Pühapäeval käisime lumetorudega sõitmas. Täitsa tore oli. Samas, peale kolme nädalat välitöid sellises külmas tundus lumega mängimine mittemõistlik. Avastasin, et peale suvist teemat on enese alalhoiu tunne tüki maad tugevam kui varem. Sellepärast ei tundunud järsust mäest selg ees alla sõitmine pooltki nii tark mõte kui eelmine kord.

Jõulupuhkus läbi, uuesti õppetöö kallal. Esimene uue aasta koolinädalgi on juba selja taga. 2 nädalat läksid täiesti asja ette. Jälle on saadud üks huvitav reisikogemus. Pole kunagi varem pakettreisil käinud. Oli omamoodi huvitav kogemus.

Kõigi inimeste esimesele küsimusele, et kuidas oli, on minu arvates ainult üks vastus – must ja tolmune nagu lõunamaades ikka. Kohutavalt palju prügi igal pool, sest pakendid kukuvad maha seal kus nad tühjaks saavad. Ei saa salata, et ka meie riigis on see probleem täiesti olemas, kuid mitte nii silmatorkavalt.

Huvitav oli jälgida kohaliku turismitööstuse toimimist. See meenutas kohati nagu liinitööd – samad meelelahutusüritused päevast päeva üha uutele gruppidele, ajagraafikud olid nii tihedalt paika pandud, et kui ühel grupil mõni asi venis (nagu seda ikka sageli soojades maades juhtub), hakkas järgmine neile selga jooksma. Samas oli tunda, et iga üritust viiakse läbi kogu aeg enam-vähem sama stsenaariumi järgi. Kõrbes olid juba korralikult sissesõidetud rajad, snorgeldamiskohtadesse olid paigaldatud püsivad ankrupaigad. Ühesõnaga tööstus missugune.

Samas, üle tüki aja on mu pea täiesti tühi selles küsimuses, kuhu järgmisel korral reisida. Aga kuna ma ei tea millal ma järgmisel korral puhkust saan, ei ole ka väga lihtne mingeid plaane teha. Seetõttu ei ole ma ka sihtkoha küsimusega eriti tegelenud. Isegi reisistiili osas ei ole mingit ettekujutust. Ühe uitmõttena on kaalumisel olnud mingitsorti lihtsam mägimatk aga siin tõuseb jälle sobiva reisiseltskonna puudumine. Mägedesse minek on igal juhul väga füüsiline ettevõtmine ja seetõttu ei viitsi paljud seda ette võtta. Ka mina ei ole oma endist vormi tagasi saanud, mis tähendab, et enne mägedesse minekut peab veel omajagu trenni tegema. Üksi ja ilma kindla eesmärgita on aga keerulisem ennast motiveerida kiirest päevast aega leidma, et minna külma ja tuulega jooksma vms. Kuigi ma ei ole eriline talispordi sõber, otsustasin hakata jõudumööda tegelema suusatamisega, et jalgadele piisavalt koormust saada. Eks paistab millega see ettevõtmine lõppeb – siiani ei ole ma suuski isegi lahti harutanud, määrimisest või õue viimisest rääkimata. Alati võib lohutada end sellega, et on olemas järgmine nädalavahetus. Lisaks suuskadele peaks proovima ka eelmisel talvel punutud räätsasid, mis kapi peal vedelevad. Siis selgub, kas nad kannatavad keskküttega korteris hoidmist.

