavalt vähemalt 1-2 tundi, ja füüsiline treening, mis võtab veel teist sama palju. Kui nüüd veel võtta arvesse, et reaalselt algab päev juba 0630, siis 14-18 tunnised päevad ei ole midagi tavatut. Siinjures on veel mainimata väliõppused, kus tegevus toimub kohati ööpäev läbi. Saadav ainepunktide arv on aga lõppkokkuvõttes võrdne kõigi teiste ülikoolidega.

Kuigi täna ei ole kuhugi kiire, on ikka selline tunne, et niisama istuda ei saa, sest aega on vähe, midagi peab tingimata tegema. Sellele vaatamata tuleb sundida end vähemalt ühe päeva jooksul hoogu maha võtma, muidu varsti enam ei oskagi puhata. Arvestades asjaolu, et kooli lõpuks on mul õigus saada umbes 70 päeva puhkust, kusjuures suure tõenäosusega korraga, ei oleks eriti hea, kui juba puhkuse kolmandal päeval hakkaks mõtlema sellele kuidas saaks rutem tööle tagasi.

Nädala keskel toimus ka üks oluline sündmus: nimelt sai Iraagi sõda Eesti jaoks ametlikult läbi. 5 aastat ja 10 rotatsiooni kestnud kampaaniast võttis osa ligi 400 kaitseväelast (mõni rohkem kui korra), kellest kaks maksid sealt saadud sõjaliste ja poliitiliste õppetundide eest kõrgeimat hinda. Vähemalt jääb meile teadmine, et meil on olnud võimalus anda oma väike panus maailma paremaks muutmisesse, isegi siis kui paljud meie kodanikud seda tunnistada ei taha.

Libe liug

Üks hommik oli nii libe, et ei saanud autoga kuidagi kohalt minema. Vastu mäge tagurdada ei pruugigi teinekord nii lihtne olla. Ainus lahendus oli niikaua rattaid libistada kuni jää ära sulas ja rehvid vastu asfalti puutusid. Alles siis sai auto paigalt. Seega kaherattaveoline auto meie kliimasse ei sobi.

Eile oli noortel alpinistidel Kassitoomel jäätrenn. Välja võeti kassid ja kirkad ning asuti usinasti mööda nõövu üles ja alla sammuma. Lisaks asuti kirkatega jäässe astmeid raiuma, et ka ilma kassidetta oleks võimalik suhteliselt valutult põhjast üles saada. Nagu hiljem nägime, töötasid küll, sest üksikud kelgutajad kasutasid neid täiesti edukalt.

Päeva õpetlikud osad ei lasknud aga end kaua oodata. Kõigepealt õnnestus mul üht kassi käes hoides libastuda (sest ma võtsin neid just jalast) ja maanduda nii, et kass kukkus täpselt samasse kohta kus juhtus olema minu käsi. Õnneks siiski sattusid sõrmed ja kassi hambad vaheliti, mitte teineteise peale. Aga vähemalt sai näitlikult selgeks, kui lihtsad on vigastused tekkima.

Teine juhtum ei lasknud end ka väga kaua oodata. Nimelt vigastas üks alpinist ennast kirkaga. Õnneks ei olnud tegu ohtliku või sügava haavaga, aga piisavalt pikk sisselõige tekkis küll. Selle lappimisel tulid jälle kord kasuks kaitseväest saadud meditsiinialased oskused, mistõttu kiirabi jäi välja kutsumata.

Üldiselt läks trenn seega igati korda vaatamata väikestele tagasilöökidele ja ootamatustele.

Slovakkiast on siiber

Alates käesolevast aastast kehtib Slovakkias Euro. Pärast 17. jaanuari saab temast ainus käibelolev maksevahend ja Slovakkia Kroon kaob ajalukku. Natuke liiga hilja tuli mul pähe, et oleks võinud mõned rahatähed alles jätta. Paraku jäid ainult mündid.

Lugu nimelt selles, et juhtusin viimased nädal aega viibima selles ilusas väikeriigis, mis asub Poola ja Ungari vahel. Viimati olin seal täpselt aasta tagasi, 3. jaanuaril 2007. Siis jäin ainult pooleteiseks päevaks ja kõik tundus ilus ja päikeseline. Siis ei osanud oodatagi, et järgmine aastavahetus möödub samas hotellis.

Plaan iseenesest oli lihtne: üürida nädalaks maja ja kasutada seda ajutise baasina mööda maad ringi reisimisel. Esimesed kaks päeva pidas plaan paika aga siis hakkas viltu kiskuma. Välja lõi hiljem pea igal sammul kohatud kohalike sallimatus ja ilmselge soovimatus raha teenida. Majast olime sunnitud enneaegselt lahkuma, kuigi omanik kaotas selle pealt osa oma sissetulekust. Kui ma talle seda seletada püüdsin, ei mõistnud ta täiesti ootamatult enam mitte ühtki võõrkeelt, mida varem. Keeleoskusega on neil üldse kahjuks kehvasti – isegi need keeled, mida nad enda sõnul räägivad, on neil nõrgad.