Veel elutahet

Sattusin juhuslikult peale uudisele, et üks viimase aastakümne edukamaid alpiniste, sloveenlane Tomaž Humar hukkus 9. või 10. novembril Nepalis üritades üks ronida üle 7000-meetrise Langtang Lirungi tippu. TimesOnline kirjutab temast nii.
Humari jaoks ei olnud see esimene kord surma nii lähedalt näha. 2005. aastal jällegi üksi ronides jäi ta nädalaks ajaks lumevangi ja oleks surnuks külmunud, kui Pakistani sõjaväe helikopter teda üles leidnud poleks. Selle kohta kirjutas ta oma koduleheküljel humar.com, et vaatamata lootusetule olukorrale, ootas ta päästjaid kuni lõpuni, sest tahtis elada. See haakub hiljuti kuuldud mõttekäiguga, et elutahe avaldub eriti ehedalt surmalähedaste kogemuste järel. Irooniline antud loo juures on aga see, et vaatamata paljudele ohtlikele ettevõtmistele sai Humar kõige tõsisemalt vigastada 2005. aastal, kui ta kodus katust parandades alla kukkus ja mõlemad jalad murdis. Kuigi arstid ennustasid kas eluaegset ratastooli või vähemalt tõsist lonkamist (ja ei mingeid mägesid), oli mees juba kahe aasta pärast uuesti sadulas, vaatamata sellele, et üks jalg teisest 2,5 cm lühem ja hüppeliigesest liikumatu oli. Samas, oleks arste kuulanud, oleks ilmselt täna elus.

Kui nüüd vaadata asja negatiivsema poole pealt, siis ei saa kuidagi õigeks pidada seda, et enamuse oma raskemaid retki võttis Humar ette üksi. Reegliks on, et igasugune liikumine mägedes peab toimuma vähemalt kahekaupa, et õnnetusjuhtumite korral saaks teineteist abistada. Niimoodi kasvab ellujäämise võimalus tugevalt. Veel jääb Humari kohta lugedes mulje, et ta suhtus igasugusesse ohutustehnikasse ja -varustusse küllaltki üleolevalt. Seda ei saa kuidagi pidada heaks stiiliks. Pigem võib seda vaadata kui iseendale õnnetuse kaela kutsumist.

Võib ju väita, et pidev piiride nihutamine ja eluga riskimine annabki elule selle õige maitse, aga mina ei ole sellega nõus. Võib-olla see tuleb minu elukutsest, aga mina ei pea põhjendamatut riskimist õigeks. Mina hakkasin alpinismiga tegelema mitte selleks, et närvikõdi saada, vaid selleks, et õppida üks uus oskus juurde. Täpselt samal põhjusel said ka langevarjuhüpped ette võetud, ning ka muud sedasorti ettevõtmised on alati olnud allutatud ainult ühele eesmärgile – omandada uusi oskusi ja kogemusi, mida hiljem töös kasutada. Selleks aga, et neid tõesti kasutada, on oluline, et ma püsiksin ühes tükis.

Lugesin ükspäev vabaronimisest ja sooloronimisest, kus esimesel kasutatakse varustust minimaalselt (ainult julgestusvahendid) ja teise puhul üldse mitte (sest pole kedagi, kes julgestaks). Esimesest võin ma veel aru saada, aga teine tundus suhteliselt mõttetu, sest suure tõenäosusega lõppeb iga kukkumine kas surma või vähemalt raske vigastusega (nagu näitas ka Humari juhtum), mis tähendab, et kogu treening ja töö ja õppimine läheb hetkega raisku. Sellepärast olen ma püüdnud sellistest ettevõtmistest hoiduda, kuigi mis seal pattu salata, olen ka ise kord üksinda mäele läinud ning see oleks äärepealt ka kehvasti lõppenud.

Tagantjärele on muidugi omamoodi hea mõelda, et krt, lähedalt läks seekord. Kuigi tegelikult see ei ole üldsegi naljakas. Ma olen juba mitu aastat tagasi jõudnud järeldusele, et väärt asja eest surra polegi nii hull, aga kuiagi rumalalt ja ilma põhjuseta (näiteks oma auto alla jääda) surma saada nagu ei tahaks. Tühjade asjade nimel riskimine ei ole lahe.

Igal juhul, meenutagem sõpru kes ei ole enam meiega.

Elutahe

Ükspäev tuli jutuks inimeste elutahe. Või pigem isegi selle puudumine. Paljud inimesed justkui annavad alla kui jõuavad kätte rasked ajad või toimub mõni traumaatiline sündmus. Nad oleks nagu kuidagi pooles vinnas, suutmata oma eluga normaalselt edasi minna. Kõige hullem asja juures on see, et neid ei saa keegi kõrvaline ka kõige parema tahtmise juures eriti aidata.
Viimastel aastatel olen avastanud, et minu elutahe on keskmisest tugevam ja iga tagasilöögiga muutub ainult tugevamaks. Nooremas eas ma eriti ei mõelnudki sellele. Alles soojal maal olles hakkasin ma endale seda teadvustama. Siis ma sain aru, et suurepärane viis stressi laastavat mõju vähendada on keskenduda hoopis muudele asjadele, nendele mis ei ole kuidagi seotud ümbritseva konfliktipiirkonnaga. Ma panin enda jaoks paika, et see olukord on ajutine ja 180 päeva pärast olen kodus tagasi. Töötas väga hästi, sest ma magasin peale seda ragulikult isegi siis kui õues rauda taevast alla kukkus.
Ka suvise langevarjuõnnetuse järel leidsin ma, et ei ole sobiv hetk jääda juurdlema selle üle, mis kõik mul selle tagajärjel tegemata jäi, vaid tuleb täiel määral keskenduda terveks saamisele. Kuigi esmased prognoosid lubasid nelja kuud kipsi ja sisuliselt terve aasta mahakandmist, panin ma endale juba haiglas olles ajakava paika, millal ma uuesti käima hakkan ja millal uuesti trenni tegema. Ega ma väga mööda ei pannudki, mõne asjaga jäin graafikust pisut maha aga mõnega olen isegi natuke ees. Lõppkokkuvõttes aga ei olegi küsimus üldse selles, et kui täpselt ma oma paranemist suutsin ette näha, vaid hoopis selles, et kogu minu tahe oli suunatud paranemisele ja õppetöö jätkamisele vaatamata ajutistele piirangutele. Mul lihtsalt ei olnud teist võimalust.
Minu käest on ka korduvalt küsitud, et kuidas ma sain operatsioonilaual arstidega nalja visata või üldse kogu asjasse nii kergelt suhtuda, et kas mul kahju ei ole, et suvi raisku läks. Loomulikult on kahju, aga seda ei saa ju enam kuidagi olematuks teha. Ma ei saa ka kellegi peale näpuga näidata, sest ma ise vabatahtlikult läksin hüppama. See oli kaalutletud risk, mis seekord lihtsalt pisut tagasi lõi. Aga selle üle ei saa (ei tohi) jääda pikalt juurdlema, peab eluga edasi minema. Vastasel korral võib sattuda väga sügavasse masendusse. Teadmine, et seekord ma pääsesin suhteliselt kergelt võrreldes sellega mis oleks võinud juhtuda, süstis minusse täiendavat positiivsust.
On ilmselt väga kulunud mõtteavaldus, et perekonna toetus on väga oluline. Nagu ma järjekordselt avastasin, võib mõnes olukorras mitte midagi tegemine või ütlemine olla palju suuremaks abiks, kui oma emotsioonide väljendamine. Inimesed minu ümber olid juhtunust palju rohkem vapustatud ja vaatamata minu väitele, et kõik on (või vähemalt saab olema) korras, ahastasid nagu oleks nüüd kõik läbi. See mõjus väga koormavalt ja peale umbes nelja nädalat kodus voodis vedelemist, kui kõik päevad olid juba ühtlaseks katkematuks vooks sulanud, hakkas see lõpuks mõjuma. Umbes nädalaga suutsin ma iseend nii käima tõmmata, et hakkasingi arvama, et tõesti kõik on läbi ja miski ei saagi enam kunagi korda. Inimmõistus on väga võimas tööriist ja enesehaletsus väga tugev mürk sellele.