Rääkides liiklusest peab mainima, et slovakid on rooli taga haruldaselt saamatud. Kui nende ees sõitev auto peatub teepervel, et tagant tulijad mööda lasta ja siis tagasipööre teha, jääb kogu rivi mingil salapärasel põhjusel ka seisma ja sündmuste edasist arengut ootama, selle asemel, et jätkata oma tegevust. Loomulikult tekivad niimoodi ummikud, kus kõik vihaselt signaalitavad ja kätega vehivad aga olukorrale mingit lahendust leida ei suuda. Bussi ja järelkäruga selliste inimeste seas liigelda on väga stressirohke kogemus.

Grillimisest: kui eestlane paneb igati lubatud kohas püsti oma grillahju, mis ei ole tuleohtlik ja mida ei köeta vanade kummikutega, leidub ikkagi peaaegu kohe mõni sõbralik möödkäija, kes politseisse helistab. Politsei saadab aga sellised helistajad vist pikalt, sest ära meid ei aetud.

Veel keeleoskusest: imelikult kombel ei oska teenindajad suusakeskustes peaaegu üldse inglise keelt. Pisut paremad on lood saksa keelega, millega saab lihtsamad asjad üldiselt aetud. Igas maailmanurgas silma paistvaid vene turiste seekord ei kohanud, seega on üsna arusaadav, miks vene keelt ei osata (isegi vaatamata teatavatele ühistele joontele slovakkia keelega). Soome keelt ei proovinud, kuna tegu olnuks ilmselge ajaraiskamisega ja prantsuse keel jäi vahele, kuna endal on selle oskus üksikute sõnade tasemel. Kõigist inimestest kellega nädala jooksul suheldud sai, oskasid tõesti hästi inglise keelt ainult kaks. Üldiselt jäi mulje, et inimesed eelistasid pigem võimalikult ruttu tüütust välismaalasest lahti saada kui üritada temast aru saada. Isegi siis, kui see tüütu välismaalane pakkust talle majandusliku tehingut. Ilmselgelt elavad kohalike suusanõlvade operaatorid siseturismist liiga hästi, et enda üksikute kaugemalt tulnutega vaevata.

Majandustegevusest üldiselt: kogu aeg tuli silmad lahti hoida, et keegi ei üritaks sulle külma teha. Nagu oleks kuhugi idamaadesse sattunud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on väga ilusa riigiga, kus võiks puhkamas käia küll, kui suhtumine oleks teistsugune. Põhjendamatu vaenulikkus ei kasvata just sooja suhtumist. Nagu selgus parklates autode numbreid vaadeldes, ei saa see olla põhjustatud ka sitta keeravatest turistidest, sest neid on lihtsalt niivõrd vähe, et nad ei paista üldise massi seest välja. Lühidalt, olen otsustanud Slovakkia oma edaspidistest reisiplaanidest välja jätta ja piirduda fotode vaatamisega.

Jätkuvalt Varssavis

Poolakate suur pidupäev muudkui läheneb. Tundmatu sõduri memoriaal on kaunistatud lipuvärvidega ja vaevatud nägudega ajateenijad trambivad raudtatud saabastega hommikust õhtuni mööda riviplatsi. Kohalike väljamõeldud kultuuriprogramm on küll ilmselgelt paika pandud parimate kavatsustega, aga mingil salapärasel põhjusel ei ole arvestatud, et inimesed kohe üldse ei taha pühapäeva hommikul vara (ainus päev, mil ei toimu harjutamist) sõita mingisse peaaegu hääldamatu nimega väikelinna, kus sündis ja elas oma esimesed kuus kuud Fryderyk Chopin.

Peale lõunat saime siiski oma aega ise käsutada ning otsustasime, et tahaks linna lõpuks ka päevavalges näha, sest läbi bussiakna vaatamisest jääb väheks. Täna tuli ka kogu siin oldud aja jooksul esimest korda päike välja. Kahjuks saabus pimedus üsna pea, nagu see hilissügisel ikka juhtub.

Suur oli meie pettumus, kui me avastasime, et mingil salapärasel põhjusel tõmbavad sõdurid okastraattõkkeid ümber kindral de Gaulle`i kuju. Ilmselt siiski ei olnud kuulus prantslane sattunud kehtiva võimu põlu alla, vaid mingil põhjusel vajas täiendavaid turvameetmeid ausamba taga paiknev hotell. Kohalike käitumisest ja igal juhul mulje nagu oleks tegu täiesti tavapärase asjaga. Pilt ja meil kujust tegemata, kuna me ei pääsenud piisavalt lähedale.

Seejärel võtsime suuna vanalinna, et enne õhtusööki veel inimesi näha. Ja neid oli pühapäeva kohta tõeliselt palju, arvestades, et reedel ja laupäeval oli linn kohati nagu väljasurnud. Rahvas oli peredega peale kirikus käimist jalutama tulnud. Rahvuslik eripära ilmselt.

Teine huvitav tuleb välja, kui sinuga tuleb rääkima mõni poolakas, kes inglise keelt ei oska. Isegi kui talle jõuab kohale, et sa mitte sõnagi tema jutust ei mõista, ei sega see tal häirimatult ja väga kiiresti oma keeles edasi jutustada. Ju on siis väga oluline jutt.