Lõpuks sain ma nende inimeste peale nii meeletult vihaseks, nagu ma isegi ei uskunud võimalik olevat. Ma saan aru, et ka nende jaoks oli see omamoodi raske, aga selle pidev teemaks võtmine tegi olukorra minu jaoks palju keerulisemaks ja juhtis tähelepanu põhitegevuselt ehk terveks saamiselt tarbetult kõrvale. Olen seda oma vanematele varemgi seletanud, aga ega inimese iseloomu ju eriti ei muuda. Pigemini on isegi natuke solvutud, kui ma rääkisin, et ma ei taha puhkuse ajal kuulata, kui koleda pildi maalib televisioon sõjast Iraagis, sest ma tean ise väga täpselt mis seal toimub. Ma saan aru, et inimestel tekivad teatud emotsioonid sellises olukorras aga siiski tuleks mõelda, kas aeg ja olukord nende väljendamiseks on sobiv.
Viha lahtumine võttis uskumatult kaua aega. Kuigi ma ei mõelnud sellel igapäevaselt, piisas mingisugusest väikesest meeldetuletusest, et ennastu uuesti käima tõmmata. Läks mitu kuud, enne kui see järgi andis. Kuigi ühest küljest aitas viha paranemisele kaasa, sest motiveeris end rohkem trenni tegema sundima, häiris see ikkagi tohutult igapäevast suhtlust. Positiivse ellusuhtumisega on ikkagi lihtsam. Seepärast nüüd iga kord kui tuju hakkab langema, ümisen omaette: “päike paistab peale…”. Siis läheb nägu jälle naerule (vähemalt seestpoolt).
Rääkides inimestest üldisemalt, on mulle jäänud mulje, et nad jagunevad laias laastus kolmeks: need kes saavad ise endaga hakkama ja ei vaja abi, need kes tahavad, et keegi neid aitaks ja võtavad pakutava abi vastu ning need, kes vajaksid abi aga kulutavad suure osa energiast abistajatele vastuhakkamisele, mitte enda olukorra lahendamisele. Nende viimastega on kõige raskem, sest nad tõukavad lõpuks kõik inimesed endast eemale. Samas, sageli nad löövad käega ja langevad enesehaletsuse küüsi, selle asemel, et tegeleda tähtsamate asjadega. Kui mängu tuleb alkohol, on olukord puhta hull. Igaüks ju arvab, et ta on viinast tugevam ja saab temast kohe-kohe jagu. Kui kiiresti sellistel inimestel igasugune asjaajamine läheb, on vist kõik näinud.
Kes kord juba käega löönud, seda on väga raske välise abiga joonele saada. Kui inimene ise ei taha oma olukorrast välja rabeleda, on teda peaaegu võimatu selleks sundida. Olen aegade jooksul päris mitmete selliste inimestega kokku puutunud ja otsustanud, et lasen neil ise rabeleda. Nende joone peale aitamine (tegelikult suures osas sundimine) on niivõrd väsitav ja tänamatu tegevus, et ma mõtlen mitu korda, kas see inimene on minu jaoks piisavalt tähtis, enne kui ma selle ettevõtmise kasuks otsustan. Liiga palju negatiivseid kogemusi on teinud skeptiliseks ja ettevaatlikuks.
Kuna elutahe on üsna huvitav ja oluline teema, kirjutan sellest ilmselt kunagi veel.

Kodus tagasi

Viimased kaks nädalat on sündmused arenenud väga tormiliselt ja muutlikult. Siiski, pean kinnitama, et paljud kuulujutud minuga toimunud sündmustest on tugevasti liialdatud.

Kaks nädalat tagasi saadeti meie koolist väike delegatsioon esindama Eestit Roomas toimuval paraadil. Itaallastele kohaselt oli kogu ettevõtmine väga uhke ja suur, kuid põhjamaise inimese maitsele pisut kaootiliselt organiseeritud. Täpseim ajamääratlus, millega tasus enam-vähem arvestada, kippus sageli olema 1 päev. Sõjaväelises organisatsioonis sellest aga selgelt ei piisa. Elasime selle siiski üle ja teiste riikide ees häbisse ei jäänud. See aga ongi antud olukorras peamine.

Paraadist võttis korraldajate sõnul osa umbes 7000 võitlejat erinevatest väeosadest, organisatsioonidest ja riikidest. Täiesti usutav, sest meie jõudsime lõpuni marssida, riided ära vahetada, peaväljakule tagasi minna ja veel pea 45 minutit mööda marssivaid üksusi vaadata. Seal oli ka tõepoolest igasuguseid tegelasi alates valgetes maskeerimisülikondades (südasuvel keset Rooma linna) alpiküttidest kuni tuletõrjujate, meditsiiniõdede ja mingite suuskadega tüüpideni (kes meenutasid lihtsalt kohalikku suusakoondist). Kohalike eestlaste sõnul olla tegu aasta suurima pidupäevaga, mille puhul tuuakse rahvale nägemiseks enam-vähem kõik mis olemas on. Aga samas, miks ka mitte, korra aastas ju võib.

Rääkides aga neist liialdatud asjades, tuleks alustada pisut kaugemalt. Nimelt õnnestus mul pühapäeval langevarjuhüppel maandudes jalaluu murda. Vahel ikka juhtub, sattus lihtsalt kehv päev olema. Vahepeal ringles Tartus informatsioon, nagu mul oleks mõlemad jalad katki. Nii kehvasti siiski ei läinud, kõigest ühe jala mõlemad luud. Aga sellest pole hullu midagi, sest Mustamäe haiglas paigutati mulle sääreluu sisse varras, mis kahelt poolt kruvidega ära pingutati ja isegi kipsi pole vaja. kuu-kaks karkudega hüppamist ja rahu majas. Arst veel uhkustas kolleegide ees, et: “näe, tal on kõige pikem, 40 cm puhast metalli, põlvest kuni kannani”. Igal juhul, täna sain haiglast välja. Pidin end selle protsessi käigus jällegi pooleks naerma (seda on antud vigastuse ravimise käigus juba kahtlaselt palju juhtunud), kui lugesi haigusloost, et sain kannatada õhusõiduki õnntuse tagajärjel. Tähendab, lennuk kukkus siis ka alla… Siiski pole ka siin asi nii hull, teised võitlejad said sama lennuki abil nõutud arvu hüppeid täis ja järgud kätte. Tublid. Mina aga lehvitan jätkuvalt möödaminejatele varvastega (arst käskis liigutada, pidada taastumiseks hea olema).

Kiire torukeerme tihendus käepäraste vahenditega

Kuidas eemaldada torude ühenduskohtade lekkeid, kui ei ole kasutada piisavalt vahendeid ja ehituspoed on selleks päevaks oma uksed sulgenud? Seejuures tuleb arvestada, et õhtul läheb pimedaks ja lambivalgel on oluliselt ebamugavam kraanikausialuseid töid teha, seega aeg surub takka.

Minu poolt kasutatud lahenduskäigu eelduseks oli pikkade juustega naise ja karvase kassi olemasolu, kuid üldiselt saab hakkama ka ühega neist. Nimelt tuleb kõikvõimalikest äravooluaukudest, pehmelt mööblilt, kammidelt ja kust iganes veel võimalik, kokku korjata kõik juuksekarvad, mis õnnestub leida. Seejärel sõrmede vahel kokku keerutada, et tekiks sobiva suurusega salk ja see tihedalt ümber toru keerme keerata täpselt nagu seda tehakse selleks ettenähtud vahendiga. Nüüd ei pole muud kui toru, kraan vms otsa keerata ja korralikult ära pingutada. Kindluse mõttes võib veel ühenduse toruteibiga üle tõmmata, kuid ühendus peaks pidama ka ilma selleta.

Tuleb märkida, et kassi karvad ei sobi selleks kaugeltki nii hästi kui inimese juuksed, sest nad on tunduvalt lühemad ja libedamad ning ühenduskoha pingutamisel kipuvad keerme vahelt välja jooksma. Ilmselt oleks selle vastu aidanud keerme karestamine liivapaberiga, kuid hädapärase lahendusena sai ka ilma hakkama.

Puhkuseplaanidest

Miks on nii, et häid reisikaaslasi on nii raske leida? Sellised, kelle huvid sinu omadega kokku langeksid ja kel oleks puhkus sinuga samal ajal? Alates hetkest, kui jaanuaris Slovakkiast tagasi tulin, olen planeerinud oma järgmist reisi, aga kolme kuu jooksul ei ole leidnud kedagi, kes tahaks või saaks minuga ühineda (need keda ise ei taha kaasa, on siit välja arvatud).

Teiseks huvitab mind, miks paljud inimesed ei saa aru, et puhtalt joomise pärast ei ole mõtet sadu või tuhandeid kilomeetreid maha sõita. Kodus oleks palju odavam ja kiirem. Road-tripid, mis kulgevad marsruudil suitsupeatus – alkoholipood – suitsupeatus, ei tasu ette võtmist.

Arutlesin selle teema üle ühel õhtul kõrtsis istudes ning vestluskaaslanegi kurtis sarnast muret, et läheks ja teeks, aga keegi ei taha kaasa tulla ja üksi pole ka päris see. Huvitav, kuhu inimeste seiklushimu kadunud on?

Käsitöönurgake

Vaatasin täna hommikul Discovery pealt saadet, mille peategelane üritas mägedes (kusagil Prantsuse Alpides) minimaalse varustusega ellu jääda ja inimasustuseni jõuda. Kuna ei näinud saadet päris algusest, siis ei tea, milline täpselt oli selle ettevõtmise stsenaarium, aga igal juhul mitu päeva ta kuhugi astus ja kohale lõpuks ka jõudis.

Mingil hetkel tüüp otsustas, et on paras aeg punuda räätsad, et oleks hõlpsam lumes liikuda. Kahjuks ei mainitud seda, kaua tal paari tegemiseks aega läks. Arvestades, et mul oli just möödunud pühapäevast oma kogemus võtta, hakkas mind asi huvitama. Loomulikult on televisioonis kõik võimalik, aga tema valmistas endale paara räätsasid mängleva kergusega, tehes seda välitingimustes lumes ja paljakäsi. Minul kulus mugavalt soojas toas istudes, kus kõik vahendid käepärast, kahe paari tegemiseks vähemalt 4 tundi (kusjuures arvestamata materjali kogumist, milleks ma eraldi metsas käisin). Meie lähenemine räätsa ehitusele oli ka erinev: tema punus raami sisse nöörist võrgu, millele kinnitas 2 ristpulka jalgade toetamiseks, mina panin nööri asemel 4 ristpulka ja 2 pikipulka jalgade toetamiseks. Kuigi tema disain oli ilmselt kergem ja võib-olla püsis paremini koos, olen ma kindel, et minu oma on lihtsam ja kiirem valmistada, sest võrgu punumine võtab kaua aega ja seda on raske teha kinnastega (paljakäsi aga ei kannata kaua teha).

Katsetasin enda omi esmaspäeval Emajõe jääl püsisid koos küll. Kuna lumekiht oli õhuke, siis neist küll suuremat kasu ei olnud aga vähemalt ei olnud libe. Kogemuseks võib öelda, et plastmassist pesunöör ei ole sidemete tegemiseks kõige parem, kipub teine lahti libisema. Samuti on sidumine asi, mida tuleb algul harjutada toas, et mitte asjatult käsi külmetada. Edasi jääb üle ainult olemasolevaid räätsasid täiustada ja lumisest ilmast rõõmu tunda. Kuidas ise teha endale lumeräätsad, saab lugeda näiteks siit.

Kergekaaluline supp

Ükspäev tuli mul mõte, et kuna kiirmakaronide söömist tuleb vähemalt lähematel aastatel veel rohkem kui korra ette, tuleks välja mõelda midagi, mis annaks neile vähegi päristoidu maitset juurde. Kuna välitingimustes ei saa tooreid toiduaineid kaua seljakotis hoida, samuti kipub värske söök palju kaaluma. Sellest tulenevalt oli igati loogiline valik kuivatatud liha. Lähtusin nimelt eeldusest, et kõik see vedelik, mis lihast kuivatamise käigus lahkunud oli, tuleb keetmisel enam-vähem tagasi. Samas on vinnutatud liha puhul lisaks valmistamisviisile ka vaakumpakendi abil lahendatud säilivuse küsimus.

Käiku läksid 1 pakk kiirmakarone (60g, 2.90 EEK), 1 pakk kuivatatud veiseliha (55g, 31.90 EEK), 1 puljongikuubik (10g, u. 0.50 EEK) ja umbes liiter vett. Kuivainete kaalu sisse on arvestatud ka pakend, sest ka see tuleb enda seljas metsa ja metsast välja tassida.

Valmistamine on iseenesest lihtne: vesi tuleb keema ajada, seejärel väikesteks tükkideks tehtud liha sisse panna ja lasta umbes 15 min keeda, et liha pehmeks läheks ja vedelikku sisse imaks. Seejärel makaronid ja maitseained koos puljongikuubiga peale. Kui kasutada kõiki kaasas olevaid maitseaineid, siis eraldi soola pole vaja panna (vähemalt minu maitsele), puljongikuup ei pruugi ka tervelt ära kuluda (minul jäi u 20% üle).

Rääkides maitsest, tuleb tunnistada, et kiirmakarone saab käepäraste vahenditega paremaks teha ainult teatud piirini ja väga pikalt nendest toituda on vaimselt raske, kuid põhimõtteliselt on päris lihaga variant ikka parem kui ainult makaronid, seega võib tänase katsetuse eesmärgi lugeda täidetuks: kogemus on saadud! Ainsaks miinuseks võib lugeda kuivatatud liha kõrget hinda, kuid hea enesetunne ja paremini töötav seedimine pikkades metsalaagrites on minu hinnangul tehtud kulutust väärt.

Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikum kui tuhat tääki

Selle mõttekäigu autor Napoleon Bonaparte oli teataval määral oma ajastu vang – erinevad relvad olid ühiskonna loomulik osa, nagu ka nende otstarbekohane kasutamine. Nagu selgub Postimehest, ei ole meie valitud rahvaesindajad selle mõttega kaugeltki nõus ja keskendub täägile nii otseses kui kaudses mõttes.

Uus ja parandatud relvaseadus läheneb selles mõttes jällegi hambaaugule pärasoole kaudu, et on leitud võimalus midagi ära keelata, ise õieti aru saamatagi, milleks seda täpselt vaja on. Kirsiks tordil on siseministeeriumi esindaja pudrusuised kommentaarid antud teema kohta tänases Postimees online`s üleval olevas TV3 uudistelõigus.

Asja absurdsust näitab ainuüksi mõte, et kui rikkuda lukusti, millega tääki relvale kinnitada (mis iseenesest eeldaks ka relva olemasolu), muutub tääk justkui imeväel kuidagi ohutumaks. Samas, ma tahaks näha kedagi, kes kannab Saksa karabiinile kinnitatud tääki varjatult kaasas eesmärgiga see kellelegi ribide vahele lükata.

Veel ühe mõttekohana tahan rõhutada asjaolu, et eesti keel on väga täpne: relvale kinnitatav terariist on militaarmaailmas siiski tähistatav terminiga NUGAtääk (ehk noa kujuga tääk), seadus aga käsitleb TÄÄKnuga (ehk täägi kujuga nuga, millel puudub relva külge kinnitamise süsteem). Viimased aga on Eesti Vabariigis vabalt müügil jahi- ja relvakauplustes.